Rida rubriigist "enesehaletsus".

Aga kes minu eest hoolitseb?

Ideaaaaalsed inimesed. V.a. môned.

Kôik on ümberringi nii ideaalsed ja teavad kôike. Ütlen seda täiesti irooniata. Ma vaevlen iga jumala päev piinades, sest tunnen, et pole piisavalt hea ema, naine, sôber, tuttav, inimene. Tunnen, et ma ei oska midagi ôieti ja lasen end teiste nôuannetest, kriitikast, eludest liialt môjutada, st et see paneb mind veel suurema käkina tundma. Tahaks just ennekôike olla hea ema. Aga see on nii raske! Ma nii imetlen neid inimesi, kes on rahulikud, paigas, kindlad, et nende valikud, eluviis, otsused on ilmôiged. Kuidas suurendada usku endasse?

Oeh, nii armas.

Uskumatu, kuidas üks inimene vôib oma sônu süüa. See inimene, kes vandus kümme aastat, et "ôpetajat minust küll ei saa". Nüüd vahepeal sai, geenide vastu ei saa ja ma olen selle aastaga nii palju ôppinud. Ka vaeva näinud. Aga lapsed annavad nii palju tagasi, et see kôik on seda väärt olnud.
Täna sain teada, et ühe klassi minu grupi ôpilased tegid tasemetöö väga hästi.
Ja sain sellise kirja teiselt klassilt, kellega ma kôige rohkem kaklesin:

Õpetaja Mailis!!!!

Kõik meie klass on ära vajunud pärast teie lahkumist...Ilma teieta pole tund enam sama. Teiega sai alati nalja ja oli tore, aga nüüd....Terve klass on kurb ja mina vahel siiski nutan!!! Olite meile väga-väga-väga kallis!!! Terve tund on haud vaikus ja ainult kuuled puude mühinat!:( Me igatseme teid ja loodame teid näha veel kunagi!!!! Kui oleks võimalik sooviksime terve rühmaga teid näha ja olla teiega koos kasvõi 2 min... BTW! Isegi meie Getliniga oleme vait tunnis, see tähendab haud vaikselt. Ilma teieta on meie Prantsus keele tund surnud!!!!! Soovime teile ilusat puhkust!!!:)

Parimate soovidega:
5 A klass!!!!

Vahva!

Kas olla nii vôi olla naa? vol. 100

Pidevalt on selline kuhugi mittekuulumise tunne. Oled nagu olemas ja ei ole ka. Pidevalt on igav ja kuskil mujal tundub parem. Möödarääkimised on pidevad. Nalja ei saa. Kôik on nii hirmus korralik, püüdlik ja hea.
Kas üksikulgemine on geneetiline?
Vôib ka olla, et viga on ainult selle üksikulgejaga endaga. Vôi äkki tôesti tuleb otsida uus koht, kuhu on lihtsam kuuluda.
*
Olen otsustanud vôtta aega enda jaoks. Iga päev natuke. Sest mulle tehti viimaks selgeks, et ma muudkui annan ega saa vastu midagi. Aga ma ei oska seda üldse teha ja aega pole ka. Eks see andmine annab ka muidugi mingit sorti môtte minu elamisele ja see on ôudne. Et midagi muud justkui pole, kui teiste teenimine, kuulamine, armastamine.
"Ma ei taha olla üks pisike praht"!

C'est carrément rock'n'roll!

Me tantsime! Me rock'n'rollime!
Nüüdsest vôib meid laupäeviti oma kodus dzhaivimas näha, R. sai tähtpäeva puhul oma kurikavala naise käest kingituseks eratunni! Ja nüüd me oleme sôltuvuses, lahe on koos tantsida, ääretult lahe. Ainult et A. muutub kadedaks ja tahab meie vahele pugeda.
Ahh.

Kirjanduslik pühapäev.

Sain täna jälle paari vana raamatu vôrra rikkamaks. Mul on selliste sajandivahetuse raamatute vastu eriline nôrkus. Nende nii eriline kopitanud lôhn, kolletanud, aga vastupidava paberiga lehed, nende pealmised kaaned, mis on väljavahetamiseni sarnased, on samas nii ilusad ja ilma üleliigse tiluliluta... ahh, ma armastan neid raamatuid. Päris raamatud. Ajast, kui kirjasônal oli veel kaalu ja kui raamatute väljaandmine polnud nii lihtne, kui igaühest ei saanud ühe-päeva-kirjanikku. Ma ei saa väita, et ma oleks kôiki neid raamatuid lugenud, eks nad kopitavad mu riiulis edasi, aga ma lihtsalt armastan ja imetlen neid oma riiulis ja aeg-ajalt käin neid nuusutamas. Eriti uhke olen ma 1918. aasta "Saksa keele ôperaamatu" üle, mis on lihtsalt ilus ja harjutused on sellises mônusas vanas eesti keeles, ilusate joonistatud piltidega ja gooti kirjas.
Paraku ei saa ma ka selle vastu, et kôige pônevamad on igasugused keeleraamatud. Grammatikad, foneetikaôpetused, kirjandusalased raamatud, stilistikaôpetused... nüüd tagantjärgi on natuke kahju, et ülikoolis sai liialt Monasterskaja Izbad joodud ning et palju huvitavat sai kôrvast lihtsalt läbi lastud.

Oi, kas tôesti politsei?

On pime ôhtu. Kônnime sôbrannaga viimast bussi ootama. Meie tee viib läbi vanalinna kôige nômedama tänava: Suur-Karja tänava. Tänav on rahvast täis. Äkki tuleb mingi suvaline auto nii kiiresti ja järsult, et me peame praktiliselt eest ära hüppama. Ma näen silme ees punast ja lähen ja koputan autoaknale, et neile paar sôna öelda. Aga siis... aga siis lastakse aken alla ja näen, et autos istub 5 mundris politseinikku. Hm. Kogusin end sekundi ja ütlesin ikkagi, et kas peab nii sôitma, et jalakäijatel hirm nahas on ja head aega. Nad ainult mühatasid ja-jah vastuseks ja ma saan aru, et nad olid kuskile operatsioonile teel, aga no mis nad siis istuvad mustade klaasidega jômmiautos Suur-Karja tänaval?