Pidevalt on selline kuhugi mittekuulumise tunne. Oled nagu olemas ja ei ole ka. Pidevalt on igav ja kuskil mujal tundub parem. Möödarääkimised on pidevad. Nalja ei saa. Kôik on nii hirmus korralik, püüdlik ja hea.
Kas üksikulgemine on geneetiline?
Vôib ka olla, et viga on ainult selle üksikulgejaga endaga. Vôi äkki tôesti tuleb otsida uus koht, kuhu on lihtsam kuuluda.
*
Olen otsustanud vôtta aega enda jaoks. Iga päev natuke. Sest mulle tehti viimaks selgeks, et ma muudkui annan ega saa vastu midagi. Aga ma ei oska seda üldse teha ja aega pole ka. Eks see andmine annab ka muidugi mingit sorti môtte minu elamisele ja see on ôudne. Et midagi muud justkui pole, kui teiste teenimine, kuulamine, armastamine.
"Ma ei taha olla üks pisike praht"!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar