neljapäev

Bloavezh Mat!

Ehk siis head uut aastat bretooni keeles!
Aastavahetus oli nii tore, nii tore. Vôitlesime vâlja ôiguse olla kodus ja ûksi, st keeldusime igasugustest kûllakutsetest ja veetsime vâga toreda ôhtu kodus. Juua oli shampanjat ja sûûa austreid ja palju lôhet ja vâikseid gurmeevôileivakatteid ja pliine. E. sôi muidugi pôhiliselt kûpsiseid ja A. toitub meil ainult puuviljadest, nii et neist kûll suuremat sorti ôhtusôôgikaaslasi meile polnud.
Kui lapsed magama oli pandud, siis vaatasin mina telekat ja lôpuks vaatasime veel R.-ga ûht ôudnaljakat prantsuse filmi.
Ja siis hommikul kostis lastetoast kisa, A. karjub, et keegi on tema toas, keegi on tema toas. Meie muidugi kôigepealt sôimasime, et lase magada, aga siis kuuldus tôesti imelikke hââli. Selgus, et lagi oli hakanud lekkima suure tormiga, kohe lekkis nii nagu kraanist, kôik oli mârg ja ôudne. Lapsed lustisid muidugi, veekogumisnôudes ujusid plastmassist ja môned mitte-plastmassist mânguasjad ja vett muidugi lendas.  Kohale tulid omanikud ja tuletôrjujad ja nii poole pâeva paiku oli rahu taas maa peal, aga meil olid nârvid nii pûsti, et leebest peomeeleolust olid jârel vaid riismed. Pâeva lôpuks olime lihtsalt kurnatud ja meid pââstis vaid sôprade kûlaskâik, kes tôid tâidetud vutimune koriandriga! Mmm! Ja mina tegin kirsikooki lagritsaga. Jah, tôesti, siit ûhest poest leidsin pulbrivormis lagritsat ja pâris mônus on seda toidu sisse udjada.
Tâna kâisime kûlas minu endisel ja R. praegusel bossil, kes kutsus meid nö. jôuluaperitiivile. Üksik vanem naisterahvas, kes on haige, pole oma mehe surmast ûle saanud, poputab oma ainsat poega ja kes on hâsti ebastabiilsete meeleoludega, samas ka vâga tark, humoorikas, haritud ja huvitav. Ega keegi teda eriti salli, aga me R.-ga jagame vist seda iseloomuomadust, et inimestele tuleb vôimalus anda ega tule kuulata kuulujutte ja me ei pettunud. Jôime shampanjat, sôime ta enda tehtud hanemaksapasteeti ja shokolaadikaramellikomme, lapsed kâitusid tublilt ja viisakalt, kûll môningate variatsioonidega.
Kui saaks vaid iga pâev shampanjat juua....

Üks apelsin mossitab, sest ta teab, mis meid hommikul ees ootab?

Lapsed, mängima!

Yeah! Mundris mees oli redeliga akna taga.

Salgu-Leenu loeb vennale luuletust trollibussist.


pühapäev

Ekskursioon huvitava perekonnaga.

Siinsete heitlike ilmade tôttu peab olema väga spontaanne. Kuna on käima läinud kolimis-, nutmis- ja lahkumisprogramm, siis katsume viimaste kuude jooksul vôimalikult palju ringi liikuda. Täna oli täiesti ilus ilm ja nii sôitsimegi linna nimega Lorient. Pärast jalutuskäiku linnas, mille majad olid hirmkoledad, kuna linn pommitati maha sôja ajal, ja peale koerakakasse astumist, ja peale idiootset tivolikarusselli, kus laste sôidu saateks kôlasid ropud lorilaulud, siirdusime randa, kus otsisime merikarpe, tegime losse, mângisime lendavat taldrikut ja jalgpalli ja sôime karamelliekleeri. E. on tâielik tola (seda on nâha piltide pealt, kus ta lihtsalt ei pannudki poole tunni jooksul keelt suhu tagasi), A. on iseteadlik pirtspekk, kes jookseb âra ega kuula sôna. Hea et R. on veel normaalne.

Lehmad!

Eeslid!

Lemmik!

Indiaanlaste mängimise päev.

Palmid! Pere! Paadid!

Street Art, yeah!

Vat siuke helikopter oli ühtede punkarite juures.









"E., tee normaalne nägu!"

"Mh, mitte selline!"

reede

Ma sain jôuluks kapi!

Meie puhkused lähevad aina paremaks ja paremaks ja sellel fenomenil on ilmselge seos laste kasvamisega. Üleeile juhtus lausa nii, et me ärkasime alles kell 10! Lapsed olid juba 8:30 üleval ja askeldasid omaette (no eks ma ikka poole kôrvaga valvasin nende järgi).
Jôulud olid väga-väga toredad, väiksed lapsed ja nende imestavad silmad teevad selle kôige ka meie jaoks nii ilusaks. Kuusk näeb meil küll välja nagu môni Lasnamäe keldripoe plastikkuusk, kuigi tegu on täitsa ehtsa ja ilusa kuusega... lapsed lihtsalt ehtisid kuuse ÜLE. Ja A. nuttis, sest E. ehtis tema arust kuuske koledasti ja valesti. Aga oleme igal ôôsel vaikselt mône karra vôi kuuli ära vôtnud, et asi normaalsem välja näeks.
Mul on nii hea meel, et oleme R.-ga leidnud lahenduse, kuidas jôule pidada, sest tema peres peetakse neid ju 25ndal ja kingid ja pidusôôk on just siis... Mul on ka hea meel, et ta on niivâga laste heaolu silmas pidav isa, et ta tôesti vaatab pidevalt, kuidas saaks nende ellu tuua imelisi ja seletamatuid hetki ja mâlestusi.
Muidugi veetsin ma nii mônegi päeva kôôgis, sest R. oli haiglane ja no ma lihtsalt pidin seal askeldama, sôime rosoljet, piparkooke, pirni-bergamoti sharlotti, kastani-seene parti (meie sôômaajad on jaotatud 24 ja 25 peale, et austada môlema riigi jôulutraditsioone). Aga tôden ikka ja jâlle, et minu lemmikpâev on siis, kui ma saan tôesti rahus terve pâeva kôôgis olla ja teha seal nelja eri toitu korraga, no mulle kohe meeldib!
Saabus ka pidulik hetk, kui me saime jagu oma rahaprobleemidest, mis tekkisid peale suve, kui meil polnud kummalgi 3 kuud ûhtegi sissetulekut. Oleme seda jôudsalt tâhistanud restoraniskâimistega, khm khm.
Ahjaa, jôuluôhtu parim hetk oli see, kui A. leidis pakist printsessikrooni. Jah, ma tôesti ostsin selle talle, sest see oli odav ja ta on sellest 4 aastat unistanud. Barbie'sid nâeb ta teiste juures, olgu tal see kroon siis. Igatahes, ta lihtsalt hûppas ôhku ja kiljatas, kui seda nâgi. See oli vâga naljakas ja armas. Muidugi mulle endale ka meeldib see kroon, no tôesti ilus, sâdeleb ja nii palju kalliskive on peal ja ma ei saa aru, miks selliseid tâiskasvanutele ei tehta, sest ûks ôige kroon teeb iga naise ilusaks.



E. ja tema pöialpoisiriietus



Printsess kakaoplekiga pôsel. NB! Silmad vaatavad peeglisse, hea et eest ära ei kuku.


laupäev

Vä-si-mus.

Praegu on R. bändil käimas suur Bretoonimaa ringreis (st neli kontserti viimase kahe nädala jooksul), ja siis on jôulud tulemas ja lapsed on väsinud ja miljon üritust on, kuhu on vaja minna, miljon asja, mida teha... Pea jälle valutab ja uni on hakitud, aga kokkuvôttes oleme ikkagi rôômsad ja jôulumeeleolu on tâitsa olemas. Öhtuti istume lastega kûûnlavalgel ja loeme ja laulame ja teeme kalendri lahti (mittesôôdav kalender), neile on kôik see nii vâga imeline. Homme tuleb kuusk. Homme tuleb R. koju tagasi. Homme ma puhkan. Homme hakkan trenni tegema.

Tundub, et uuest aastast alates lâhevad mu pisarakraanid lahti, see on mul alati nii olnud, et kui kuskilt minek vôi kui keegi lâheb, siis silmad lâhevad hoobilt ja kergelt mârjaks. Eile rââkis keegi meie ârasôidust, mul tulid pisarad silma, vahel môtlen, et tahaks salaja âra sôita, et ei peaks head aega jâtma.
Aga ma tean, et juba kodus olles pole see asi enam nii hull. Ja lubasime Rémiga, et kui tuleme tagasi, siis tuleme tagasi siiakanti.

Aga jah, viimastel nâdalatel on teemaks inimesed minu ûmber. Tahtmine vabaneda energiarôôvlitest enda ûmber, kes ainult vôtavad, aga vastu ei anna midagi. Teha afektiivseid ûmberkorraldusi. Vâhendada kvantiteeti, kasvatada kvaliteeti. Ainult ausaid inimesi tahaks ûmber, siirast armastust jagada ja saada.

Tantsida, naerda, sûûa, armastada. Kôik. Elu on lûhike. Merde alors!

Meie imepisike istevann ja sinna sisse pressitud lapsed.

Tuulerôuged, of course.

Meie ôu, kus kunagi oli olnud baar ja lehmad.

Kohustuslik piparkoogipilt.



pühapäev

Tuulerôuged ja Pariis.

Minu (elu esimene) angiin oli veel tâies hoos (ja voodis pikali), kui selgus, et A.-l on tuulerôuged. No eks me külvasime seda, mida lôikasime, vôttes arvesse, et me viisime A. teadlikult kokku ûhe tema tuulerôugese sôbrannaga, kes elab muidu 500 km kaugusel ja kellega me kohtume vast kord aastas. Hüvasti jâttes andsid nad ûksteisele suud, sôna otseses môttes, ja nii see siis tuligi.
Tuulerôuged on vâga muljetavaldav haigus, need punnid on uskumatud ja nad levivad uskumatult kiiresti. A. oli uskumatult tubli ja, nagu ikka peale suuremaid haigusi, tundub, et ta sai kohe hopsti! suuremaks. Nûûd ootame E. esimesi punne, ei tea, kas istume lastega jôuludeni kodus?... Vahel ei jôua kohe neid muresid laste pârast âra muretseda.
Aga kartustest hoolimata ei ilmunud E. nahale veel sel nâdalavahetusel ûhtegi punni ja me saime kâia âra Pariisis R. vanaema 90. juubelil. 24h kestnud kiirvisiit môjus siiski imehâsti, lapsed nâgid ära Elüüseumi väljade jôulukaunistused ja vaateratta (ja E. nâgi sportautosid, mille ta lubas endale suurena osta ja kôigist môôda kihutada (wtf? minu poeg?)), nâgime âra vanaema, sôime foie gras'd ja jôime shampanjat. R. sugulased on nagu minu sugulased- peast ûsna segased, aga solidaarsed ja kôigi jaoks alati olemas. Meil on sugulaste ja emade-isadega tôesti vedanud, me ei vâsi seda kordamast.
Koju jôudes ootas ees muidugi kûlm kodu, reede ôhtul pesemata jâânud nôud, tûhi kûlmkapp, olematud toiduvarud (palk tuleb uuel nâdalal), vâsinud lapsed, turtsakas naine, kelle peas tiirles ainult ûks tegemata-ja tegemist vajavate asjade nimekiri ja aeglane mees, kes ootas, et lapsed lâheks magama, et saaks ûles ateljeesse minna omaette olema.
Kôigi nende haiguste ja koduste laste ja reiside juures pole mul ûldse olnud aega ûlikooliga tegeleda. Ma lihtsalt ei tea, millal ma saan seda teha, kui ma kunagi ûksi pole. Öhtul olen ma vôimetu midagi lugema, sest ma jâân lihtsalt kohe magama. Ma kardan, et ei saa hakkama, pelgalt ajapuuduse tôttu, ja see ajab mind ûtlemata nârvi. Ja praegu pole see hetk ôelda, et "kui sa vâga tahad, siis sa leiad selle aja" (muidugi on mulle seda ôeldud, nt trenni jaoks rahaleidmise kohta). Vahel inimesed ei saa vist hâsti aru teise inimese olukorrast. Et ei olegi endale aega. Ei olegi raha. Ei olegi energiat. No ootan kevadet, lapsed saavad kunagi terveks nagunii. Ja see ongi ju kôige tâhtsam.

esmaspäev

Ai-ai.

Mul on juba teist päeva nii-nii paha haigus kallal. Ja tâna on siin vaba pâev, nii et arstile saab alles homme... Olen vâga tânulik R-le, kes ennastohverdavalt laste ja koduga tegeleb, hommikust ôhtuni, kordagi virisemata ja jôuab selle kôige juures mulle veel regulaarselt ravimteesid teha termosesse.