Error, error.

Tähistamaks kahenädalast tasustamata sundpuhkust kahe töölepingu vahel ja eesootava vaesuse ja maailmalôpu puhul (on meil küünlad varutud? olete tellinud maakaubast korvi "Special Apocalypse"?) tuli peale haigus. Ma olen nagu vana mootor, mida ei tohi kunagi seisma jätta, muidu ta ei lähe enam käima. Nagu tâdi Heljo ikka ûtleb: "Mul käed peavad ikka käima!"

Aga nalja kah. Môni päev tagasi vaatasin ilm.ee'st veebikaamerat. Kell oli umbes 16. Kaamera lâks kâima ja mitukûmmend sekundit olin veendunud, et midagi on katki, lehekûlg jampsib, sest kôik oli kottpime. Ja siis tuli muidugi meelde. Et kell 17 ongi pime sel aastaajal. See on kuidagi meelest lâinud.
Samuti valmistan ette meie Eesti-sôitu nagu maakaup maailmalôppu. Korraga tuli meelde, et veebruaris on ju lastele tarvis talvesaapaid. Önneks leidsin siit ûhed seemisnahast ja teised kummist (khm khm).

Moodustunud on ûhine sôpraderinne, kes keelavad meil siit âra sôita. See on vahel pâris tûûtu : oled kuskil lôôgastaval olengul, kui âkki hakkab viis inimest rûndama, et ei lâhe te kuhugi, teie ei otsusta, unustage âra, ja see ainult pikendab mu piinu, sest meil pole ikka mitte mingit konkreetset ideed. Ideid on, aga otsustada on raske.

Üks paks ja uimane kärbes lendas tuppa, kevadekuulutaja?

Naine nagu tuulelipp.

Kirjutades sôna "tuulelipp" tekkis mul sûgav kahtlus, et kas selline sôna ikka on olemas. Ônneks aitab sôber google.
Tuulelipp sellepârast, et peale kaht last, 30 eluaastat ja sôber google'it ei tea ma ikka veel, mida oma eluga peale hakata. Ideid on kohutavalt palju, ûks teostatamatum kui teine.
Ostsin âra lennukipiletid endale ja lastele veebruari lôppu, kôik on vâga rôômsad, v a arvelduskonto.
Jôulud on siin mustad. Nii mitmeski môttes.
Eile juhtusin aitama tôô juures ûht nâgemispuudega poissi inglise keele harjutusega. Nii pikk aeg on môôdas viimasest korrast, kui ma kedagi ôpetasin ja ma olin nii indu tâis nagu oleks mingit naerunâoga tabletti tarvitanud, hôljusin pârast toast vâlja ja tundsin end ûle pika aja kasuliku ja ônnelikuna. Nagu juba kirjutasin- tunnen ôpetamisest ja tundidest puudust.

Mis elu see selline on, eksole.

Ma ei tea, kuidas see aeg niimoodi läheb, et jusku oleks seda aega, aga kunagi ei ole? Täna oli selline päevakava, et hommikul koristasin kaks tundi E. lastesôime, siis lâks R. sinna kaheks tunniks meestetôid tegema, siis ma jooksin kirjanikuga intervjuud tegema (sain kingiks raamatu, mis rââgib môrvast ûhes Bretoonimaa kloostris) ja siis koju, et tegeleda haige E. pôetamisega ja siis jâlle teisele intervjuule (aga ûritus hilines ja ma jôudsin veel kaks korda koju joosta vahepeal, aga seal sain tuttavaks fotograafinâssiga, kellele meeldib teha pilte ilusatest noortest naistest). Mulle vâga meeldib seda Hillar Kohvi tôôd teha tegelikult, ma kohtun igasuguste inimestega, kellest enamus on vâga toredad. Ja ma kirjutan ja arenen kôvasti selles vallas ka edasi. Aga eelmisel pâeval lâks mul kodust 20 km kaugusel auto katki, pâris katki kohe, nii et sellele lâks terve pâev ja siis ma pidin tôôle minema ja nii see vâsimus kuhjubki.
Hakkasin ômbluskursustel kâima, et meelde tuletada kôik see, mida kunagi sai ôpitud. Ja tuleb meelde kûll. Ma ei tea, kas A. on selle ûle ônnelik, et ta saab endale varsti punased puhvpûksid, mille âârtes on erivârviliste mummudega sinine kant? Eriti arvestades seda, et praegu kannab ta ainult seelikuid ja roosasid riideid? Aga ômblemine on lahe, palju lahedam kui kudumine vôi miski muu. Juba sôna "kudum" kui SELLINE kôlab ôudsalt. Kuigi ma kudusin siin just uhkelt A.-le kaunid maarjamaamustrilised sâârised. Mida ta ei taha kanda, sest pâris Maroko vill ajab jalad sûgelema! Nagu ikka juhtub minu ettevôtmistega nii, et "tahtsin parimat, aga vâlja kukkus nagu alati".
Tunnen jubedalt puudust ôpetamisest, koolist, ôpilastest, huvitavatest uutest ûlesannetest. Tâielik tûhjus on sees kohe.

Famiilia.

Oeh. Elagu elu ja armastus ja sôbrad ja lapsed.
Olen paar viimast nâdalat elanud hirmus ja ârevuses, eile sai tehtud ajuskânner, mis nâitas, et mu ajus ei ole mingit mârki kasvajast. Aga see tunne ootusperioodi ajal on hirmus, sest on ainult kaks vôimalust. Kas midagi on vôi ei ole. Muidugi ei tea ma, mis mul siis ikkagi on, aga vâhemalt seda pole.
Eile veetsime peale arstilkâiku palju tunde mere ââres, meri oli rahulik, oli môôn, lapsed mângisid ûllatavalt rahulikult ja mul oli pidulik tunne nagu alanuks mingi uus eluetapp.
No ja siis kutsusid sôbrannad mind baari, siinse linnakese ainsasse baari ja pidulik tunne asendus "pidusega".

Vaarvanaema kâis kûlas ja klôpsutas pilte.

Loomulik naeratus on ilusa pildi vôti.

Unejutuaeg!

Eile oli toimetuses vâike koosolek, kus kohtusin siinse teise (meid on kaks) kohaliku korrespondendiga. Hahhahaa, see oli seesama mees, keda me oma teisel korrusel asuvast aknast ikka piilunud oleme. Ta kolis ka alles sel sûgisel siia, tema ja tema kuus (!!!!) last ja imekaunis naine. Tegu on katoliiklastega, kes on umbes meie vanused. Lapsed on vanuses 4 kuud-7 aastat, st et igal aastal on sûndinud laps. Ta ise oli nii KENA inimene, et ma tundsin, et valiks kohe sônu, vâldiks argood temaga rââkides. Tema naine on imekena blond naine, kes toob oma 5 last igal lôunal koolist koju sôôma ja kui tema blondide kiharatega lapsed jonnivad, siis ta ei âhvarda, ei kisa, ei tiri, vaid lihtsalt on nii maru rahulik ja meeldiv. Mees pakkus kohe, et nad vôiks meie lapsi hoida, kui me tahame vâlja minna. Klunks. Môned inimesed on kohe ûllatavad.
Unejutuga on meil aga nûûd niimoodi, et liigume selles vallas Kivirâhki liinil. Nimelt ûkskord ûritasin puhastada E. nina, kes teatas mulle seepeale, et "las see ninakoll olla seal ninas rahus". Sellest arenes laste aktiivsel koostôôl unejutt ûhest ninakollist, kellel on rohelised vâikesed aluspûksid ja kes tahab lihtsalt ninas rahulikult elada ja mitte kunagi sealt vâlja tulla. Kui midagi ka tuleb ninast vâlja, siis on see nt ninakolli auto, aga mitte kunagi ninakoll ise. No ja siis lâheb jutt edasi kôigist asjadest, mis sel ninakollil veel seal ninamajas on ja asi lôpeb tâiesti ebapedagoogilise lôkerdamisega enne uneaega.

Vihmane pûhapâev.

Tundub nagu orkaan Sandy oleks otsapidi meile jôudnud ; vihma sajab ja kôva tuul puhub. Mina ei taha ega saa sellise ilmaga välja minna, ja siis me istumegi kodus ja läheme hulluks ja ronime mööda seinu üles (vt pilte altpoolt).
*
Praegu on siin algamas teine vaheajanädal, puhata on vâga mônus. Olen vahepeal artiklikesi kirjutanud, kiirabis ja juuksuris kâinud, kudunud, ômmelnud, koristanud ja koristanud, kâisime Brestis (ja sôitsime seal Tallinna-nimelisel bulvaril).
Mul on kôik meelest lâinud, millest pidin kirjutama.

 

 

 

Mômmi-aabits on parim raamat.

A. ehitas linna!

E. nägu, kui ta valmistub kuskilt alla hüppama.

Käisime lastega müstilises kohas, kus kôik käisid tähtsate nägudega ringi. Aga meie lapsed tegid kukerpalle.

Tüüpiline bretooni kirik.

A. ôppis rattaga sôitmise ära.

Tüüpiline stseen igapäevaelust: sel pildil mängisid nad meie voodi peal basseini hüppamist, selleks oli vaja panna ujumisriided selga ja just kuivanud puhas pesu maha, et siis sinna sisse hüpata. Ah, see vabakasvatus, ma ütlen!

A. mossitab.