Ma ei tea, kuidas see aeg niimoodi läheb, et jusku oleks seda aega, aga kunagi ei ole? Täna oli selline päevakava, et hommikul koristasin kaks tundi E. lastesôime, siis lâks R. sinna kaheks tunniks meestetôid tegema, siis ma jooksin kirjanikuga intervjuud tegema (sain kingiks raamatu, mis rââgib môrvast ûhes Bretoonimaa kloostris) ja siis koju, et tegeleda haige E. pôetamisega ja siis jâlle teisele intervjuule (aga ûritus hilines ja ma jôudsin veel kaks korda koju joosta vahepeal, aga seal sain tuttavaks fotograafinâssiga, kellele meeldib teha pilte ilusatest noortest naistest). Mulle vâga meeldib seda Hillar Kohvi tôôd teha tegelikult, ma kohtun igasuguste inimestega, kellest enamus on vâga toredad. Ja ma kirjutan ja arenen kôvasti selles vallas ka edasi. Aga eelmisel pâeval lâks mul kodust 20 km kaugusel auto katki, pâris katki kohe, nii et sellele lâks terve pâev ja siis ma pidin tôôle minema ja nii see vâsimus kuhjubki.
Hakkasin ômbluskursustel kâima, et meelde tuletada kôik see, mida kunagi sai ôpitud. Ja tuleb meelde kûll. Ma ei tea, kas A. on selle ûle ônnelik, et ta saab endale varsti punased puhvpûksid, mille âârtes on erivârviliste mummudega sinine kant? Eriti arvestades seda, et praegu kannab ta ainult seelikuid ja roosasid riideid? Aga ômblemine on lahe, palju lahedam kui kudumine vôi miski muu. Juba sôna "kudum" kui SELLINE kôlab ôudsalt. Kuigi ma kudusin siin just uhkelt A.-le kaunid maarjamaamustrilised sâârised. Mida ta ei taha kanda, sest pâris Maroko vill ajab jalad sûgelema! Nagu ikka juhtub minu ettevôtmistega nii, et "tahtsin parimat, aga vâlja kukkus nagu alati".
Tunnen jubedalt puudust ôpetamisest, koolist, ôpilastest, huvitavatest uutest ûlesannetest. Tâielik tûhjus on sees kohe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar