Ah, need prantslased.

Mulle istub prantslastega koos ôhtuid veeta. Nendega pole iial igav. Mulle meeldib, kuidas nad virisevad ja siunavad, vannuvad ja teevad atendaadiplaane, ja ei tee punktigi rohkem, kui nende heaoluks vaja on. Samas läheb neile korda, mis ümberringi toimub. Iga prantslane on teatud määral revolutsionäär. Mulle meeldib nende oskus elu nautida ja mul on nendega sama huumorimeel. Skisofreeniline rahvas, kes on kord nii, kord naa, keda sa kas armastad ja/vôi vihkad.
Aga siin on ikkagi kuidagi lihtne olla ja ma olen siin maailmas "sees", ja see on lahe, kôik rahvus-, kultuuri-, keelepiirid on kuidagi hägustunud ja lintshitagu mind selle eest, aga elu on lahe just niimoodi. Peaks looma mingi uue riigi, kus elavad need häbiväärsed "riigitud".

Hirmus!

Eile öösel oli mitu tundi järjest meeletu äikesetorm. Maja raksus ja värises, korgid läksid läbi, äike lôi sisse telefoniposti, sadas rahet, ma poetasin isegi pisara suurest hirmust. Ainult ühe! Laps magas rahulikult. Isegi R tunnistas hommikul, et üks hetk ta môtles tôsiselt, et mis toimub. Ma pole vist iial nii koledat tormi näinud. Taevas oli erevalge ja me ei kuulnud üksteise häält läbi müra. Eile môtlesin esimest korda, et oleks ma ometi kuskil linnas.
Siin elame koos loodusega, hingame samas rütmis. Üks ei domineeri teise üle, vôi kui, siis loodus inimese üle ja see tundub täiesti loomulik.

Tere kummikust.

Täna hommikul käisime täikal, ostsin A.-le vahvad kummikud, roosad ja lilledega ja puha. R. leidis endale hulga rariteetseid vinüüle ja mina mitte midagi. Kui koju jôudsime, avastasime, et kummikute sisse oli kirjutatud "Maïlys". No on ju naljakas kokkusattumus.

Eile käisime ka kirsivargil. Kogu perega. Ühe naabri aias (teda ei salli külas keegi miskipärast) kasvab imeilus kirsipuu, täis musti raskeid kirsse. Kuna ta käib siin oma suvemajas nii harva, siis arutasime teiste külaelanikega asja ja külakonsiilium otsustas, et need kirsid tuleb ära korjata ja ära süüa. Nii see R. seal vihma käes ja redeli otsas kôlkuski, endal kummikud jalas ja naised all ahastamas. Kirsid leidsid oma otsa halba filmi vaadates ja head veini juues.

Astronoomia ja armastus.

Suur Peeter ja väike Peeter.


Psychobilly dad.


Päikesekreemist kahvatu pipsik.







Mida teevad vanemad, siis kui lapsed magavad? Käivad naabri juures tähti vaatlemas. Naabril on parajasti külas sõber arst-astronoom, selline pedantne ja peen härrasmees, keda haarab oma ultratehnoloogilise teleskoobiga tegeledes tõeline kirg ja vaimustus. Mingis mõttes võiks, liialdamata, öelda, et maailm omandab teise mõõtme, kui oled korra tähti ja planeete nii lähedalt näinud. Meil on ka teleskoop, aga me pole kunagi viitsinud seda kolakat lähemalt uurima hakata, aga nüüd vôtame asja ikkagi käsile. Siin on seda nii hea teha ka, taevalaotus on nii avar ja me oleme nii kõrgel...
A.-ga on nii lôbus kogu aeg. Ma salamisi kartsin varem, et äkki tuleb laps ja tal pole huumorimeelt. Viimane nali, mis teda kohutavalt lôkerdama ajab, on hiina keele imiteerimine R. poolt. Ei mingit tôsist kasvatust. Ilmselt sellepärast on ka A. paras kloun.

Ma armastan joodikuid.

Mina joon jälle alkoholi. Esialgu küll homöopaatilistes kogustes.
A. avastab maailma: kuidas käituda, kui laps jääb lummatult seisma mustanahalise mehe nina ees ja jääb teda üksisilmi vaatama? See veenab mind üha enam, et lapsi tuleb solgutada ja kasvatada vôimalikult multikultuurses keskkonnas. Kui vôimalik. Et lastel poleks silmaklappe peas ja eelarvamusi. Et nad suhtuks kôigisse ühtemoodi. Ka joodik on inimene.
Siin mäe otsas on taas suvi, meil on viimased külalised, ôues on kohutavalt roheline, ôu on lehmi, kärbseid ja lätlasi täis.
Täna tekkis ühega neist peaaegu kaklus: kinkis mulle, kurivaim, Läti laulu- ja tantsupeo DVD ja ütles, et see on palju parem kui Eesti oma.

Üks imelik putukas.

Tobedad onud Nancyst käisid oma tobedate ideede, prillide ja veinipudelitega meil külas ja käskisid sellise pildi teha.

Öhöö, öhöö, tõestisündinud õudusjutt.

Meest pole, autot pole, õues äike, taevas kollakassinine ja keset taevast pilvesilm nagu Sauroni silm. Ainult lamp põleb, kõik muu on seinast väljas. Laps magab. Naine joob teed ja lehitseb närviliselt vanu Keskuseid. Ilm vastab meeleolule. Ukse taga on raske püss. Igaks juhuks. Kuskil naksub midagi. Naine võpatab. Saagu see õhtu ja öö juba ükskord mööda. Ahi ei põle, öö tõotab tulla külm.
Lamp tuleb ära kustutada, süüdata maja ainus küünal ja otsida üles taskulamp. Äike kumiseb mäenõlvade vahel justkui ta oleks orus lõksus. Maja ragiseb iga kord, kui äike lööb.
Korraga vaikus. Vihm lakkab, äike kaugeneb. Või hoopis läheneb veelgi?