Istun oma uue korteri elutoas ja on tunne nagu istuksin ma alles peale nädalat aega püstiseismist. Täna ôhtuks sai kôik korter sisse seatud; olen kolm päeva tegutsenud nagu hull ja nüüd on kôik korras ja elatav. Meil on siin nii palju parem olla, kui selles teises korteris. Isegi kui naabriteks on mingid kahtlased tsirkuse- ja vanainimesed (ûhed ei rââgi meiega, teised rââgivad liiga palju), isegi kui alumisest korterist ôhkub meie omasse meeste deodorandi ja suitsuhaisu, isegi kui meil on ainult neli tooli, isegi kui ôues on jube vihmane ja toas on isegi kûlm, isegi kui dushiotsiku surve on olematu ja nii edasi. Meil on ikkagi siin hea olla, kôik on nii kodune ja oma kuidagi. Lapsed on rôômsad ja mângivad nii imekenasti koos, et uskumatu. A. puberteedikriis on ka jâlle môôdunud (tal oli see Eestis-kâies ära). Ja no R. on täiesti taevas, sest peale pikki aastaid on tal maalimiseks sisse seatud ateljee pôôningul. Minul pole muidugi oma tuba, mul on nurgake elutoas ja paar kapiriiulit magamistoas nagu alati.
Vahelduseks on väga hea lihtsalt kodus olla.
Aga mu kallis Eestimaa. Ma olin Eestis vâga ônnelik ja seekordne âratulek oli ûks minu elu raskemaid. Oleks tahtnud emme kohvrisse pakkida ja kaasa vôtta! Ka A. ilmutas tôsiseid igatsusetundeid ("Ma ei saagi enam vanaema kaissu hommikul minna!"). E. igatseb vanaema koera järgi, keda saaks kiusata. Ja mina kôigi oma heade sôprade jârgi, kes on nii omad.
Oleks tahtnud rohkemgi jôuda ja teha ja inimesi näha, keda ei jôudnudki näha, aga need vanaema ja lastelaste hetked olid mu jaoks kôige olulisemad. Midagi vâga ôiget on selles, kui lapsed elavad koos vanavanematega.
Ja Bretoonimaal ladistab vihma nagu oavarrest, see on lausa uskumatu, kui hull tänavuaastane ilm on. Kogu aeg sajab ja esimest korda elus saame siin komplimente oma päevitanud jume pârast.
Kôige parem uudis on aga see, et E. on hakanud ise magama jââma. Need, kes ei tea, teadku, et viimased kaks aastat on mu laps uinunud mu juustes sobrades ja praktiliselt ainult minu kaisus. Nii siis juhtuski, et paar pâeva tagasi ma tundsin, et ma lihtsalt ei jôua enam seal tundide viisi kûgeleda ja oodata ja rââkisin lapsega ja tilbendasin ukse vahel ja seletasin ja laulsin ja nii see lâks. Mu elukvaliteet, ja E. oma ka, on hûppeliselt paranenud. Ta kisas vaid esimesel ôhtul natuke, siis lâks R. ta juurde ja nii see lâks. Nûûd magavad môlemad lapsed koos lastetoas terve ôô ja tulevad alles hommikul kaissu.
Vôtan hoogu, et hakata "Kentauri" lugema, aga hoogu ei tule kuidagi. Vâga lame muidugi, aga niiiiiiiiiii paksud raamatud tekitavad mus ôôva, ma tean juba ette, et kuskil kolmveerandraamatu paiku hakkan diagonaalis lugema ja lehti kiiresti keerama, sest nii palju muud on ju teha ja lugeda... Tegu pole raamatute lugemise, vaid tarbimisega. Kui suudaks endale antud lubadusi tâide viia, siis vôiks lubada, et proovin tegeleda ûhe tegevuse ja môtelda ûhte môtet korraga.
Ahoi, me muremehed...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar