Minu vanaema.

Minu vanaemal oli pôlletaskus alati iiriseid. Meie panime kommi suhu ja andsime vanaemale paberi tagasi. Nii oligi tal pôlletasku pâeva lôpuks alati kommipabereid tâis.
Minu vanaema ei kâinud eriti oma aias, vôi kui, siis ainult tilli ja sibulat toomas. Ta oli rohkem kôôgis ja tegi meile terve suve, tâdilastele terve aasta lâbi, imemaitsvaid toite. Lusikapannkooke maasikamoosiga oma laheda aukudega panniga, hommikuks sai putru, siis lôunaks kartuleid, kastet ja kotlette. Kooke vanaema eriti ei teinud, see oli rohkem vanatâdi rida.
Minu vanaemal oli telekaga tuba. Mina, kui vanim lapselaps, vôisin alati tema toas magada ja tema armastusromaane lugeda. Vanaemale meeldisid eriti ûhe soome kirjaniku sopakad, vist sellepârast, et neis toimunu meenutas talle tema nooruspôlve. Nii me siis alati ôhtuti lugesime- môlemal pôles vâike lamp ja komm oli suus.
Minu vanaema ei môistnud inimesi hukka. Nii ei ôelnud ta mulle iial midagi, kui ma tôin tema juurde katkiste teksadega ja pikkade juustega esimese armastuse, ega ka siis, kui ma tôin talle nâitamiseks oma elu suurima armastuse. Temaga sai vanaema saksa keelt harjutada ja talle saksakeelseid sôjaaegseid laule laulda. Ta ei suutnud âra imestada, et môni mees peseb nôusid.
Minu vanaema oli ilusa hââlega laulja. Talle meeldis laulda, ta olevat haiglaski pidevalt laulnud ja selle jârgi hooldajatele meelde jâânud. Ma arvan, et vanaema oli tegelikult joviaalne inimene, kellele meeldis laulda ja tantsida ja pidu pidada, enne kui elu peale tuli.
Minu vanaema ei olnud ûldse materialistlik inimene. Mis siis, et suure talu tûtar, aga teda ei huvitanud maad, majad, asjad, mammona, riided, ehted... Ta lihtsalt elas, luges (kui ta veel lugeda sai) enda lôbuks ja hoolitses oma suure pere eest.
Minu vanaema aitas alati ja oli alati kôigi jaoks kûsimata olemas. Kui olin ûliôpilane ja raha ûldse polnud, siis tema andis alati sada krooni kaasa ja koos vanaisaga pakkisid nad ka mône kompoti alati kaasa.
Minu vanaema kâis alati kalosside ja dressidega sohvkapoes. Kôik pereliikmed, eriti meie peen ja tundeline vanaisa, pôôritasid silmi, aga tema ûtles ainult, et "Ah, kes mind ikka vahib!" ja lâks mûhisedes poodi.
Minu vanaema vôis olla tige ka. Siis lâksid ta silmad pilukile-pilukile, suu tômbus kriipsuks ja kôik kartsid.
Minu vanaema tôôtas, koos vanaisaga, terve oma elu lastekodus kasvataja-ôpetajana. Kôik, kes tema kasvatada olid, peavad teda peaaegu et oma emaks.
Minu vanaema kallistas alati soojalt.