Sünnipäev oli nii liigutav. Mul olid silmad märjad, sest aeg on nii kiiresti ja nii ônnelikult läinud. Ega enne lapse saamist ei usu, et miski vôiks su nii ônnelikuks teha, et maailm ongi äkki paigas.
A. sônad aastaselt: emme, mämm-mämm, papa, auh-auh, köki-möki, tita ja feu (tuli pr.keeles). Ta puhub plokkflöödi sisse ja tantsib. Tôeline ühemehebänd.
Samuti oleme temas täheldanud teatud klouni- ja keerulise iseloomu geeni. Ta on päeviti kui ingel ja öösiti kui kurjam.
Mina olen siin muidugi mingi ekstreememme, kes viib oma lapse ôue magama kaks korda päevas ja kes paneb lapsele mütsi, salli ja kindad kätte, kui ôues puhub mistraal. Samuti pole A-l lutipudelit ega seda napakat doudoud (mingi näkane kalts, millega laps tuterdab kuni koolini vähemalt). Ma pean end siin kogu aeg ôigustama. Aga kôigist kasvavad inimesed kunagi muidugi.
Talvel, uhel kulmemal paeval, kui lastel koolis jarel kaisin, siis voin oelda, et uhel, kahel lapsel olid vaid muts, sall ja kindad. Siin ajab kapuuts koik asja ara.. mina topin ka lapsi paksult riidesse. ja koigil kuni viie aastastel on halliks kulunud kaltsud otsapidi suus, voi lutid.. juuuube.. mina hakkan ka kindlalt samu kasvatus meetodeid kasutama, kui sina ja kukk ka ei kohi
VastaKustuta