Fotod ilusast pühapäevast.

Lavastatud stseen "Turistid".

Loodan väga, et see lehehunnik polnud koerajalutajate lemmiktualett.

Trummarite raske elu.

E.-l on uus hobi: mängida hommikust ôhtuni trumme tühjakskallatud mänguasjakastide, potikaante ja plekkkarpide peal. Pulkadeks on kaplad. Jube lärmakas värk. Loodame, et tegu on mööduva kirega, sest vastasel juhul pean hakkama rääkima naabritest, kellele see ei pruugi meeldida.
Eestisse-sôit läheneb. Enne oleme paar päeva Pariisis, lähme R. isapoolse perega restorani, et tähistada R. sünnipäeva ja emaga läheme karussellile, guignole vaatama ja Eiffeli torni lastele näitama. Ja Eestis on päris palju tegemist, tähtsaid kohtumisi päevad täis. Me pole juulist saadik Eestis olnud, see aeg on liiga pikk, lapsed pole vanaema näinud nii kaua. Aga eks ta oli taotluslik, et raha kokku hoida kolimise jaoks...

Isaga maalimine on vôtnud uued môôtmed: nûûd maalitakse pôrandal ja hiigelsuurtele lehtedele. Ema tähelepanu koondus hoopis tolmuteradele pôrandal.

R. tâditûtar oli kûlas.

Trummaril ikka juhtub.

Vanui piltei

Hea, et mul i-mitmus ikka meeles on.
Kuna mul on nûûd uus juhe, saab kehva mobiiltelefoniga tehtud pildid ka ûles panna vanamadele vaatamiseks.
Ma ei viitsi siia midagi kirjutada. Saabumas on kolimisstress, lahkumisstress. Hea vâhemalt, et on kevad.
Kodu ja tôôd meil ikka pole.

Pingelangus.

No ilmselt on see kuidagi geneetiline vôi vâga naiselik, aga pidude-ûrituste korraldamine on ikka paras stressiallikas mu jaoks. Tâna toimus siis A. sûnnipâevapidu, eile veel kâisime grillimas, jôudsin koju lastega kell ûheksa, hakkasin siis veel koristama ja kûpsetama.... Aga kôik lâks muidugi kenasti, olin kolm tundi meelelahutaja rollis, tegime toolidemângu, aarete otsimist, pudelimângu, kaardimânge, meisterdamist, lôpuks oli mul hââl âra. 
Kutsutud olid ainult A. lasteaiakaaslased, ega me neid eriti tunne, aga kuna ta lâheb sealt koolist suvel âra, siis môtlesin, et see oleks hea môte neid siiski kutsuda. Muidugi kingiti  A.-le tema esimene Barbie, see va soerd. Vôiks ôelda, et me môlemad R.-ga jâlestame neid nukke. Aga noh, mida teha. Lâhedased ja sôbrad ju teavad meie pôhimôtteid, aga siinse lasteaia rahvaga pole meil kuigi palju ûhiseid puutepunkte. Et tal on nûûd siis Barbie (ma pean sellest ûle saama). Önneks tundub, et see on mingi fake-Barbie, sest tal tuli vahepeal juba kâsi kûljest âra. Peab lootma jââma sellele, et soerd kaotab varsti nâiteks pea. Vôi hakkavad ta kaunid blondid juuksed hallitama (meie korteri sanitaarse seisukorra juures poleks see ûldse ûllatav).
Homme on proovime minna esimest korda neljakesi ratastega sôitma, sest juhtumisi on nad praegu kôik tôôkorras, kuna sel ajal, kui mina lastega pidutsesin, parandas Mees hoovis rattaid. Ja siis on jâlle tôô-kool-lasteaed, ûles kell 6, koju kell 18.
***
Hirmus lugu on veel see, et ma ei tea, mida teha, kuna ma leidsin Punasest Ristist siin ûhe vahva kleidi, mis mulle vâga meeldib, aga mille allservas on matrjoshkade ja Kremli tornide rivi... Mul on ju matrjoshkade vastu salaarmastus. Aga kuidas ma kâin praeguses poliitilises olukorras selle kleidiga ringi, ah? Olen praegu kodus salaja kandnud, akende ees on siis luugid ja katsun pûsida ûhes toas, et mitte kahtlust âratada. Aga mida teha edasi? Ilmad lâhevad ilusamaks, posti teel saabuvad uued kingad... Ma tahan oma matrjoshkasid kanda!!!

Maailma efektseim ja lihtsaim (ja ka tâitsa maitsev) kook.

Tavapärased vôitlusstseenid.

Sünnipäevapoisid.

Ja tüdrukud.

Väga popp poiss on keskel.

Vaheaeg, peod, paanika.

Käimas on vaheaja viimane nädal. Kohati on tore, et lasteaed uuesti pihta hakkab, sest lapsed on sel vaheajal kuidagi vôimatud. Üks teeb draamat, teine on tâiesti taltsutamatu... Panevad meid proovile.
Eelmisel nâdalal pidasime âmma 60-aastast juubelit Prantsusmaa lâânepoolseimas paigas, Ouessant'i saarel. Teel sinna oli torm, nii et veetsime 3 tundi keset lainevahtu ja tormi: lapsed oksendasid koos teiste reisijatega, oksendamise vahepeal magasid sûles, meie ei oksendanud, aga minul oli pâris, kohe pâris-pâris paanikahoog, surmahirm oli ja pâris vôimatu oli end kontrollida. Aga saar ise oli vôimas, meie ûks viimaste aastate parimaid reise (aga arvatavasti oli see sellepârast nii, et enne olid lapsed vâikesed): lapsed on tublid matkajad, isegi E., kes on ju pâris vâike veel, saime kôndida, mina kâisin lastega isegi ûhes muuseumis, lapsed otsisid mere âârest varandusi ja leidsid neid pâris palju, meie nautisime looduse imet. Ookean on vôimas ja aukartusttekitav. Aga muidugi unustasime fotoaparaaadi mandrile, nii et pilte polegi. Ja saareinimesed on ka teisest mastist (ha ha): neist meremeestes kohe on midagi vôimast.
Kodus on ka hea olla, A. sûnnipâev oli, pidu tuleb laupâeval, nii et ei ole siin aega puhata. Peaks lastele mingeid mânge vâlja môtlema, peaks menûû peale môtlema, peaks koristama... peaks ôppima ka vahepeal. Aga tâna oli nii ilus ilm, et lamasime hoopis sôbranna juures teki peal, lapsed jooksid pluusi vâel ôues, sôime kooki ja parti, R. tegi sellekevadise esimese seinamaalingu, kôik olid rôômsad.

Vanaema kingitud roosa tutu oli tâielik hitt.

Juuksed jââvad vihmavarju kûlge kinni, kui pidevalt sehkendada!

Puhub tuul ja...

Lapsed harrastavad selliseid jôu- ja iluharjutusi tihti. Eriti E., kes on täitsa osav ja julge, mina ei saa seda rahulikult muidugi pealt vaadata ja tema ainult naerab selle üle ja ütleb: "Emme on argpüks!"

Eile oli siin hiigeltorm, ma ei ole kunagi vist nii kôva tuult oma elus näinud. Tööl olles oli ikka päris hirmus, pidin ôpilasi bussi peale saatma, vaatasime kôikuvaid puid ja laternaposte ja pââsteameti autosid, mis môôda kihutasid, ja bussijuhid rääkisid, mida nad tee peale nâinud olid (mahakukkunud puud ja elektriliinid), kuidas lapsed hirmust bussis nutnud olid jne jne. Kui lôpuks koju jôudsin, oli nii mônus, R. tegi pannkooke, toas oli soe, luugid olid kinni, lapsed olid sûles. Tagatipuks oli A. koju toonud poolaasta hindamise, mis oli nii positiivne, et me olime ikka pâris uhked ta ûle (ûritasin eestlaslikult mitte vâga kiita, aga see ei tulnud vâlja), selgus veel, et ta on rûhmas esimene, kes loeb. See hindamine on neil muidugi nii vâga intellektuaalne ja kuiv.
Aga antagu meile andeks see uhkustamine, see on esimene kord, kui olime olukorras, kus kolmas isik annab tagasisidet lapse kohta, teemade kohta, millest me ise eriti ei huvitu ega millega me ei viitsi tegeleda ka...

Mul on kaks uut ôpilast: ûks inglane ja ûks Madagascari-piiga! Uued vâljakutsed uues koolis!

Vihm, vihm, vihm ja sekka natuke tormi ka.

See aasta on Bretoonimaa jaoks olnud ilma poolest raske. Kogu aeg mingid üleujutused, tormid, tuuled ja see vihm. Ma ei tea, kas sellekohaseid andmeid on keegi kunagi üles tähendanud, aga kui keegi peaks rekordiarvet "Kui kiiresti vôib ühekorraga vihma käes läbimärjaks saada?", siis ma arvan, et ma vôiks end esitada kandidaadiks küll, sest esmaspäeval tuli mulle siuke rahe-vihma-tuulesahmakas kaela, et ma sain 10 sekundiga ja aluspesuni märjaks. See ei ole esimene kord mul siin läbimärjaks saada, aga 10 sekundit oli küll esimene kord. Praegugi möllab ôues torm, ukse alt tuleb vihma sisse, esikus on lomp, majas puhub tuul, istun teki sees nagu tuubik ja môtlen ôudusega magamistoa peale, kust läheb trepp üles pôôningule, mille uks on katki ja mis on soojustamata ja...brr.
Aga kuna see ilm on siin nii muutlik, siis oleme ôppinud spontaansed olema, ilmateadet ei saa ka uskuda, sest ookeani tôttu muutub ilm siin nii kiiresti ja arusaamatult. Nii juhtuski, et pûhapâeval oli imeilus ja kevadine ilm, vôtsime lapsed, panime kummikud jalga ja lâksime uusi kohti avastama. Eriti tore oli see, et lapsed on nûûd suuremad ja nendega saab nûûd normaalselt kôndida.
Eelmisel nâdalal oli tôôl huvitav seik: mul kâsti kontrollida ûhe prantsuse poisi lugemis- ja kirjutamisoskusi ja tundub hoopis, et ta on dûsleksik ja ma ei saa tema heaks midagi teha. Aga on tore, et kooli juhtkond usaldab mingit kahtlast idaeurooplast pâris prantslaste kallale, see tôstab mu eneseusku, mis siin viimastel aastatel on olnud kuidagi nadi seoses vâheste tôôvôimalustega siin (muidu nii armsas) kolkas. Aga dûsleksiaga ei oska ma midagi peale hakata, kuigi teema on huvitav ja ûleûldse, mulle tundub (rââkides siinsetest lastest), et dûsleksia on nii paljudel lastel, kust see tuleb, vâga pônev.

A. tegi emast pilti, ema tegi kelmikalt kurjustavat nâgu!