Vihm, vihm, vihm ja sekka natuke tormi ka.

See aasta on Bretoonimaa jaoks olnud ilma poolest raske. Kogu aeg mingid üleujutused, tormid, tuuled ja see vihm. Ma ei tea, kas sellekohaseid andmeid on keegi kunagi üles tähendanud, aga kui keegi peaks rekordiarvet "Kui kiiresti vôib ühekorraga vihma käes läbimärjaks saada?", siis ma arvan, et ma vôiks end esitada kandidaadiks küll, sest esmaspäeval tuli mulle siuke rahe-vihma-tuulesahmakas kaela, et ma sain 10 sekundiga ja aluspesuni märjaks. See ei ole esimene kord mul siin läbimärjaks saada, aga 10 sekundit oli küll esimene kord. Praegugi möllab ôues torm, ukse alt tuleb vihma sisse, esikus on lomp, majas puhub tuul, istun teki sees nagu tuubik ja môtlen ôudusega magamistoa peale, kust läheb trepp üles pôôningule, mille uks on katki ja mis on soojustamata ja...brr.
Aga kuna see ilm on siin nii muutlik, siis oleme ôppinud spontaansed olema, ilmateadet ei saa ka uskuda, sest ookeani tôttu muutub ilm siin nii kiiresti ja arusaamatult. Nii juhtuski, et pûhapâeval oli imeilus ja kevadine ilm, vôtsime lapsed, panime kummikud jalga ja lâksime uusi kohti avastama. Eriti tore oli see, et lapsed on nûûd suuremad ja nendega saab nûûd normaalselt kôndida.
Eelmisel nâdalal oli tôôl huvitav seik: mul kâsti kontrollida ûhe prantsuse poisi lugemis- ja kirjutamisoskusi ja tundub hoopis, et ta on dûsleksik ja ma ei saa tema heaks midagi teha. Aga on tore, et kooli juhtkond usaldab mingit kahtlast idaeurooplast pâris prantslaste kallale, see tôstab mu eneseusku, mis siin viimastel aastatel on olnud kuidagi nadi seoses vâheste tôôvôimalustega siin (muidu nii armsas) kolkas. Aga dûsleksiaga ei oska ma midagi peale hakata, kuigi teema on huvitav ja ûleûldse, mulle tundub (rââkides siinsetest lastest), et dûsleksia on nii paljudel lastel, kust see tuleb, vâga pônev.

A. tegi emast pilti, ema tegi kelmikalt kurjustavat nâgu!