Ach ja!

Lapsed on kordamööda haiged, arst pani esimesele diagnoosiks "tundlikkus niiskusele", teise diagnoosi saame teada homme. Ma kohe ei talu, kui tuleb mingi uus haigus, nohu peale ei kerki enam kulm ka mitte, aga mingid uued sümptomid ajavad mu lihtsalt hulluks, sest siis kujutad ette, ei tea mida ja muretsed ja paanitsed ja kâid hingamist kontrollimas ja loed nôukaaegset raamatut "Kui laps on haige", uurid sealseid jooniseid ja usud 50-aasta tagust infot rohkem kui dr. Google'it.
A. hakkab kâima siin bretooni tantsuringis. Kui talle esimesse tundi jârele lâksin, siis pidin peaegu konflikti sattuma, sest samas saalis, kus lapsed tantsisid, oli umbes 8 ema, kes omavahel kôvasti ja rumalasti lobisesid. Samal ajal mângisid lapsed ringmângu ja laulsid. Ma ei saa aru, mis sellistel kanadel peas on, ma ei tea, mis vâljendit peab kasutama emade kohta, kes oma laste laulmist ja mângimist segavad. Ma ei ôelnud seekord kôvasti midagi, kûsisin vaid ôpetajalt, et kas emad igakord niimoodi tundi segavad.
Reedel oli koolis ekskursioon, kus ma pidin osalema, sest vâljasôidu teinud 9. klass on minuga kord nâdalas. Pâev koosnes rattasôidust ja kanuutamisest. Just enne starti kiskus asedirektor mu sadula âra ja pani ta tagasi liiga madalale, tulemus oli see, et peale 45 km rattasôitu olid mu pôlved omadega tâiesti lâbi. Kolmandat pâeva mâârin neid kreemiga ja vôtan valuvaigistit, sest valu ei lase magada. Ja kôik see madala sadula pârast. Kanuusôidust ma ônneks pââsesin, sest ma lihtsalt unustasin vahetusriided kaasa vôtta. Aga siis môtlesin ka, et see tânapâeva inimene on ikka huvitav, lastel ei lasta ka rahulikult olla : on siis vaja ûhe pâeva jooksul teha nii palju? Lastele ju piisab ûhest elamusest (vôi âkki tânapâeva lastele ei piisa?). No vôib-olla siin Prantsusmaa riigikoolides on neid ûhiseid tegevusi nii vâhe, et siis vôetakse kohe viimast, aga kohe kahju oli lastest, kui tagasi jôudsime.
R. on jâlle kontsert tulemas, minul tekkis ûks vâga lahe ja huvitav tôôvôimalus, aga enne pole vaja plâkutada, kui lepingule pole alla kirjutatud!
Ja ilmad on siin praegu palavad, lihtsalt suvised. Meie kûll ôue ei saa eriti haigete laste kôrvalt, aga pesu kuivab vâhemalt kiiremini.

Ei, igav mul juba ei ole.

Näiteks esmaspäeval läksin tööle, kell oli 7:15 ja mu tee oli hommikupimeduses ja kôrvaltänavaid pidi. Kôik magasid, luugid, uksed, aknad kinni, olin nagu Palle ûksi linnas. Ja siis äkki ûhe tânava otsas nâen kahte suurt lahtiselt liikuvat koera. No sellised suured jômakad. Ja kohe, kui nad mind teises tânava otsas nâgid, siis nad hetkeks seisatasid ja siis lihtsalt jooksid minu poole, haukudes ja urisedes. Selleks ajaks, kui nad minu juurde jôudsid, oli mul elu juba silme eest lâbi jooksnud, ma nâgin end tânaval lamamas, kôri lâbi nâritud... ja siis ma kuidagi taganesin ûliaeglaselt enda taga olnud maja jalgvâravast (mis, jumalale tânu, oli lahti) sisse, lootes ei-tea-mida. Ja siis nad jooksid ûhtâkki lihtsalt minema.
Ma siis helistasin kohe sandarmitele muidugi, et jâtkata juba Eestis alguse saanud traditsiooni, mis hôlmab endas igasugustele politsei-, parkimis-, munitsipaalasutustele helistamises.
R. kohtas koeri viisteist minutit hiljem, nood hûppasid ta kapotile. Ka tema helistas sandarmitele.
Ja siis jârgmsel pâeval kohtasime neid jâlle, ûhe kooli ees, lâksime parajasti lastega lasteaeda. No siis mul ma viskas nii ûle, et ma helistasin linnavalitsusse, sandarmitele ja siis kogemata kolmas kord samale sandarmile, kellega ma kûmme minutit tagasi just rââkinud olin.
Ma tôesti armastan koeri. Aga ilmselt muretsen ma endale ikkagi pipragaasi, sest see hetk kahe koeraga oli nii ôudne!
***
Muidugi on tore see, et ûlikooli paberid hakkavad vaikselt joonde saama. Avastasin, et olen pidanud aasta aega neid pabereid ajama, tôlkima, saatma, kinnitama, aaaahhhhhh. Aga olen elevil ja tôesti ônnelik ja ûsna motiveeritud. Sisimas on hirm, et kas saan ikka hakkama. Aga peab saama, nagu tâdi Helju ûtleb.

See, mis ajab närvi.

On üks asi, mis ajab mind eriti närvi prantslaste juures. See on see igavene toiduga pirtsutamine. Nad lihtsalt ei ole üldse avatud teiste riikide kulinaaria osas. No ei ole ja ma tahaks näha seda inimest, kes mulle vastupidist suudab tôestada. Okei, ma saan objektiivselt aru, et nende suur riik ja erinevad regioonid ja kliimad soodustavad seda, et neil on siin kôike ja et nad ei peagi välismaale minema, et häid roogi maitsta. Aga misjaoks nad alati suud pruukima peavad? Ma olen ka siin rupskeid sööma pidanud, aga no ma ei lase (pärast viimaste vaevalist allaneelamist) kuuldavale pooletunnist "vaimukat" tiraadi teemal, et "kas need maiustused on kaenlaalustes karvades veeretatud" vôi "sôda polegi teie pool veel läbi?" vôi "kas see on saepuru baasil tehtud toit?" jne jne. Ükskord maitses keegi külaline meie juures kohukest ja tormas öökides prügikasti juurde peale esimest ampsu. No halloo, kohuke ei saa olla sellise efektiga!!!!!
A mul on muidugi hirmus allergia inimeste vastu, kes toidust halvasti rââgivad vôi lihtsalt pirtsutavad. Mul on raske selliste inimestega lâhedust tunda, neis on see elunautleja-elupôletaja kûlg puudu, mis mulle mu sôprade juures nii vâga just meeldib.
Tee minu sûdamesse lâheb lâbi toidu, see on kindel.

Hirmus elu.

Heldeke, kui ôudne on taas tööl käia. Meile môlemale. Peale R. esimest tööpäeva haletsesin ma teda, kui ta istus trepil, selline tôsine, sônaaher, vâsinud. Tâna olin mina samasugune. Önneks on kolleegid imetoredad, ja direktor ajas mulle mingi ühe tunni (mille eest muidugi juurde ei maksta, kuna see on mu oma tööajast), kus mul on klass, kelle motivatsiooni on vaja kergitada. Seda erinevate vahenditega, nagu kino, kultuur, kunst. Haa. Aga jah, täna oli nii kiire, et ma jôudsin 10 tunni jooksul kaks korda (viimasel hetkel) tualetti ja mu teetass ootas mind kaks tundi enne, kui ma temani jôudsin.
Aga ôhtul tuli mulle môte, et peaks koostama raamatu vanemate absurdsetest argumentidest lastele. R.-ga on meil kombeks ûksteist ônnitleda, kui hâdaolukorras mingi eriti absurdne argument vôi seletus lâbi lâheb ja lapse suu lukku paneb. Tâna ôhtul oli jâlle mingi selline argument, et "sa ei saa seal pôrandal A. nukuvoodis magada, sest muidu riiuli peal olev ôôlamp lâheb kuumaks ja sul on seal pôrandal paha magada". WTF???
Nojah.
Ja ûldiselt on meie vastu moodustunud rinne "kuidas neid mitte âra lasta kolida Bretooni- vôi Prantsusmaalt". Isegi mu âi on rindeliinil. Kôik on nii kohutavalt veenvad ja armsad ja hoolivad ja kasutavad palju vâhem absurdsemaid argumente, kui meie oma lastega. Iga pâev kûsime endalt, et mis kuradi kârbes meid hammustanud on, et me kôike seda head siin maha tahame jâtta. Aga teisest kûljest on tunne, et meie seiklemised pole veel lâbi...

Vananaiste sûgis.

Huvitav, kuidas ma üldse ei suuda keskenduda mingite seriaalide vaatamisele, filmidele keskendumisega pole probleeme, aga kui ma üks kord kuus arvutist mingit asja üritan vaadata, siis on jube raske jääda ekraani ette, kôik on nii etteaimatav ja lihtsalt igav...
***
Oleme tagasi kodus. Kojusôit oli huvitav. Olin peaaegu terve (mul on mingi terviseseisund, mille kohta arst ütles, et ta ei tea, mis mul on), aga ûle kahe kuu sadas vihma, just siis kui me hakkasime oma kolmepâevast roadtripi ette vôtma. Esimese ôô veetsime inimtûhjas ja trôôstitus kâmpingus, vihma ladistas terve pârastlôuna, ôhtu ja ôô. Ma olin nii vihane ja tûdinenud, poolhaige kah veel, pisaraid purskus nagu multifilmis. Aga kui ma oma preili-tujutsemise lôpetasin, oli tegelikult vâga tore. R. pani pûsti (ma ei aidanud, mul oli vaja jonnida samal ajal) kaks telki: restoranitelgi ja magamistelgi, ja nii me kahe telgi vahel silkasime. Kui pimedaks lâks, jutustasime magamistelgis kaks tundi lastele ja lastega lugusid oma lapsepôlvest ja mitme peale vâlja môeldud lugusid. Selliseid hetki hotellitoas ikka ette ei tule. Jârgmisel pâeval olime kahetârni kâmpingus, kus olid kôik mugavused, imeilus linn, lapsed said uusi sôpru ja meie panime kauni punkti oma kaks kuud kestnud puhkusele.
Nûûd Bretoonimaal on jâtkuvalt pâris kena ilm, sôbrad on lahked ja ilusad (sama emotsioon oli mul Eestis), paari pâeva pârast algab tôô ja lasteaed, uus aasta toob reise, kûlalisi ja loodetavalt ka rahu. Ôudne punkt on vaid see, et me peame nûûd otsustama, mis meist saab. Mis riik vôi linn meid tahab. Kuhu me end sisse seame jârgnevateks aastateks. Nagu pâriselt "sisse". See eesootav otsus tekitab meis môlemas parajalt stressi, seda peab kûll ûtlema.
Kôigile muretsejatele (sh mina ka muidugi) teavituseks, et E. hakkas tagasi Prantsusmaale jôudes, ja juba lennukis, rââkima vâga ilusti eesti keeles. Uskumatu, mis sônu ta kogu aeg teadnud on, va laiskvorst.
Tâna kutsuti mind turul "preiliks", ma kohe ehmatasin ja siis naeratasin nii, et suunurgad olid kôrvade taga. Asi oli kindlasti mu vôimsates punastes kontsakingades (mis muidugi jalad kohe valutama ja villi ajasid). Aga elagu kaunis varasûgis, kontsad ja eesti keelt rââkivad lapsukesed!

Emmel on vahva "tôusin-just-voodist"-soeng.

Loss, mida oli kardetavasti vâga tûûtu vallutada. Juba sinna alla laskumine oli tûûtu, anastamisest rââkimata.

No ja siis tulid kûlalised ja eestlased hakkasid kohe grillima.

Selle aasta hullim tâiskuu.

Emps oli haige, issi pildistab uniseid lapsi hommikul.

Vâike unine E.

Kämpingu-gurmee.

Meie igaastane killavoor.

Lapsed chillivad kämpingu telekatoas.

Ajouter une légende

Hoirrassaa ja pudel rummi !

Kaks kuud kestnud puhkus hakkab vaikselt lâbi saama. Kolm Eestis veedetud nâdalat môôdusid kiiresti ja kenasti, kôik oli nii ilus ja imeline, inimesed ja ilm, vâlja arvatud hinnad.

Nûûd oleme siin Ardèche’is, lapsed said endale liumâega kiige, tâispuhutavas basseinis saab ujuda, turult saab vârsket toitu…siin on tôesti hea. Erinevad sôbrad kâivad kûlas, esimest korda saabuvad meie kûlla ka maarahva ja laulurahva esindajad otse Maarjamaalt.

Vaeste laste liumägi. A.-l on seljas ema tehtud slepiga printsessikleit ehk siis prantsuse mamie vana ôôsârk, mis on eest lôhki kâristatud ja roosade lipsudega kinni seotud.

Laste paradiis. A mängib viiulit, halloo, kas pole siis aru saada vä?

"Mina kivikuningas, sina kivilabidas"- nii teavad meie lapsed seda luuletust.

Esitantsijad.

Meie küla teise nurga alt.

Siin oli keskaja pidu ja jälle pidin ruttu mingi kostüümi välja môtlema.

Meie küla kolmanda nurga alt.

Ega autosôit pole naljaasi.

Sinna viime eestlased piknikku pidama.

Ja metsas on sellised jôulised maahobused. A mângib pajupilli.

Üks asi veel.

Kui pilte vaadata, siis torkab silma, et E. on kas pidzhaamas vôi mingis kahtlases "Päästja koolikella" riietuses. Olgu täpsustatud, et ta ise pani (pidzhaamas olles veel pold jôud panna) ennast riidesse. See on tema STIIL ehk siis imelikud piltide vôi kirjadega riided ûksteise otsas.
Kâisime tâna A. lasteaiasôbral kûlas. Selle tûdruku vend on omakorda E.-ga samas rûhmas ja nimedki on neil ûhtemoodi: Ivana ja Emiliano. Nende isa on mehhiklane ja meie peredel on vâga palju ûhist. Mind muidugi lohutas see, et meil on nii palju ûhist. Ja et minu poeg polegi kôige hunlikum. Aga tore oli. Ainult et meie uued internatsionaalsed sôbrad (kes on ka môlemad prantsuse keele ôpetajad) kolivad suvel âra! Kahju!