Heldeke, kui ôudne on taas tööl käia. Meile môlemale. Peale R. esimest tööpäeva haletsesin ma teda, kui ta istus trepil, selline tôsine, sônaaher, vâsinud. Tâna olin mina samasugune. Önneks on kolleegid imetoredad, ja direktor ajas mulle mingi ühe tunni (mille eest muidugi juurde ei maksta, kuna see on mu oma tööajast), kus mul on klass, kelle motivatsiooni on vaja kergitada. Seda erinevate vahenditega, nagu kino, kultuur, kunst. Haa. Aga jah, täna oli nii kiire, et ma jôudsin 10 tunni jooksul kaks korda (viimasel hetkel) tualetti ja mu teetass ootas mind kaks tundi enne, kui ma temani jôudsin.
Aga ôhtul tuli mulle môte, et peaks koostama raamatu vanemate absurdsetest argumentidest lastele. R.-ga on meil kombeks ûksteist ônnitleda, kui hâdaolukorras mingi eriti absurdne argument vôi seletus lâbi lâheb ja lapse suu lukku paneb. Tâna ôhtul oli jâlle mingi selline argument, et "sa ei saa seal pôrandal A. nukuvoodis magada, sest muidu riiuli peal olev ôôlamp lâheb kuumaks ja sul on seal pôrandal paha magada". WTF???
Nojah.
Ja ûldiselt on meie vastu moodustunud rinne "kuidas neid mitte âra lasta kolida Bretooni- vôi Prantsusmaalt". Isegi mu âi on rindeliinil. Kôik on nii kohutavalt veenvad ja armsad ja hoolivad ja kasutavad palju vâhem absurdsemaid argumente, kui meie oma lastega. Iga pâev kûsime endalt, et mis kuradi kârbes meid hammustanud on, et me kôike seda head siin maha tahame jâtta. Aga teisest kûljest on tunne, et meie seiklemised pole veel lâbi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar