Lingvistiline apaatia.

Ma ei viitsi seda prantsuse keelt enam rââkida. No ei viitsi enam ja kôik. Juba môte prantsuse keeles rââkimisest ajab kulmu kortsu. Vâsitav on kogu aeg padrata mingis teises keeles. Aga ma olen nagunii praegu selline kulmkortsusninakirtsus.
Lennukipiletid on ostetud, oleks nagu pilet paradiisi.
Ja sûnnipâev oli ja kôige naljakam kingitus oli kaks pornograafilist (!!!) romaani. Ma reaalselt ikka punastasin, kui paki lahti sain. Ma pole isegi kindel, et ma sellisest kirjanduszhanrist kunagi enne kuulnud olin, vôi vâhemalt sellest, et sellisel kirjandusel on paadunud fânnid (ja selgus siis, et paar tûkki mu ûmbruskonnaski). Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ja tegelikult on see muidugi huvitav (mis siis, et see on selles vastikus prantsuse keeles).

Sünnipäevaks sôitsime ühte merelinna, et saaks ookeanihôngu natuke.

Concarneau!

Piknikulaud. 32-eluaasta tôi nähtavasti kortse juurde.

R. ronis kohaliku küreega kirikutorni ja tegi fotosid meie linnast.

Meie kodutanum.

Elu esimesed emadepäevakingitused. Ise tehtud!

Kussonkodu, kussonkodu.

Tâna, rââkides armsa eesti sôbrannaga, tôdesime, et Eestist âraolek, eemal elamine teeb nii tundlikuks. Jah, kohe kui on mingi madalseis, on see kohe nii vôimsalt, ja seda sellepârast, et kodu on nii kaugel. Olgugi, et mul pole kohanemisraskusi olnud, et tunnen, et mul on siin hea, jne jne, on mingi baas justkui puudu. Just see koht, kus sa saaks sûdamerahus teki all kûgeleda, sest sa tead, kuidas asjad kâivad, et elu lâheb edasi. Siin ei saa, sest mône koha pealt ma ei tea, kuidas asjad kâivad. See masinavârk on siin nii suur ja mina, vâike eestlane, olen nii vâike. :)
Hâid uudiseid pole. Kui ehk see, et R. tuleb ka ikkagi juulis Eestisse (pidi olema teistmoodi).
Ma tôesti igatsen teie jârgi, armsad sôbrad, teie vaikiva ja rahuliku kiindumuse pârast, jâtkuva olemasolemise pârast, meie ûhiste mâlestuste ja tuleviku pârast.

Millest saab aru, et sa pole enam kahekümnene?

Sellest, et kui tôsta üksi (meeshing on ikka veel reisil) üks lapsevoodi teise peale (moodustamaks nari) hakkab selg valutama.

Sumo!

Eile nâgin vâga inspireerivat filmi, kuidas ûlekaalulised Iisreali mehed hakkasid sumoga tegelema. Mus târkas lootus tulevikuvâljavaadete osas! Aga siis tuli meelde, et naisi sumosse ei lubata...
Tâna tegin lastele juustukastmega kanapastet. Aga hunnitu juustukaste lôhnas nagu okse, lapsed ja ma ise ka keeldusid seda sôômast. Tervislike eluviisidega ema ûtles siis selle peale, et ah, teeme siis parem vahvleid, ja nii see lâks. Ja ma ei tea, kuidas mul see vahvlitegu (juba lapsest saati) nii ôudne vâlja nâeb: igal pool on rasva ja tainast. Kuidas ûldse saab seda tainast nii panna, et see âârtest vâlja ei valgu? Nii palju kûsimusi!

Rrrrr! Must leib!

Vaatan Ärapanijat ja reklaamipausis näen head eesti peenleiba, ah, no kohe tônksas südame all!
Olen praegu lastega nâdal aega puha ûksi, R. lindistab kaugel-kaugel plaati. Hâmmastav on see, et kui sa ei saa teisele, st kûljeluule, loota, siis kôik on kuidagi rohkem korras ja korraldatud. Kui me kahekesi oleme, siis on kôik hoopis rohkem keerulisem! Nôud on punktipealt pestud, lapsed ôigel kellaajal voodis, toit tehtud... aga nâdal aega on oma aega kella ûheksast ôhtul ûheteistkûmneni. Muud hingetômbamisaega lihtsalt pole.

Pildid, pildid!

Meie kaksikud, kellel peab kôik alati ühte moodi olema.

Ajouter une légende

Aiakäru oli tänuväärne mänguasi.

Naabri kanad tulid nokkima.

Tee kuurist majani.

Miks minna uksest, kui saab ka aknast.

Selle aasta esimene piknik prantsuse vanaemaga.

E. lemmikhetk.

Ja siis tuli lumi.

No silmad pole küll sarnased, aga muu nagu oleks.

Kodus!

Oleme kodus, Bretoonimaal on isegi ilus ilm, seekord ei pidanud paika see, et niipea kui möödud "Tere tulemast Bretagne'isse"-sildi, on ees tihe vihmakardin. Tagasisôit oli huvitav : selgus, et E. ei kannata käänulisi teid, noh, olime vaid 20 minutit sôitnud, kui pidime külmas hommikuôhus kinni pidama, et puhastada last, riideid, autotooli ja ema oksest. Siis sôitsime 3 tundi megapaksus udus, neist tunnikese vanamehe taga, kes sôitis 30km/h. Ja lôpuks jôudsime Poitiers'sse, kus peatusime R. tâditûtre juures. Kah huvitav kogemus. Pereisa on kôrge sôjaväelane ja kodus valitses selline meeleolu, nagu kui Muumitrollides tuleb välja Urr. Brr.