Siit tuleb nüüd tûûpiline pûhapâevaôhtune vâsinud postitus, aga ma pean kirjutama vôi mul lâheb jâlle kôik meelest.
Leidsin praegu just ûhe pôhjuse, miks ma ei taha Eestisse tagasi tulla. Me ju môtleme siin aktiivselt, et mida teha ja kuhu minna, aga praegu lâks Prantsusmaa juhtima. Lugesin nimelt nâoraamatust kellegi tuttava kommentaari millelegi, mis oli nii snooblik, et uskumatu. Ja mul tulid korraga kôik need korrad ja kôik need inimesed meelde, kes on mind oma snooblikkusega ûllatanud. Ja tuli meelde, et ma olen sellist suhtumist ainult Eestis kohanud. Ma ei taha, et ma ise vôi mu lapsed oleksid koos inimestega, kes end kuidagi teistele ehk siis ilmtingimata lollimatele, koledamatele, vaesematele, igavamatele, probleemsematele, abivajavatele inimestele vastanduvad ja neid pôlgavad. Muusikamaitse, riietumisstiil, palganumber, korteri ruutmeetrite suurus, laste edukus koolis.... mingid kriteeriumid pidevalt. Ja inimesed on seest tûhjad ja nendevaheline suhtlemine on kuri, vôitlev, vôistlev ja keegi ei julge olla see, kes ta tegelikult on. Ega need edukad snoobid tegelikult ei tea, mis see pâris elu on, ja neil on selle ees hirm, nagu kôige ees, mis nende elus "pâris" vôiks olla.
reede
Mul oli hea pealkiri, aga läks meelest ära.
Need nädalad lähevad lennates, mida teha. Vahepeale on mahtunud rohkelt ilu, ônne, nuttu, valu, viha, solvumist, nagu ikka.
Kâisime âmmaga ookeani ââres ûht Bretoonimaa serva avastamas. Poolsaar selline, kus on suviti meeletult rahvast, aga meil septembri lôpus oli palju vihma ennekôike. Majake asus pâris ookeani lâhedal, oli kamin, aiake, ahh, mul tekib siis alati isu oma aeda ja oma maja omada, mul on ûkskôik, kui modernne see on, aga mulle meeldib ikka kui on ahikûte, pikk rohi aias, ôuna- ja ploomipuud. Kasutasime juhust ja sôime kala ja merikarpe. R. tegi 2 kg merikarpe valge veini kastmes, maailma parim toit, A. sôi end nendest lôhki lihtsalt. Herr E.-le muidugi imeliku vâlimusega toit ei meeldi, talle sobib ainult maitsestamata riis vôi maitsetu puder.
Igatahes sai rohkelt nalja: âmm kukkus merre, mina sain nârvivapustuse, kui me laskusime, lapsed kukil ja kâe otsas, kuskilt faking 9-korruselise maja kôrguselt alla rannasoppi, "sest see on ju nii ilus ja metsik". Ma vandusin, nutsin ja karjusin, et ma ei tule nendega enam kunagi reisima.
Siis kâisin ma siinses tôôtukassas, kus kâitusin ka halvasti, keeldudes kôigist ettepanekutest, à la "CV kirjutamise tôôtuba", "Mida ma TEGELIKULT teha tahan?" jne. Tulin koju ja olin valmis asju pakkima, et Eestisse sôita. Aga siis juhtus hoopis nii, et juba jârgmisel pâeval vôeti mind tôôle kohaliku ajalehe korrespondendiks (Hillar Kohv from Viinahaua) ja ma rahunesin maha. Kirjutan vâikeseid nupukesi, kohtun kohalike inimestega, teen pilti ja see kôik pââstab mu praegu intellektuaalsest allakâigust.
Ja siis, ja siis, kâisin Pariisis, "Laulvast revolutsioonist" rââkimas ja ennsiekôike Mrgtiga Pariisi avastamas. Ma olin âra neli ôôd, lapsed olid olnud vâga ônnetud, A. nâgi ôudusunenâgusid, E. oli pôôrane, kôik nutsid ja ahastasid, aga mina olin rôômus, sain aru, et 4 ja pool aastat on ikka pikk aeg ainult lastega olemiseks. Nad ei olnud must kunagi ûle 24 tunni eemal olnud. Ma ei kahetse midagi, aga mul on hea meel, et ma nûûd lôpuks selle âra tegin. Pariis Mrgtiga oli lihtsalt vâga lahe, ta on kohe selline pârl minu elus, kellega on kôik nii klaar, ûhtemoodi ja segane.
Kâisime âmmaga ookeani ââres ûht Bretoonimaa serva avastamas. Poolsaar selline, kus on suviti meeletult rahvast, aga meil septembri lôpus oli palju vihma ennekôike. Majake asus pâris ookeani lâhedal, oli kamin, aiake, ahh, mul tekib siis alati isu oma aeda ja oma maja omada, mul on ûkskôik, kui modernne see on, aga mulle meeldib ikka kui on ahikûte, pikk rohi aias, ôuna- ja ploomipuud. Kasutasime juhust ja sôime kala ja merikarpe. R. tegi 2 kg merikarpe valge veini kastmes, maailma parim toit, A. sôi end nendest lôhki lihtsalt. Herr E.-le muidugi imeliku vâlimusega toit ei meeldi, talle sobib ainult maitsestamata riis vôi maitsetu puder.
Igatahes sai rohkelt nalja: âmm kukkus merre, mina sain nârvivapustuse, kui me laskusime, lapsed kukil ja kâe otsas, kuskilt faking 9-korruselise maja kôrguselt alla rannasoppi, "sest see on ju nii ilus ja metsik". Ma vandusin, nutsin ja karjusin, et ma ei tule nendega enam kunagi reisima.
Siis kâisin ma siinses tôôtukassas, kus kâitusin ka halvasti, keeldudes kôigist ettepanekutest, à la "CV kirjutamise tôôtuba", "Mida ma TEGELIKULT teha tahan?" jne. Tulin koju ja olin valmis asju pakkima, et Eestisse sôita. Aga siis juhtus hoopis nii, et juba jârgmisel pâeval vôeti mind tôôle kohaliku ajalehe korrespondendiks (Hillar Kohv from Viinahaua) ja ma rahunesin maha. Kirjutan vâikeseid nupukesi, kohtun kohalike inimestega, teen pilti ja see kôik pââstab mu praegu intellektuaalsest allakâigust.
Ja siis, ja siis, kâisin Pariisis, "Laulvast revolutsioonist" rââkimas ja ennsiekôike Mrgtiga Pariisi avastamas. Ma olin âra neli ôôd, lapsed olid olnud vâga ônnetud, A. nâgi ôudusunenâgusid, E. oli pôôrane, kôik nutsid ja ahastasid, aga mina olin rôômus, sain aru, et 4 ja pool aastat on ikka pikk aeg ainult lastega olemiseks. Nad ei olnud must kunagi ûle 24 tunni eemal olnud. Ma ei kahetse midagi, aga mul on hea meel, et ma nûûd lôpuks selle âra tegin. Pariis Mrgtiga oli lihtsalt vâga lahe, ta on kohe selline pârl minu elus, kellega on kôik nii klaar, ûhtemoodi ja segane.
 |
| Vaade meie magamistoa aknast |
 |
| Parim humorist meie peres. Täna viskas ta näiteks toore muna vastu seina. |
 |
| Meie rongijaam! |
 |
| Oo, kean! |
 |
| Ook ean! |
 |
| Muremehed |
 |
| Hakkasime sealt edasi kôndima... |
 |
| ... et laskuda sinna alla.... |
 |
| ... sinna, kus inimesed on sipelgasuurused! |
 |
| Ookeani ääres on kahtlased sabaga mehed |
 |
| Ja âârmiselt veetlevad merineitsid, kes teevad halva mângu juures head nâgu. |
 |
| Tavaline Bretoonimaa ilm. |
kolmapäev
Oo, kui kaunis on Panama!
Vahel on nii tûûtu olla tâiskasvanu. Kôik need tegemist vajavad asjad. Kohustused. See ei ole ju pâris elu? Mulle meeldiks kolmveerand pâevast lihtsalt perega lustida ja siis ûlejâânud veerand ûksi olla. Aga ei ole aega ûksi olemiseks, ei ole aega lastega-mehega olemiseks, ometi ei saa ôelda, et me vaevleks tohutu tôôkoorma all... :) On vahel selliseid pâevi, kus igapâevaelu tundub tappev.
Tâna oli ûhe ûhingu koosolek, kus ma osalen asutajaliikmena/sekretârina. Sôbranna pani selle pûsti ja kutsus paar inimest appi. Hakkame tegema kohalikul tasandil kunstiûritusi. Kuna mul siin veel erilist vôrgustikku pole, siis ma tegelen kodulehekûlje jm selliste asjadega. Aga jube pônev on selle kôige sees ja loomise juures olla, Prmaal on miljoneid seltse, ja eriti Bretoonimaal, ja jube palju kultuuriûritusi kâib just seltside kaudu.
Nojah. Ja siis ma lugesin ôhtul lastele Januschi raamatut "Oo, kui kaunis on Panama" ja re-vaimustusin sellest ja lugesin enda arust ridade vahel igast asju vâlja. Tundus, et A. luges pâris esimest korda ûhe sôna pâris omapâi kokku, mitte pildimâlu abil nagu tavaliselt, ja selleks sônaks oli "Panama"... Aretasime sealt kohe edasi uue sôna, mida ôppida: "vanama". Panama vanama. Ehk siis Eesti vanaema.
Tâna oli ûhe ûhingu koosolek, kus ma osalen asutajaliikmena/sekretârina. Sôbranna pani selle pûsti ja kutsus paar inimest appi. Hakkame tegema kohalikul tasandil kunstiûritusi. Kuna mul siin veel erilist vôrgustikku pole, siis ma tegelen kodulehekûlje jm selliste asjadega. Aga jube pônev on selle kôige sees ja loomise juures olla, Prmaal on miljoneid seltse, ja eriti Bretoonimaal, ja jube palju kultuuriûritusi kâib just seltside kaudu.
Nojah. Ja siis ma lugesin ôhtul lastele Januschi raamatut "Oo, kui kaunis on Panama" ja re-vaimustusin sellest ja lugesin enda arust ridade vahel igast asju vâlja. Tundus, et A. luges pâris esimest korda ûhe sôna pâris omapâi kokku, mitte pildimâlu abil nagu tavaliselt, ja selleks sônaks oli "Panama"... Aretasime sealt kohe edasi uue sôna, mida ôppida: "vanama". Panama vanama. Ehk siis Eesti vanaema.
 |
teisipäev
Kiire september.
Reaalse elu juurde naasmine peale neljakuist puhkust on olnud päris ôudne. Jälle korista, ärka üles kell 7, mine magama kell 23, tee kaks korda päevas sooja sööki, koristakoristakorista, käi poes, maksa arveid, käi koosolekutel.... Aga tegelikult pole kurta, minu väike tööots (käin siin sôbrannadega koos keskkooli internaadis tööl) ja R. vanemapuhkus tähendab seda, et meil on jätkuvalt palju vaba aega, aga vâhem raha, kui eelmisel aastal. Septembrikuu on olnud natuke pingeline, sest A. oli haige ja minul on vaja seda konferentsi ette valmistada (teemaks on Laulev Revolutsioon Eestis, oot, kuidas nende suurtâhtedega oligi, laulev revolutsioon vôi Laulev Revolutsioon?).
Eile käisin siin jälle muusikat tegemas. Siin ühel sôbrannal on igal nädalal kodus keelpillikvartett ja mind vôeti ka kampa. Väga toredad inimesed, kellele meeldib pillimängu ajal ka ôlut juua.
E. hakkab käima siin 2-3 hommikupoolikut sôimes. Täna käisin ma temaga seal paar tundi harjutamas. Ah, see sôim on nagu unelm. Kôik on ôkoshmôkoloogiline, ôues on kanad, kukk, merisead ja jânesed. Liivakast ja mônus puid-pôôsaid-lilli tâis ôu. Toit on ûlitervislik (vôib kindel olla, et jôuluks nad hamburgerit ei sôô). Üks vanatâdi kâib seal bretooni keeles nendega laule ja ringmânge tegemas. Kasutusel on riidest mâhkmed. Ja need kasvatajad seal on ka vâga normaalsed, ei ole liiga ekstreemselt ôkod, vaid lihtsalt terve môistusega.
A. kâib teises lasteaias, mis on tavaline lasteaed, aga talle nii jubedalt meeldib ja seal on ka vâga toredad inimesed. Lapsed on alati vâga head "hea inimese" indikaatorid. Nagu koeradki. Aga jah, A. on hommikul nii rôômus, kui on aeg lasteaeda minna, ta on uhke ja talle meeldib, kingib kasvatajatele lilli ja joonistusi.
Ja jârgmine nâdal on Pariis ja Mrgt, oh, kui tore. Ma olen lastest eemal esimest korda elus 4 pâeva ja 4 ôôd. Brr.
Eile käisin siin jälle muusikat tegemas. Siin ühel sôbrannal on igal nädalal kodus keelpillikvartett ja mind vôeti ka kampa. Väga toredad inimesed, kellele meeldib pillimängu ajal ka ôlut juua.
E. hakkab käima siin 2-3 hommikupoolikut sôimes. Täna käisin ma temaga seal paar tundi harjutamas. Ah, see sôim on nagu unelm. Kôik on ôkoshmôkoloogiline, ôues on kanad, kukk, merisead ja jânesed. Liivakast ja mônus puid-pôôsaid-lilli tâis ôu. Toit on ûlitervislik (vôib kindel olla, et jôuluks nad hamburgerit ei sôô). Üks vanatâdi kâib seal bretooni keeles nendega laule ja ringmânge tegemas. Kasutusel on riidest mâhkmed. Ja need kasvatajad seal on ka vâga normaalsed, ei ole liiga ekstreemselt ôkod, vaid lihtsalt terve môistusega.
A. kâib teises lasteaias, mis on tavaline lasteaed, aga talle nii jubedalt meeldib ja seal on ka vâga toredad inimesed. Lapsed on alati vâga head "hea inimese" indikaatorid. Nagu koeradki. Aga jah, A. on hommikul nii rôômus, kui on aeg lasteaeda minna, ta on uhke ja talle meeldib, kingib kasvatajatele lilli ja joonistusi.
Ja jârgmine nâdal on Pariis ja Mrgt, oh, kui tore. Ma olen lastest eemal esimest korda elus 4 pâeva ja 4 ôôd. Brr.
pühapäev
Vuih.
Naljakas, sattusin kogemata meie eelmise aasta kodu pildi peale. Vuih. Terves majas oli ainuke tore asi puust trepp.
A. on haige, ma üritan oma ettekannet kirjutada (lähen septembri lôpus Pariisi laulvast revolutsioonist rääkima), mehed on küla peal, pesu on pesemata, tolm imemata, poes käimata, juuksed pesemata. Tavaline pühapäev. Aga meie elu on tagasi tulnud need pikad ärkamised, kui lapsed on söönud ja vanemad istuvad kaks tundi kahe kohvitassi ja ajalehe/ajakirja taga... Mônus! Kui mul oleks palju raha, siis ma telliks endale koju kôikvôimalikke väljaandeid, et oleks, mida lugeda kogu aeg.
Eile oli päev elektrit täis, seoses kôigi ülalmainitud tegemata asjadega. Ma olin agressiivne ja kuri ja keeldusin positiivselt môtlemast. Täna on rahu maa peal ja taevas jälle pilvine, nagu siin kombeks on.
laupäev
reede
Siit ja sealt.
Hetkel, kui ma seda kirjutan, oleme Ardèche'is, mägedes. Täna algas kuumalaine, aga meie istume mäe otsas ja itsitame, sest 800 m kôrgusel puhub tuul ja on ôhku!
Festival oli tôesti vinge. Kui pileteid paar kuud tagasi ostsime, siis valisime espetsiaalselt nimed, keda me ei teadnud- me ei pidanud pettuma. Muusikakuulamine on jâlle pâevakorral, ta polnud seda pikka aega seoses laste sûnniga, sest me olime môlemad seda meelt, et kôva muusika ja lapsed ei sobi kokku. Nûûd saab juba volûûmi natuke juurde keerata!
Muidugi oli seal Ipsaania piiri ââres (viktoriinikûsimus: kes teab, millisest raamatust ja mis kirjanikult pârineb sôna Ipsaania?) kohutavalt palav, kohe nii palav, et ma olin ûks pâev maoli maas ja haige nagu ûks ôige pôhjamaalane seda olema peab.
Kontserditel kâisime vahetustega, nii et keegi oli alati kodus meie 4 vâikelapsega. Sellest hoolimata ônnestus meil R.-ga kahekesi lausa kahel kontserdil kâia. Tegelikult oli muusikat igal pool, lavasid oli palju ja sellised kontserdid olid tasuta, seal sai koos lastega pâeval kâia.
Ja no siis sai muidugi kôvasti sôôdud-joodud. See piirkond, kus festival oli, Gers, on tuntud oma hââ kôôgi poolest, eriti foie gras' poolest. Ja meie sôbrad tôid kaasa mitu shampanjakasti. Neil on selline shampanja, mis on biodûnaamiline (ûks aste kôvem sôna ôkoloogilisest) ja kuna seal on vâhem sulfiite ja muid jama, siis tekitab see ka vâhem peavalu ja kôrvetisi.
Muidugi oli seal ka kôiksugu draamasid: suured tûdrukud omavahel, E. ja ûks temavanune tûdruk, kes lahendasid vaidlusi fûûsilisel teel, paarikeste omavahelised nââklemised (ma ei julgeks elu seeski prantsuse naisega paaris olla, kui selline eksemplar vihastab, siis mees hoidku oma piip ja prillid).
Nûûd siin meie kûlakeses on suur melu, kôik on turiste ja kohalikke tâis, kâime mustikal ja murakal, lapsed on basseinis ja liivakastis.
Tâna algas kûlas revolutsioon: keegi jobu pani allika juurde sildi, et "lehmadel joomine keelatud", kohalikud on raevus, R. vôttis sildi âra, ootame, mis juhtuma hakkab.
***
Ja olemegi kodus. Loomulikult on siin jahe ja "hooti hirmsad vihmahood". Aga kohutavalt mônus on kodus olla üle mitme kuu.
Tee peal siia tabas mind hirmus haigushoog, mis oli arvatavasti pôhjustatud mitte eriti värske carpaccio söömisest. Hakka vôi taimetoitlaseks. Ei hakka.
Tee peal ühes kämpingus sai hirmsalt nalja, kui E. hüüdis mutimullahunnikute kohale kummardudes "Onu Mati!!! Onu Mati!!!" ehk siis segu mutionust ja Une-Matist. A. jaoks on Une-Mati seevastu hirmutav tegelane, kellega ta vahel E.-i hirmutab: "Kui sa kohe magama ei jää, tuleb Une-Mati ja viskab sulle liiva silma!"
Nii-nii palju on teha.
Panen siis môned fotod üles.
Ja môelgem mu sôbranna peale, kellel avastati ootamatult leukeemia ja kelle immuunsüsteem ütles üles, kellele üks keemiaravi ei môjunud, kes peab olema steriilses ruumis viis nädalat, eemal oma 4-aastasest tütrest ja toredast mehest ja kes loodab luuüdi siirdamise peale.
Festival oli tôesti vinge. Kui pileteid paar kuud tagasi ostsime, siis valisime espetsiaalselt nimed, keda me ei teadnud- me ei pidanud pettuma. Muusikakuulamine on jâlle pâevakorral, ta polnud seda pikka aega seoses laste sûnniga, sest me olime môlemad seda meelt, et kôva muusika ja lapsed ei sobi kokku. Nûûd saab juba volûûmi natuke juurde keerata!
Muidugi oli seal Ipsaania piiri ââres (viktoriinikûsimus: kes teab, millisest raamatust ja mis kirjanikult pârineb sôna Ipsaania?) kohutavalt palav, kohe nii palav, et ma olin ûks pâev maoli maas ja haige nagu ûks ôige pôhjamaalane seda olema peab.
Kontserditel kâisime vahetustega, nii et keegi oli alati kodus meie 4 vâikelapsega. Sellest hoolimata ônnestus meil R.-ga kahekesi lausa kahel kontserdil kâia. Tegelikult oli muusikat igal pool, lavasid oli palju ja sellised kontserdid olid tasuta, seal sai koos lastega pâeval kâia.
Ja no siis sai muidugi kôvasti sôôdud-joodud. See piirkond, kus festival oli, Gers, on tuntud oma hââ kôôgi poolest, eriti foie gras' poolest. Ja meie sôbrad tôid kaasa mitu shampanjakasti. Neil on selline shampanja, mis on biodûnaamiline (ûks aste kôvem sôna ôkoloogilisest) ja kuna seal on vâhem sulfiite ja muid jama, siis tekitab see ka vâhem peavalu ja kôrvetisi.
Muidugi oli seal ka kôiksugu draamasid: suured tûdrukud omavahel, E. ja ûks temavanune tûdruk, kes lahendasid vaidlusi fûûsilisel teel, paarikeste omavahelised nââklemised (ma ei julgeks elu seeski prantsuse naisega paaris olla, kui selline eksemplar vihastab, siis mees hoidku oma piip ja prillid).
Nûûd siin meie kûlakeses on suur melu, kôik on turiste ja kohalikke tâis, kâime mustikal ja murakal, lapsed on basseinis ja liivakastis.
Tâna algas kûlas revolutsioon: keegi jobu pani allika juurde sildi, et "lehmadel joomine keelatud", kohalikud on raevus, R. vôttis sildi âra, ootame, mis juhtuma hakkab.
***
Ja olemegi kodus. Loomulikult on siin jahe ja "hooti hirmsad vihmahood". Aga kohutavalt mônus on kodus olla üle mitme kuu.
Tee peal siia tabas mind hirmus haigushoog, mis oli arvatavasti pôhjustatud mitte eriti värske carpaccio söömisest. Hakka vôi taimetoitlaseks. Ei hakka.
Tee peal ühes kämpingus sai hirmsalt nalja, kui E. hüüdis mutimullahunnikute kohale kummardudes "Onu Mati!!! Onu Mati!!!" ehk siis segu mutionust ja Une-Matist. A. jaoks on Une-Mati seevastu hirmutav tegelane, kellega ta vahel E.-i hirmutab: "Kui sa kohe magama ei jää, tuleb Une-Mati ja viskab sulle liiva silma!"
Nii-nii palju on teha.
Panen siis môned fotod üles.
Ja môelgem mu sôbranna peale, kellel avastati ootamatult leukeemia ja kelle immuunsüsteem ütles üles, kellele üks keemiaravi ei môjunud, kes peab olema steriilses ruumis viis nädalat, eemal oma 4-aastasest tütrest ja toredast mehest ja kes loodab luuüdi siirdamise peale.
 |
| Kontserdil. |
 |
| Seal me seda shampanjat jôimegi. |
 |
| Nii nad tunduvad armsad. |
 |
| Tantsutund. |
 |
| Ardèche'i äikeseeelne vaade. |
Tellimine:
Postitused (Atom)