Tâna oli ûhe ûhingu koosolek, kus ma osalen asutajaliikmena/sekretârina. Sôbranna pani selle pûsti ja kutsus paar inimest appi. Hakkame tegema kohalikul tasandil kunstiûritusi. Kuna mul siin veel erilist vôrgustikku pole, siis ma tegelen kodulehekûlje jm selliste asjadega. Aga jube pônev on selle kôige sees ja loomise juures olla, Prmaal on miljoneid seltse, ja eriti Bretoonimaal, ja jube palju kultuuriûritusi kâib just seltside kaudu.
Nojah. Ja siis ma lugesin ôhtul lastele Januschi raamatut "Oo, kui kaunis on Panama" ja re-vaimustusin sellest ja lugesin enda arust ridade vahel igast asju vâlja. Tundus, et A. luges pâris esimest korda ûhe sôna pâris omapâi kokku, mitte pildimâlu abil nagu tavaliselt, ja selleks sônaks oli "Panama"... Aretasime sealt kohe edasi uue sôna, mida ôppida: "vanama". Panama vanama. Ehk siis Eesti vanaema.
 |
On Tallinna ääres koht Kanama
VastaKustutaon kindlasti sääl mõni vanama.
On kaugemas kohas riik Panama,
sääl vanama kannab panamat.
On kaugemal veel Surinami,
kus puhkavad Hammas ja Puri,
kel lemmikuks loomaks on lammas,
see lammas on ohtlik ja kuri,
ta hammustas sabast koer Muri.
See juhtus kord kohas Granada,
mu jutt sinna kohta propala.