Siit ja sealt.

Hetkel, kui ma seda kirjutan, oleme Ardèche'is, mägedes. Täna algas kuumalaine, aga meie istume mäe otsas ja itsitame, sest 800 m kôrgusel puhub tuul ja on ôhku!


Festival oli tôesti vinge. Kui pileteid paar kuud tagasi ostsime, siis valisime espetsiaalselt nimed, keda me ei teadnud- me ei pidanud pettuma. Muusikakuulamine on jâlle pâevakorral, ta polnud seda pikka aega seoses laste sûnniga, sest me olime môlemad seda meelt, et kôva muusika ja lapsed ei sobi kokku. Nûûd saab juba volûûmi natuke juurde keerata!

Muidugi oli seal Ipsaania piiri ââres (viktoriinikûsimus: kes teab, millisest raamatust ja mis kirjanikult pârineb sôna Ipsaania?) kohutavalt palav, kohe nii palav, et ma olin ûks pâev maoli maas ja haige nagu ûks ôige pôhjamaalane seda olema peab.

Kontserditel kâisime vahetustega, nii et keegi oli alati kodus meie 4 vâikelapsega. Sellest hoolimata ônnestus meil R.-ga kahekesi lausa kahel kontserdil kâia. Tegelikult oli muusikat igal pool, lavasid oli palju ja sellised kontserdid olid tasuta, seal sai koos lastega pâeval kâia.

Ja no siis sai muidugi kôvasti sôôdud-joodud. See piirkond, kus festival oli, Gers, on tuntud oma hââ kôôgi poolest, eriti foie gras' poolest. Ja meie sôbrad tôid kaasa mitu shampanjakasti. Neil on selline shampanja, mis on biodûnaamiline (ûks aste kôvem sôna ôkoloogilisest) ja kuna seal on vâhem sulfiite ja muid jama, siis tekitab see ka vâhem peavalu ja kôrvetisi.

Muidugi oli seal ka kôiksugu draamasid: suured tûdrukud omavahel, E. ja ûks temavanune tûdruk, kes lahendasid vaidlusi fûûsilisel teel, paarikeste omavahelised nââklemised (ma ei julgeks elu seeski prantsuse naisega paaris olla, kui selline eksemplar vihastab, siis mees hoidku oma piip ja prillid).

Nûûd siin meie kûlakeses on suur melu, kôik on turiste ja kohalikke tâis, kâime mustikal ja murakal, lapsed on basseinis ja liivakastis.

Tâna algas kûlas revolutsioon: keegi jobu pani allika juurde sildi, et "lehmadel joomine keelatud", kohalikud on raevus, R. vôttis sildi âra, ootame, mis juhtuma hakkab.


***


Ja olemegi kodus. Loomulikult on siin jahe ja "hooti hirmsad vihmahood". Aga kohutavalt mônus on kodus olla üle mitme kuu.

Tee peal siia tabas mind hirmus haigushoog, mis oli arvatavasti pôhjustatud mitte eriti värske carpaccio söömisest. Hakka vôi taimetoitlaseks. Ei hakka.

Tee peal ühes kämpingus sai hirmsalt nalja, kui E. hüüdis mutimullahunnikute kohale kummardudes "Onu Mati!!! Onu Mati!!!" ehk siis segu mutionust ja Une-Matist. A. jaoks on Une-Mati seevastu hirmutav tegelane, kellega ta vahel E.-i hirmutab: "Kui sa kohe magama ei jää, tuleb Une-Mati ja viskab sulle liiva silma!"

Nii-nii palju on teha.

Panen siis môned fotod üles.

Ja môelgem mu sôbranna peale, kellel avastati ootamatult leukeemia ja kelle immuunsüsteem ütles üles, kellele üks keemiaravi ei môjunud, kes peab olema steriilses ruumis viis nädalat, eemal oma 4-aastasest tütrest ja toredast mehest ja kes loodab luuüdi siirdamise peale.

Kontserdil.

Seal me seda shampanjat jôimegi.

Nii nad tunduvad armsad.

Tantsutund.

Ardèche'i äikeseeelne vaade.

Kanikula, kanikula.

Aitäh ôpetaja Smirnovale, tânu kellele ma tean vene keeles, kuidas on vaheaeg.

Oleme jôudnud lôpuks kohale, piirkonda nimega Gers, kus on parajasti kâimas Marciaci jazzfestival. Marciac on imepisike linnake, kes pôhimôtteliselt elab sellest festivalist, mis iga aastaga aina kasvab. Tegu on Prantsusmaa parima jazzfestivaliga, kus kohal kôik vanad ja uued tegijad. Tâna linnas kâies tundus, et publikuks on pôhiliselt ûle 50 keskmisest jôukamad inimesed, pruunid ja valgete hammastega. Aga oli igasuguseid tegelasi.

Aga selleks, et siia jôuda, oli meil vaja lâbida ûle 700 km ja otsustasime asja vôtta rahulikult. Hakkasime neljapâeval sôitma, et jôuda laupâeva pârastlôunaks kohale. Neljapâeval oli pâikese kâes sooja 43 kraadi, nii et palju sôita ei jaksanudki. Leidsime koha kâmpingus, pidasime veesôda ja magasime kôrvuti pubekalaagriga. Eredamad hetked neljapâevast: R., kes loobib ôôsel vihaselt ôllepudeleid vastu kôkutavate noorukite telki; E. kes laseb liumâest alla, ise samal ajal kakades (palja pepuga); sûrr vanatâdi, kelle koera nimi oli "capsule" ehk "pudelikork". Tundus, et see nimi oli elust vôetud.
Reedel veetsime ôô ûhe veiniistanduse aias, mille omanikud tundusid millestki nii kohutavalt kibestunud. Üleûldse on meil jâtkuvalt tunne, et sôbralikuimad inimesed on Bretoonimaal.

Ja noh, siin on muidugi ideaalne. Kinnine aed turvalise basseini ja kiikedega lastele, mônus maja, fantastiline vaade kûngastega, kallid sôbrad, kelle lapsed on ka nii toredad... A. on ûhtâkki kasvanud, teeb siin oma toimetusi sôprade 6-aastase tûtrega; nad magavad kahekesi ûhes toas ja lobisevad tundide viisi enne, kui ûks neist âra vajub. Tâna ôppis rôngaga ujuma ja samas kûlmetas endal huuled siniseks. Vahetab kleite 7 korda pâevas ja ma lasen tal seda teha, sest mis sellest ikka on. E. rââgib ja rââgib, see on nii vinge, me saame kôik jutud âra juba rââgitud.

Tundmused.

Elu seeski poleks uskunud, et ma kunagi millestki sellisest kirjutan. Vôi et ma üldse midagi sellist tunnetan, ma va kalgi südamega inime. Aga mul on algusest peale tunne, et siin korteris on peale meie keegi veel. Kuulen hääli noh. Aga see on selline hea kohalolek, mitte midagi ôudsat.
Eile hommikul kuulsime môlemad R.-ga selgelt kolme koputust aknale vôi meie aknaga uksele. Kohale minnes polnud ukse taga kedagi. See kordus veel üks kord. Ja siis paari tunni pärast, lôuna ajal ilmus ühtäkki meie ukse taha üks hiiglaslik must koer. Kraapis ukse taga, tahtis sisse, ja kuna me ei lasknud, siis heitis mati peale pikali ja lihtsalt oli seal ukse taga. Kui lapsed läksid hoovi peale mängima, läks tema ka alla neid valvama ja tuli tagasi, kui lapsed tulid tuppa. Kui koju tagasi tulime peale jalutuskäiku, oli nii rôômus. Aga R. ütles talle lôpuks täna hommikul, et ta peab ära minema, ja kujutage pilti, ta lihtsalt läkski. Ma olin öö otsa ta pärast südant valutanud, juba temasse kiindunud ja kurvastanud, et me ei saaks teda iial endale jätta. Ja siis ta lihtsalt läkski ära. Selline tark koer oli.

Murphy, mu vana sôber.

Ja tema seadused.
Eile just rôômustasin, et näe, saan küll negatiivsuse nôiaringist välja, näe, oskan küll hetkes olla ja hetke nautida, aga siis läks kôik jälle nii nagu alati.
Peale meie maitsvat dineed varastati küllatulnud sôbra auto ära. Kuulsime kummide vilinat ja läinud ta oligi. Aga tâna lastega linnas jalutades leidsin ma auto puhtjuhuslikult jälle ûles, nii et kôik lâks ikkagi hâsti.
Siis ônnestus mul jalg kardinaalselt vâlja vâânata ja noaga pool pôialt otsast lôigata.
Ja siis kuulsin, et mingi haige inimene virutas mu vâiksele ôele tânaval keset pâeva rusikaga nâkku paar pâeva tagasi.
No ma ei tea.

Elu väiksed pisiasjad.

Praegu on kuidagi väga palju pisiasju, mille üle rôômustada:
- meie pööningul kuivavad riided nii kiiresti, mis on niiske Bretoonimaa kohta väga kôva sôna;
- meie korter on nii tore ja valgusküllane ja laste mänguasjad ei vedele enam igal pool, sest nad mängivad nii vahvalt oma toas;
- eile sain esimest korda nelja aasta jooksul teha omi asju laste ärkveloleku ajal. Ômblesin kardinaid ja lapsed mängisid samal ajal oma toas;
- E. ja A. jäävad nii hästi magama lôunal ja ôhtul, vaid üks unejutt, paarkümmend laulu ja uks kinni ja vaikus... ma ei suuda seda ikka veel uksuda, tahaks end alati näpistada, et "on see tôesti tôsi?";
- meil on jälle toataimi (eelmisel aastal ei olnud, sest neid pold kuskile panna meie kuubikus);
- Bretoonimaale jôudis lôpuks ometi suvi;
- peale kolimist on kodus ainult vajalikud asjad ôiges kohas, mitte nii nagu tavaliselt, et palju asju igal pool;
- E. jutustab nii palju ja nii selgelt.

Ah, see on selle tänase päikese viga.
Sellest ei taha kirjutada, et tööd ja raha ja minu inimesi ja emmet pole.

Lähen süüa tegema, meil on tâna ôhtul pidulik dinee hea sôbra auks.

Me uus kodu on umbes selline:

Kirkaimad hetked Eestist:

Stromka!

Pirta!

Lodumütsi reklaam!

Naised veavad atra ja mehed teevad pilti!

Eputrillad!