Stress ja sääremarjad!

Mu sääremarjad valutavad juba kolmandat päeva, sest käisin laupäeval fest-nozil tantsimas. Koju magama jôudsime kell 5 (!) hommikul, seda pole minuga juhtunud juba aastaid. Vôrreldes eelmise korraga suutsin ma oma jalgu rohkem lôdvestada ja ûleûldse oli vâga vinge, eriti viimane tants, kus ûks kildiga onu mind tâiesti tundmatut tantsu tantsima kutsus. See on ikka teine asi, kui mees oskab tantsida, me ei vâsi seda kordamast, eks ole? Aga pidu algas koledasti - ûks mees kukkus kokku, tuli kiirabi ja pidu lûkati edasi. Mina juhtusin pealt nâgema sûdamemassaazhi ja ûhtâkki môjus see mulle kui shokk, ma polnud kunagi midagi sellist elus nâinud ja see tuletas mulle meelde kôik mu isaga juhtunu. Ühesônaga, mul lâks kaua aega, et maha rahuneda. Ja pani môtlema selle ûle, et jâtkuks mul vaid jôudu ise olla see, kes lâheb inimest aitama ja ta elu pââstma, on ju neid esmaabikursusi lâbitud kûll.

Neljapâeval on minek Pariisi, kodus on praegu kastid (mida lapsed regulaarselt ûmber kallavad), âmbrid, harjad, hunnikud, aga suurim tôô on tehtud, vôin minna puhkama. TULLA puhkama Eestisse. Oleme ârevil ja rôômsad. Kohvrid ei mahu kinni, sest miskipârast panin ma sinna sisse kûmneid suvekleite. Hea tâdi T. tuleb meile lennujaama vastu, milline tore ja armas sôber, sest kolme kohvri, kâru ja kahe nukitsamehega taksot oodata (olen seda juba teinud) on suhteliselt vâljakannatamatu.

Ilmad on siin jôledad praegu. Meie piirkond on raudselt Prantsusmaa ôudsaima kliimaga koht, selles pole kahtlustki....

Me hakkame vaikselt tulema! Igatahes!

Esimene ilus päev (tundub, et alates jaanuarist). Koer ei ole meie oma, vaid mingi suvaline, kes noolis meie küpsiseid.

Staari-Maila kastehoone.

Meil on veel siin kuubikus jäänud olla 9 päeva. Pakime kaste ja ilutseme niisama. On viimane aeg koju tulla, sest E. padiseb praegu ainult prantsuse keeles (aru saab eesti keelest ikka). Ja mina ei tee enam vahet sônadel "turnee" ja "turniir" ja leiutasin sôna "kastehoone" ehk siis kasvuhoone. Kaugel need "sukapüksid", "nokamüts" ja "pudru"-gi on, kui asjad niimoodi jätkuvad.
Aga jah, kohalik ajaleht tegi muga intervjuu. Tädil polnud prille ja ta tegi suhteliselt juhuslikke fotosid (juhtisin ta tähelepanu näiteks sellele, et mu silmad olid iga tema pildi peal kinni). Rääkis oma lastest ja baarist lahkudes selgus, et tal pole raha kaasas.
Prantsusmaa uue presidendi üle ollakse ônnelikud. Vôi vähemalt selle üle, et Sarkozy on läind. Isegi R. käis valimas suurest vihast.
Lôpetuseks mind täna kummitanud lemmikluuletus Ehinilt:

me läksime üle mure

ja muri kohises
me lend'sime üle mure
ja muri mühises
me muremehed kõik! juhhei!
ei mureta olla saa! juhhei!
muri - see on meie leib! juhhei!
muremehed! taruiraraa!

E. lemmikmäng: kuhjata tuletôrjeauto peale vôimalikult palju väiksemaid autosid.

Kindral! (Emasse).

Hea hambumus sülitamiseks.

Lastel on rasused ninad! Tegime savimaski. Ühel ôhtul, kui A. ei tahtnud magama jääda, hirmutasime teda oma roheliste ja krobeliste nägudega. Väärt nipp, mis toimib.

Staari-Maila tegutseb jälle.

Viimane pingutus.

Viimane töönädal möödus ludinal; jâânud on veel esmaspâevane, viimane pâev. Kokkuvôttes vôib öelda, et lastest on kahju lahkuda, ikka tahaks teada, kuidas neil läheb. Eriti armas on see, et olen neilt saanud erinevaid tähelepanuavaldusi, joonistusi, kaardikesi, häid sônu... See on tore. Aga kooli kui sellise järgi ma ei hakka igatsema. Prantsuse riigikooli külmus, hierarhia ja asjatu keerukus on minu jaoks arusaamatud.

Vahepeal käis A. jälle poniga ratsutamas. Tundub sedamoodi minevat, et järgmisel aastal hakkab ta seda regulaarselt tegema. Ühtlasi aitab see ehk mul hobusehirmust vabaneda.

E. hakkab aina rohkem laterdama. Naljakas on see, et A. tôlgib meile E. lauseid, sest ta saab neist kohe aru, erinevalt meist. See tuletas mulle meelde, kuidas ma lapsena oma ôe lauseid oma vanematele selgitasin.

R.-l oli sünnipäev. Aga kahjuks juhtus see samale ajale, kui tema igaaastane puukborrelioosi tagasilöök, nii et pidu jäi ära. See haigus on lihtsalt hirmus, aga vähemalt oleme me nüüd nendeks hetkedeks ettevalmistunud- kolm päeva valusid, voodisolekut ja depressiivseid môtteid. See on imetlusväärne, kuidas ta oskab haige olla nii, et ta ei kalla kôike negatiivset lähedaste kaela. Kôik nii ei oska.

Ilm on kohutav! Vahel on ôhtul pimedas tunne nagu me elaks ookeani ääres- tuul ja vihmavalangud raksuvad samamoodi akna taga. Muidugi ei saa siis ôue ja lapsed ronivad mööda seinu üles.

Ah jaa, ja see meie uus elukoht, kuhu R. meid mai lôpus kolib (mina olen siis juba Eestis kohukeste ja Hiiumaa leiva paradiisis). Leidsime selle täiesti juhuslikult. Parkisime auto ühe maja ette ja lahkudes mârkasin akna peale kinnitatud kuulutust telefoninumbriga. Olime enne juba paari korterit/maja külastanud- ühes kohas polnud köögil akent, teise kohta meid ei tahetud, kui kuuldi, et meil on lapsed.... Helistasime, kuigi kahtlesime, et kas tegu on ikka hea tehinguga- otsisime pigem maja aiaga. Mône nädala pärast saime korterit näha- kohe sisse astudes oli meil môlemal see "tunne". Korter on tervel teisel korrusel, vanas majas, kesklinnas, sissepääs maja tagant eraldi trepist. Maas on puuparkett (hüvasti praeguse elukoha kiviplaadid!), korter on vana, aga ilusa vaatega. Mis peamine, meie toast läheb trepp suurele pööningule, kus herr Artist saab maalida ja pani Seeru pesu kuivatada. Ma ei kannata silmaotsaski meie praegust moodsat maja, kus kôik seinad on valged, maas on linoleum vôi plaadid, aknaraamid on plastikust, kôrval on täpselt identsed majad, ja all on kohustuslik garaazh pesumasina ja kolaga. Ja väga tore on see, et me elame kesklinnas. Saame lôpuks jälle jala käia, A. saab lasteaeda jala, ma saan poodi jala. See hirmus autoga sôitmine on olnud positiivne ainult sellepärast, et ma olen vabanenud oma autosôidufoobiast.

Nii et järgmisel nädalal hakkab pakkimine!

Poni nimega Lutine ja amatsoon A.

Aruanne, haru anne, Hanne Aru, Enna Ura

Esmaspâev, 9. aprill


Reedel, kohe peale kooli hakkasime sôitma lôuna poole, et jôuda ôhtuks Angers' linna, et teha seal ûks vahepeatus sôprade juures, kes sinna sûgisel kolisid. Naine on kûbarameister ja mees niisama meister. Muidugi oli tore jâlle suuremas linnas olla- trammid ja kurjade nâgudega inimesed olid igal pool, keegi ei ûtle tere, parkimine on tasuline... Hommikul startisime, et sôita ûlejâânud 700 km. Ütleme nii, et lapsed olid tublid, eriti A , aga mina peaks saama huvijuhi diplomi peale neid tunde, mil ma meie ebamugaval tagapingil (seal puudub seljatoel igasugune kalle, istu nagu tikk) meie lapsi lôbustasin. Parim idee oli tund aega Pipi-filmi vaatamist, kuni aku tûhjaks sai. Kôik vahendid, mille vastu me tavaliselt suurt (ja silmakirjalikku) pôlgust vâlja nâitame- pulgakommid (!), film, veel komme, vildikad ja nende imehâsti veerevad korgid, friikartulid (!!!), kallid kleepekad- olid suureks abiks. Me jôudsime poolsurnult peale kahteteist tundi sôitu kohale kell 22 ôhtul.

Hommikul vett lahti keerates hakkas ûhtâkki kûlmkapi tagant suuri veejugasid purskuma- torud olid kûlmaga lôhkenud. Naabrimees tuli keevitas augu kinni.

Ôhtul selgus, et uhiuus boiler ei soojenda enam vett.

Minus, kes ma sain sooja vee koju alles 18-aastasena ja kelle suved môôduvad tihti vanatâdi juures, kellel on "âmbrisûsteem", ei tekita vee puudumine vôi ainult kûlma vee omamine mitte mingeid positiivseid ega romantilisi emotsioone.

Önneks on meil toredad naabrid, kellel on vâga shikk vannituba, kuhu on oodatud râpased naabrid eriti râpaste lastega.



Praegu on siin imeilus, viljapuud on ôites, kôik on nii roheline, putukad on jâlle liikvel ja lapsed saavad ôues mônusalt mângida.



Teisipäev, 17. aprill

Ma kirjutasin natuke rutakalt ilusast ilmast... See kestis vaid päeva-kaks ja siis läks nii külmaks, kohati on sadanud lund ja mistraal puhub iga päev. Väga-väga külm on. Olen kasutanud juhust päikeselistel hommikutel ja külvanud seemneid-istutanud lilli. Mulle meeldib seda kinnasteta teha, kuidagi kummaline on maas kinnastega sobrada, kontakt mullaga on nii "päris". Aastatega tekib mul üha rohkem isu oma maalapi järele, midagi pole teha. Tahaks marjapôôsaid, lilleklumpe, porgandivagusid ja tillivarsi!

E. tahab ikka mu kaissu magama, praegu jääb ta magama AINULT mu külge kleepununa. See on naljakas, kui erinevad nad A.-ga on. A. ei vaja nii palju füüsilist lähedust, samas kui E. on nagu koaalapoeg mu küljes. Ta haagib oma peenikesed käsivarred ümber mu kaela, paneb oma nina vastu mu nina ja pôse vastu mu pôske ja susserdab siis mu juustes, kuni jääb magama. A. läheb magama täitsa ise ja üksi, nagu selles lasteluuletuses: isata-emata, kisata-kärata.

E. proovib lauseid teha ja ôpib iga päev mône uue sôna. Neid hääldab ta väga selgelt ja arusaadavalt; A. oli samas eas juba hirmus lobamokk, aga tema sônadest sain ainult mina aru ja end selgeks tegemise eesmärgil kasutas ta palju erinevaid zheste. A.-l ei ole K-tähte ja seetôttu ei taha E.-gi seda kasutada. Eks vanaema-logopeet ajab selle asja loodetavasti mais korda.

Olime kôik ka haiged ja eriti mina, kellel lôi jälle mingi hirmus mitmepäevane hambavalu välja. Hambaarsti juures selgus, et keegi Eesti arst on mulle plommi vastu hambanärvi paigaldanud ja seetôttu olen ma kohustatud juba teist korda elus antibiootikume vôtma ja vôib-olla saan ma endale varsti kullast proteesid. Kolm erinevat prantsuse arsti on halanud minu ja R. hammaste kohal, et "kus te oma hambaid enne parandasite..." Selgunud on, et meie arstid on kasutanud mingeid kahtlase väärtusega (ilmselt odavaid) segusid.



Neljapäev, 19. aprill

Homme hakkame tagasi sôitma, oleks tahtnud veel paariks nädalaks jääda. Eriti kuna saime ka sooja vee tagasi kaks päeva enne ärasôitu.

Külas on ka lood pônevaks läinud: meie 55-aastane vanapoisist naabrimees leidis endale silmarôômu, kes täna sisse kolis. Uskumatult tore ja uskumatult uskumatu, sest nad on nii erinevad. Naine lôhnab hästi, on nii udupeen kui beseekoogike ja siis on see Guy, kel on porised saapad ja mitte nii peened maneerid. Aga väga lahe igatahes, meie küla elab edasi!

A.-l on mingi uus faas: ütleb kôigele "ei" ega kuula üldse sôna. Me just rääkisime, et oi, kui tore, üks laps on nüüd nii môistlik juba ja saab kôigest aru- tühjagi!

E. vastab nüüd nii kenasti küsimustele kas "jaa" vôi "ei". Ja niimoodi "eesti"-moodi: "Mmmmm.... (môtleb natuke) jaa!" Ta vastused on konkreetsed ja paindumatud.

Ja me leidsime endale korteri uude linna! Aga sellest juba järgmisel korral... 

Majatagune hale mänguplats Huelgoatis.

A. leidis hommikul lillede seest muna!

Vanad rokipeerud.

Eine murul.

Rongisôidu lavastus.

The Addams Family.

Konsumeristlik sissekanne.

Mul on leivamasin! Mulle väga meeldib siin igasugustel täikadel käia, vôib vist nii öelda, et kôik meie asjad tulevad kuskilt kasutatult ja äravisatult (teise käe perekond). Täna siis leidsin 8 euro (!) eest leivamasina, ôigemini siis ikkagi saiamasina, katsetasin seal keeksi teha, tuli välja ja oli hea! Päris saia proovime siis, kui ma olen poodi jôudnud ja jahu jms ostnud. Siin on ju pühapäeval kôik poed kinni. Loodan, et siit saab meie saia-leivamure vaikselt lahenduse, meie laenatud gaasiahi on pärit 60ndatest ja ajab mu lihtsalt hulluks. Ma muidugi annan endale aru, et see masin vajab elektrit ja et kogu see tehnika on nii tobe, aga no 8 eurot ja midagi ei lâhe kôrbema!

Koolis on praegu vahva, kuigi mul on natuke selline dekreeti-minemise-eelne meeleolu, st et mul on kadunud tööind ja ootan vaid, et saaks koju puhkama. Kirjutasime ja tegime ühe klassiga näidendi, järgmisel nädalal on meil kaks etendust, oleme väga elevil ja mulle jubedalt meeldis neid juhendada. Muidugi on alati üks laps, kes ei taha midagi teha ja kellele miski ei meeldi, aga ma tuletan endale enne ärritumist meelde, et ma olin ise samasugune lapsena, ja olen siiani. Ja lôppude lôpuks vajab just see laps kôige rohkem kiitmist ja julgustamist.
Kavatsen kolleegidele ikkagi väikse istumise korraldada, peab natuke elu siia morni kooliellu tooma, pagan. Ainult ühte kolleegi jään ma paha sônaga meenutama- ikka sedasama vulgaarset meest, keda ma kuulsin eelmisel nädalal pealt, kui ta küsis ühelt üheksandikult, et "kas sa oled juurde vôtnud?". Ma pidin vastikusest ja pahameelest kreepsu saama, aga ma ei teinud midagi, sest ma olin liiga kaugel ja liikusin teises suunas. Brrr.

Muidu on praegu kummaline olla. Ma ei taha kedagi näha, ei vôta vastu telefoni ja mul on selline ôôvastav tunne, justkui nagu mingi halb eelaimdus. Vôi eelaimus? Aimdus, aimus, ei tea. Loodan, et tegu on reisiârevuse (meid ootab ees pikk, kahepâevane autosôit mâgedesse) vôi lihtsalt vâsimusega.
Mâgedes on see muidugi tobe, et me peame seal hakkama koristama, kuna meie âraolekul tehti mezzaninost kaks tuba, ûks meile ja teine lastele. Ja trepp ei saanud veel valmis, nii et me peame magama minema redelist, lapsed sûles...
Aga loodan seal lilli istutada, et suvel sinna minnes oleks ilusaid lilli, mis meeldiksid mesilastele. Leidsin selliseid lilleseemneid, mis on spetsiaalselt mesilaste meelitamiseks sobivad ning mis on veel sôôdavad kah. Kuna meie naabrinaine on mesinik, vinge ôkoanarhist ja -vôitleja, siis katsume teda nii aidata, kuna mesilaste olukord lâheb aina halvemaks taimekaitsevahendite ja GMOde tôttu. 

Ma pean ikka ûtlema seda ka, et mul on Eesti sotsiaaldemokraatide ûle hea meel, et nad praegu kôige populaarsem partei on.

Päikesepôletus!

Jah, mul on nägu punane ja sügeleb ja tirib. Laupäeval oli sôbranna sünnipäev, käisime 10 tüdrukuga kuurortlinnas restoraanis ja pljääzhil, ilm oli jube soe, no ja siis kôik see vein ja päike tegidki nii, et minu pôhjamaa nahk sai kannatada.
Need tüdrukud siin on ikka uskumatud. Nad on kohutavalt vabad, nii et mina oskan vahel ainult silmi pööritada ja punastada. Mina ei oska nii vaba olla, arutasime emaga, et eks see ole selle väikese ühiskonna viga, et ikka môtled, et mida teised arvavad. R.-l on selle kohta üks anekdoot, mida ma ei hakka siin ümber jutustama, sest mul läheks see nagunii sassi ja ma räägiks puändi alguses kogemata ära.

Aga tegelikult meeldib mulle kôige rohkem üksi olla vist. Praegu on just selline faas, et ei jaksa neid sôpradehorde kogu aeg vastu vôtta, isegi naerda ei viitsi, tahaks lihtsalt kodus olla ja koristada ja flôôti mângida. Mul on praegu mingi hull flôôdimângimisfaas, ostan kokku noote ja mângin selle oma vanamehest kamraadiga. Meil on ûks mângustiil, selline tôtakas ja kannatamatu, see on tore, kohutav oleks mingi flegmaatikuga mângida :). Pûstitame endile vingeid eesmârke, à la mângida, kasvôi aeglaselt, tâiesti vôimatuid lugusid klassikarepertuaarist.

E.-l on ûha rohkem sônu (aga ikka sama vâhe juukseid). Sônad on enamasti prantsuse keeles, ja sellised huvitavad sônad nagu "hommikusôôgikrôbinad", "klaasist kuulike", "puuk" (tal oli ûks).
A. suhtleb meeletult, kui vâljas oleme, siis ta ainult kâib ûhtede inimeste juurest teiste juurde ja seletab ja suhtleb ja ûhendab ja kommenteerib. Me muidugi laseme tal teisi tûûdata ka, sest oleme seda meelt, et ûks tâiskasvanu peab oskama lapsele "ei" ôelda, kui vaja. Muidugi tuli pâhe kohe môte, et Eestisse jôudes peab A. ûmber lûlituma, mul ei lâhe meelest need blondid kûlmad kaunitarid pargis, kes lehitsevad oma kûûnistega mingit "Tiiu" ajakirja ja vaatavad su naeratavat last kôvera suu ja kalasilmadega.

Ma kohtusin siin pargis ûhe nelja lapse emaga, kes on inglane ja siin ûle 10 aasta elanud. (Ei, Mrgt, ma ei murra sulle truudust, mu liivakastileid!). Ma lihtsalt imetlesin teda ja tema suhtlemist oma lastega (tal on ûks suur ja kolm vâikelast, kellest ûks puudega ja maailma kôige armsaim laps, vâike prillidega poisiklutt). Ma ei oskagi seda kirjeldada, kuidas ta nendega oli. Alati kuuldel, alati humoorikas, alati "kohal". Kulm ei olnud kunagi kortsus, ainult hellad sônad, mis kajasid laste suudelt talle endale tagasi. Mina ei tea, kust see murekorts siin mônele (khm) kulmude vahele tekib,  ja kust see tuleb, et need hellushetked nii lihtsalt alati ei avaldu...

Mul ongi jâânud vaid kolm nâdalat tôôd. Öigemini kaks nâdalat tôôd, siis kaks nâdalat vaheaega ja siis viimane nâdal veel tôôd. Ja siis neli kuud puhkust :).

Huhuhhhuhuhhhh.

Nii kiire on olnud!
Eelmise reede ôhtust pûhapâevani ma tegin ainult süüa. Reedel tegin oma esimest veinikastet kalatoidu jaoks: ma ei tea, mida ma küll selle juures peljanud olen, et enne pole teinud. Valge vein annab tôelise french touchi asjale juurde, jube hea oli, isegi lapsed sôid ja kiitsid. A. on nii viisakas ja ütleb alati: "Emme, see on väga hea toit. Aitäh, et sa nii head toitu tegid". No on tôesti hea meel, kui lapsed söövad su tehtud toite, ma ei kannata toiduga pirtsutajaid.
Eelmisel laupäeval oli järjekordne pelmeeniorgia. Siis jooksime tsirkusesse, kust jooksime üsna ruttu välja. A. hoidis silmi, kôrvu ja nina kinni, sest see etendus ei olnud üldse lastele môeldud (nt loobiti elava turteltuvi poole laiu lihunikunuge). Minu süles istus E. ja üks sôbralik suur down-poiss, kes lihtsalt tuli minu ja R. juurde ja istus vaheldumisi meil süles, kallistas E.-i, ja oli muidu armas. Lastele ikka ei osata etendusi teha, isegi meie enda Nukuteatri etendused ei ole eriti vaimustavad. Kôik on liiga lärmakas vôi üleintellektualiseeritud.

Pelmeeniteonägu vol. 1

Pelmeeniteonägu vol. 2

 Ja laupâeva ôhtu veetsin nagu mu kôikvôimas tâdi, kes alati kella kolmeni ôôsel oma laste sûnnipâevi ette valmistab. Tegin vôileivatorti ja jogurtitorti maasikatega (sest on ju maasikaaeg, tarbi lokaalselt, môtle globaalselt, eks ole), pakkisin kingitusi, puhusime ôhupalle, katsime lauda... jummel, ma olin nii vâsinud, et lihtsalt kukkusin voodisse.
Pûhapâeval oli A. sûnnipâev, mis oli väga tore. Kingitusi oli liiga palju, see on selge, aga mida teha, kui head ja armsad inimesed Eestist on lihtsalt nii head ja armsad! A. ûks kingitus oli ûllatussôit poniga lâhedalasuvas ratsatalus. Ta oli nii-nii tubli ja ûtles, et "âh, ma ei karda ûldse" ja istus 50 minutit poni seljas nagu mihkel.

 

See tort läheb mu ebaônnestunud tortide nimekirja: maitse oli väga hea, aga agar-agari (loomse zhelatiini looduslikum variant) kasutamises pean ma veel end täiustama, sest kui ma vormi lahti tegin, siis sôime järgmistel päevadel torti kausist, hahahahaaa!

Kui hâsti vaadata, siis näeb, et ühte hammast ei ole!

Samal ôhtul tulid külla sôbrad Nancyst. Mehed käisid kunsti tegemas ja naised olid kodus lastega. Rrrr. Ei, aga see oli seda vâârt, sest sein, mida nad maalisid, tuli super. Mina olin muidugi vâsinud, eriti kuna E. oli ja on praegu nagu kuri pâkapikk, ta loobib asju, nôuab ei-tea-mida, jonnib ja vajab ûlikannatlikku kâsitlemist.

Ma tahaks veel sellest väsitavast nädalast ja väsitavatest inimestest kirjutada, aga see poleks eriti viisakas.
 
Raha pole me ikka veel saanud.

Aga see ei takista mul muidugi krediitkaardiga laiutamist.

E. uued väljendid, mida on nii vahva poes vôi tänaval kavala näoga karjuda: "Papa kaka!" "Papa pipi (piss pr k)!"
A.-l on nüüd peale suure ôe Léa ka suur vend François.
M-l on palju tööd ja vähe tahtmist.
R-l on kevad südames (loe: tung tormata seinu maalima).