C'est carrément rock'n'roll!

Me tantsime! Me rock'n'rollime!
Nüüdsest vôib meid laupäeviti oma kodus dzhaivimas näha, R. sai tähtpäeva puhul oma kurikavala naise käest kingituseks eratunni! Ja nüüd me oleme sôltuvuses, lahe on koos tantsida, ääretult lahe. Ainult et A. muutub kadedaks ja tahab meie vahele pugeda.
Ahh.

Kirjanduslik pühapäev.

Sain täna jälle paari vana raamatu vôrra rikkamaks. Mul on selliste sajandivahetuse raamatute vastu eriline nôrkus. Nende nii eriline kopitanud lôhn, kolletanud, aga vastupidava paberiga lehed, nende pealmised kaaned, mis on väljavahetamiseni sarnased, on samas nii ilusad ja ilma üleliigse tiluliluta... ahh, ma armastan neid raamatuid. Päris raamatud. Ajast, kui kirjasônal oli veel kaalu ja kui raamatute väljaandmine polnud nii lihtne, kui igaühest ei saanud ühe-päeva-kirjanikku. Ma ei saa väita, et ma oleks kôiki neid raamatuid lugenud, eks nad kopitavad mu riiulis edasi, aga ma lihtsalt armastan ja imetlen neid oma riiulis ja aeg-ajalt käin neid nuusutamas. Eriti uhke olen ma 1918. aasta "Saksa keele ôperaamatu" üle, mis on lihtsalt ilus ja harjutused on sellises mônusas vanas eesti keeles, ilusate joonistatud piltidega ja gooti kirjas.
Paraku ei saa ma ka selle vastu, et kôige pônevamad on igasugused keeleraamatud. Grammatikad, foneetikaôpetused, kirjandusalased raamatud, stilistikaôpetused... nüüd tagantjärgi on natuke kahju, et ülikoolis sai liialt Monasterskaja Izbad joodud ning et palju huvitavat sai kôrvast lihtsalt läbi lastud.

Oi, kas tôesti politsei?

On pime ôhtu. Kônnime sôbrannaga viimast bussi ootama. Meie tee viib läbi vanalinna kôige nômedama tänava: Suur-Karja tänava. Tänav on rahvast täis. Äkki tuleb mingi suvaline auto nii kiiresti ja järsult, et me peame praktiliselt eest ära hüppama. Ma näen silme ees punast ja lähen ja koputan autoaknale, et neile paar sôna öelda. Aga siis... aga siis lastakse aken alla ja näen, et autos istub 5 mundris politseinikku. Hm. Kogusin end sekundi ja ütlesin ikkagi, et kas peab nii sôitma, et jalakäijatel hirm nahas on ja head aega. Nad ainult mühatasid ja-jah vastuseks ja ma saan aru, et nad olid kuskile operatsioonile teel, aga no mis nad siis istuvad mustade klaasidega jômmiautos Suur-Karja tänaval?

Järjekordne ämbrisseastumine.

Nii loll on olla selline naiivne ja uskuda inimestest alati head. Mône aja pärast selgub alati nende tegelik olemus ja see kukkumine on alati nii valus. Ma peaks vist suhtlemise ja töötamise üldse ära lôpetama. Kui pole inimesi ümber, pole ka probleeme. Tagasi mägedesse!?
Me ikka veel kohaneme.
Kôik saavad ümberringi lapsi.
Lapsed on ônneks toredad nii kodus kui koolis.
Mis ajal käib see klôps, kui toredast lapsest saab nôme täiskasvanu?

Kuidas nimetab laps maa sees olevat auku? Naba. :)
Minust on saanud mingi kahtlane emme ja maman segu, mammöö. A. käib ja lustib ka natuke lastehoius, millega me oleme ise ka nii-nii rahul.

Igatsen väljamaal rändavate hullude sôpside järele!

Vihm, vasikas, vilosoofia.

Umbes selline ilm ootas meid Tallinnas... Nagu alati. Mul on jube külm praegu kogu aeg, aga küll sellega harjub ära.

Meie viimasel päeval aga nägime vastsündinud vasikat, naabrite lehm sünnitas meie maja kõrval. Ja kõrvalkülas, õnneks siiski ohutus kauguses, oli metsatulekahju. Ja õhtul oli teiste naabrite juures Liibanoni õhtusöök meie auks. Kõik olid väga kurvad meie lahkumise pärast, küla pole meieta päris see, nagu meie pole oma külata enam päris need. Meile sobis elu maal, m.o.t.t. Tahame seda kogemust kindlasti korrata, aga siis juba pikemalt.

Täna sattusin ema juures peale ühele oma vanale kirjandile, kus käis pseudofilosoofiline arutelu harmoonilise elu võimalikkuse üle. Nüüd, 10 aastat hiljem, on olukord parem, kui ma toonases kirjandis, mis oli kirjutatud aasta pärast mu isa surma, mil ma olin veel üdini raevu ja kohutavat kurbust täis, olin arvanud. Siis arvasin, et harmoonia peitub peres ja armastuses, ent et täielist harmooniat pole iial võimalik saavutada. Nüüd arvan, et on küll võimalik. Ah, ma räägin juba nagu mu budismi pöördunud ema.

Meil on uus üürikorter ees ootamas, aga....

... aga korteris pole mööblitükikestki, külmkapikestki, pesumasinakestki!
Äkki kellelgi on midagi, mis ootab äraviskamist, aga mis äkki aitaks meid mööblihädast välja?

Fotod. Viimased siitkandist. Üritan mitte liiga kurb olla.

Öuel(ô)(ä)bud.






Otsetôlge: Kirsi- ja picodon' juustu pidu ühes meie naaberlinnakeses.


A. tegutseb köögis.