Seiklemast tagasi. Käisime päris-päris lôunas. Kôigepealt külas ühel naisel, kes elas koos R. vanemate ja paarikuise R-ga hipikommuunis ja kes elab seal ikka veel. Jeanne'il on kaks pikka punutud patsi ja lillelised riided ja vaba maailmavaade. Ôhtuks jôudsime sôprade juurde, kellel on 4 vahvat last ja samuti väga vabameelne suhtumine. Nendega käisime peol, kus olid mustlased, hispaanlased ja prantslased, seal sai tantsida, laulda ja süüa. Vanaema tantsis flamencot ja laulis oma suitset häälega nukrameelseid laule. Mul on kohe mingi asi nende mustlastega. Kui ma poleks eestlane, siis ma oleks tahtnud olla kas venelane vôi mustlane.
Palav oli.
Prantsuse lapsukesed lôhkusid meie värvitud munad ära, arvates, et seal sees on shokolaad. Kui ma seletasin neile, et need on päris munad, siis küsiti mult, et milleks küll, misasja, ei saa aru, mis môttes päris munad.
Prantsuse täiskasvanud arvasid, et Eesti on kuskil Etioopia lähistel. L'Estonie'st sai La Lestonie nende järgi.
Aga kohtusin ka noormehega, kes tegeleb tuumaenergia vastase sabotaazhi ja gmo-maisipôldude hävitamisega, tôeliselt alternatiivne tüüp, kes küsis niivôrd intelligentseid ja kursis küsimusi, et ma peaaegu et ei osanud kôigele vastatagi. Sellistest inimestest tunnen ma Eestis-olles puudust. Pôhimôttekindlad, maailma üle muretsevad, natuke hullud ja dekadentse huumorimeelega tüübid. Ônneks on mul üks selline kodustatud :). Kui ma poleks välismaalane ja kui mul poleks last ja kui mul oleks sutsuke rohkem julgust, siis ma liituks hea meelega mingi anarhistlik-destruktiivse organisatsiooniga. Parem olla vangis, kui niisama istuda ja pensioniks koguda. Onju.
