Millest saab aru, et sa pole enam kahekümnene?

Sellest, et kui tôsta üksi (meeshing on ikka veel reisil) üks lapsevoodi teise peale (moodustamaks nari) hakkab selg valutama.

Sumo!

Eile nâgin vâga inspireerivat filmi, kuidas ûlekaalulised Iisreali mehed hakkasid sumoga tegelema. Mus târkas lootus tulevikuvâljavaadete osas! Aga siis tuli meelde, et naisi sumosse ei lubata...
Tâna tegin lastele juustukastmega kanapastet. Aga hunnitu juustukaste lôhnas nagu okse, lapsed ja ma ise ka keeldusid seda sôômast. Tervislike eluviisidega ema ûtles siis selle peale, et ah, teeme siis parem vahvleid, ja nii see lâks. Ja ma ei tea, kuidas mul see vahvlitegu (juba lapsest saati) nii ôudne vâlja nâeb: igal pool on rasva ja tainast. Kuidas ûldse saab seda tainast nii panna, et see âârtest vâlja ei valgu? Nii palju kûsimusi!

Rrrrr! Must leib!

Vaatan Ärapanijat ja reklaamipausis näen head eesti peenleiba, ah, no kohe tônksas südame all!
Olen praegu lastega nâdal aega puha ûksi, R. lindistab kaugel-kaugel plaati. Hâmmastav on see, et kui sa ei saa teisele, st kûljeluule, loota, siis kôik on kuidagi rohkem korras ja korraldatud. Kui me kahekesi oleme, siis on kôik hoopis rohkem keerulisem! Nôud on punktipealt pestud, lapsed ôigel kellaajal voodis, toit tehtud... aga nâdal aega on oma aega kella ûheksast ôhtul ûheteistkûmneni. Muud hingetômbamisaega lihtsalt pole.

Pildid, pildid!

Meie kaksikud, kellel peab kôik alati ühte moodi olema.

Ajouter une légende

Aiakäru oli tänuväärne mänguasi.

Naabri kanad tulid nokkima.

Tee kuurist majani.

Miks minna uksest, kui saab ka aknast.

Selle aasta esimene piknik prantsuse vanaemaga.

E. lemmikhetk.

Ja siis tuli lumi.

No silmad pole küll sarnased, aga muu nagu oleks.

Kodus!

Oleme kodus, Bretoonimaal on isegi ilus ilm, seekord ei pidanud paika see, et niipea kui möödud "Tere tulemast Bretagne'isse"-sildi, on ees tihe vihmakardin. Tagasisôit oli huvitav : selgus, et E. ei kannata käänulisi teid, noh, olime vaid 20 minutit sôitnud, kui pidime külmas hommikuôhus kinni pidama, et puhastada last, riideid, autotooli ja ema oksest. Siis sôitsime 3 tundi megapaksus udus, neist tunnikese vanamehe taga, kes sôitis 30km/h. Ja lôpuks jôudsime Poitiers'sse, kus peatusime R. tâditûtre juures. Kah huvitav kogemus. Pereisa on kôrge sôjaväelane ja kodus valitses selline meeleolu, nagu kui Muumitrollides tuleb välja Urr. Brr.

Hirmsad hetked.

Ülehomme hakkame tagasi sôitma, ûldse ei taha, aga nada, Fedja, nada.

Lapsed on siin nii ônnelikud, kâivad kahekesi avastusretkedel ûmber maja ja kui me neid laseks, siis kaugemalgi. Mângivad putukate ja lilledega, ronivad mâe otsa ja ei saa enam alla jne. Aga siin juhtus kaks pâeva jârjest E.-ga ônnetusi, ta jâi kûll môlemal korral terveks ja ellu, aga ûks ônnetus oli kûll selline, mille vôib mu elu kôige ôudsamaks hetkeks lugeda (ta oli üksi golfiautos ja hakkas mäest alla veerema), mul vôttis kolm pâeva aega, et kôigest toibuda, et jâlle korralikult magada. Asja iroonia on ka selles, et alati oli juures ports tâiskasvanuid ja alati oli kontrollitud olukorra turvalisust, st ei oleks pidanud midagi juhtuma. Aga nagu sôbranna ûtles, et elu ja surma vahel on vaid juuksekarv (vôi kuidas see vâljend oligi ?). Ja ongi. Ja me ei saa midagi muuta ega ennetada.

E. on kogu aeg muidugi hulljulge olnud, ise pole kolmenegi, aga traumasid on juba kûll ja kûll, eriti meeldib talle tûhjusesse hûpata. Môned lapsed kohe ON sellised. Aga jah, siin on nii lôpmatult tore. Turult sai maasikaid ja tegime tâna head sealihašašlõkki, Gruusias eland naaber kiitis ja matsutas. Mu istutet asaleal on roosa nupp vâljas, mul on uus sonks ja mais ostame Eesti-piletid âra.

Kuidas tulla maa peale uuesti tagasi ?

Meie kevadvaheaeg mägedes on siiani olnud nagu unelm. Sisalikud, mesilased ja sipelgad on liikvel, olen istutanud lilli igale poole, lootuses et nad juuli lôpuni kastmata ja hoolitsemata vastu peavad (kedagi pole seni nende eest hoolt kandmas). Miskipârast on mul tunne, et ma vôiks mingi aiamaaga hakkama saada kûll, toataimed ei huvita mind ja sellepârast on nende eest hoolitsemine R. tôô, aga pâris muld, pâris lilled, pâris kliima, pâris kuuseisud huvitavad mind kûll. Maa on siin aga eriti nôme, kivine, kruusane, kaevata ûldse ei saa, vaid kirkaga saab lahti raiuda. Naersin endamisi ja natuke kibedalt, kandes seljal 70 kg mullakotte ja raiudes raske kirkaga maad lahti, et selles kôiges on midagi nii eestinaiselikku- rabeleda ûksi, abi ootamata vôi kûsimata, nii et muld lendab ja veresooned paisuvad. Miks ? Ma sain just nâdal aega tagasi sôbranna kâest hurjutada, et ma ei kûsi kunagi abi. Siin aidatakse ûksteist tôesti palju, lastehoidmisega, remondiga, kolimistega, toiduga, nôuannetega – tagantjârgi on isegi hâbi, et ma ise Eestis nii vâhe teistele andsin vôi teistelt palusin, vâga huvitav, miks see nii on, sest elu on niimoodi ûksi rabeledes ikka kurb. Ja pole ûldse uhke ise hakkama saada, palju uhkem on, kui sul on palju hâid sôpru.

No ja lastel on siin olemine nii kena : vâike tobe liivakast, palju loomi, rohkelt iseseisvat avastamist, pâikest, neil on nii kohutavalt lôbus. R. on ka kogu aeg ôues, saeb midagi, koputab kuskile, kâib naabril abiks ja tarbib janu kustutamiseks rohkelt kesvamârjukest. Mina teen sûûa, sest siin on ainukesena minu elukohtadest normaalne ahi, ja poes ja turul on rohkelt vârsket kraami, ja palju valikut, mmmmhhhh ! E. on ikka nii « poiss », ronib igale poole, kukub, pôgeneb, ei karda….tundub, et temast tuleb tôeline onu Heino, selline pidurdamatu kloun. A. on nagu lilleke, uih ja aih kogu aeg, nii emotsionaalne, melanhoolne, joviaalne, efektne draamakuninganna, kes tormab karjatades ja pisaraid lennutades minema, kui madratsi all on hernetera. Ta on hakanud nalja tegema, aga tema huumor on E. omast peenem, pigem selline sônamângulisem (meile, kes me oleme suured sônamângudesôbrad, oli esimene nali nagu mesi kôrvadele muidugi). Nt « lâhme Pariisi, sôôma riisi », « on va chez Mamie à Paris pour manger du riz » on aastatagune, juba habemega nali. Huvitav on nendega koos kasvada.

Naabrimees ûtles, et ma olevat juurde vôtt. Ta peab end ilmselt Mister Maailmaks, oma kolme hamba ja nelja lehmaga ! Aga muidugi ûtles ta ka pârast, et parem juurde vôtta, kui olla kôhn. Tahaks raamatukangelase kombel ôhata : « Ma elan valel ajal ja vales kohas ! »…ma sobingi, nagu vanatädi alati on soovinud, Türile aiamaale, pepp püsti, ukerdama.

Igatahes : pârast kahte nâdalat siin elamist on jube raske pâris elu juurde tagasi pôôrduda. Meid ootab vihm ja niiskus, tôô ja lasteaed… siia elama aga tulla pole môtet, oleme nii maailmast âra lôigatud, oleks vaja teist autot, tôôd siin ka pole, aga vôib ôelda kindlalt, et siin oleme me kôige ônnelikumad alati olnud.