Müürililleke.

Ah, täna on pidu, kus on kôik, kôik, kôik kohal, v a mina. Ja R. bändil on esmakordne kontsert, sôpradele, aga ikkagi. Mina ei lâinud, kuna lapsi polnud kellelegi jâtta (kuna kôik olid peol). Just helistas ûks sôbranna ja lasi telefonist mul natuke kontserti kuulata. Punk's not dead! Moshimise asemel teen ma endale hennamaski, ristsônu ja vaatan hakkiva internetiga tobedat sarja. Aga ma ei kahetse, sest ainult mina saan lauljaga musi teha!

Kord olid niidud rohelust täis...

https://www.youtube.com/watch?v=NeI_BEnk8yw
ah, see laul on imeline.

aga meil sadas lumi maha! kôik on nii vaikne ja valge, inimesed kügelevad hirmunult kodudes ja koolilapsed jäetakse koju. lapsed on rôômsad, teevad lumepalle, sôôvad lund ja jââpurikaid (nojah), ja minul on jube külm, no lihtsalt on, see on minu saatus, mul on kogu aeg ja igal pool külm ja ma ei saa endale kunagi pôrandasoojendusega vannituba.

laululink sellepärast, et käisin tâna r. ja tema sôprade bândiproovis. nad alustasid proove u 1,5 a tagasi, r. laulab, muusika on rock-rockabilly-pungi-surfisegu. ja ma olin seal proovis ja armusin uuesti, ja teistmoodi, oma mehesse, ahh, see on vinge, kui inimestel on kirge. ja ta, paganas, on nii musikaalne ikka. nad kôik seal trupis on. suvel tuleb plaat! ja minust saab esigroupie!

Luuuumi tuli maha ja valgeks läks maa, tuhat väikest konnasööjat nüüd välja ei saa...

Ainult meie kaks! Kas näete? Ei mingeid pôngerjaid! Nagu vanasti!

Heitunud kuningas.

Sôber käis külas ja klôpsutas.

E. peale lôunaund.

E. lasteaiaeksperiment on lâinud tâie ette. Ta on tubli ja kasvataja ûtles, et ta rââgib vâga hâsti ja et ta teab, mida ta tahab. Huhh.
Ja tâna sadas lumi maha. Paanika, nagu tavaliselt. Lasteaias ôeldi, et vôib-olla tuleb lapsed koju tagasi tuua, sest pole piisavalt kasvatajaid.

Vahe aeg.

Vaheaeg oli nii mônusalt pikk ja lôôgastav. Esimest korda peale viieaastast pausi saime R.-ga magada iga pâev vâhemalt poole kûmneni, sest, juhhei-juhhei, kâes on aeg, mil lapsed mângivad hommikul rahulikult koos (ok, mul on ikka pool kôrva lahti, et mida nad seal teevad), aga vâhemalt ei nôua nad kell seitse kisades kakaod ja said ise hakkama. Aastavahetuse veetsime rahulikult sôbra juures, ma tegin umbes 7 kg rosoljet, mida me sôime veel nâdal aega hiljemgi.
Ja juhtus veel teinegi ime: saime R.-ga minna kahekesi restorani. Enne jooksime baari, et juua ûks vâike aperitiiv, siis sôime kohutavalt palju restoranis, siis tagasi baari, et vôtta ûks digestiiv. Kuna linn on vâike, siis lâks kôik kuidagi ruttu, toit toodi kiiresti ette, kôik on lâhedal, kodu ka. Aga meil on jâtkuvalt lôbus ka kahekesi. M.O.T.T.
Muidugi ôhkasin igatsedes oma ema jârele, kes meid Eestis alati nii palju aitas, ja oli lihtsalt olemas. Vahel on jube sant, kui oled puha ûksi (hoolimata sôbrannadehordidest, kes kôik oleks valmis lapsi hoidma, ei rakenda me neid siiski kuigi tihti, kôigil on lapsed ja oma elu). No ei ole seda emmet, kes tuleb ja on lastega, kui sa ise oled puruhaige vôi vajad mehega oma aega. Peadki ise hakkama saama.

E. hakkas tänasest igal hommikul A. lasteaias käima. Konstateerisime kiirelt uue aasta saabumisel, et meie ei jôua tema energiavajadust rahuldada, ei jôua teda taltsutada ega meelt lahutada. Paneme kôik lootused karmi prantsuse kasvatuse peale. Nentisime, et ilmselt on tema nâol tegu meie suguvôsade jômmkârakaga, teate kûll ju, et igas generatsioonis on vâhemalt ûks jômm? No E. on nûûd selle vârskeima generatsiooni jômm. Ta kannab seda tiitlit uhkelt, lehvitab jôuliselt oma vimplit, teeb jâmedat hââlt, jookseb, rusikad pûsti, sinna, kus teda EI vajata jne.

Olen siin linnas kâinud viimaste nâdalate jooksul ja sain aru, et ma tahan linna elama! linnaôhk teeb vabaks! tahan tramme, kajakaid, râpaseid tânavaid, eri maade restorane, linna hirmu ja jâlestust! Tundub, et meie Ülejârgmise Aasta Projekt, ÜAP, hakkab vormi vôtma... Ei tule me Tallinnasse, ei jââ siia, hhahah, hahahah!

Pean veel hingelt âra saama selle, et mind hirmutavad ja tekitavad piinlikke tundeid siin Prmaal toimuvad meeleavaldused geide vastu. Ma ei saa neist 800 000 inimesest aru, ma ei saa aru, kust tuleb see viha (eriti katoliiklaste puhul), miks inimesed ei lase teistel elada? Sattusin rââkima koolis nelja 18-aastase noormehega teemal "geid ja hiinlased". Nad rââkisid mulle tund aega, kuidas ja miks nad vihkavad geisid. Ja hiinlasi. Tôid pôhjuseks oma koduse kasvatuse, tôid lagedale selle kulunud lause "einoh, mul pole nende vastu midagi, AGA...." - asi polegi geides (vôi hiinlastes), aga mind hirmutab selline rumal, lûhinâgelik, pseudokristlik, rassistlik, homofoobne suhtumine, mida on varjatud moel veel rohkemgi, kui paljud vâlja nâidata julgevad.

Siis ma hakkasin muidugi môtlema, et kas mina olen nii tolerantne, kui ma seda tahaksin olla. Mul on teised  teemad muidugi, nt ei saa ma sinna parata, et ma vôiksin teha meeleavalduse meeletuid kirjavigu tegevate inimeste vastu. See on minu jaoks tôsine probleem, ma pole selles suhtes ûldse tolerantne, mis siis, et ma isegi teen vigu. Kohe, kui ma nâen viga, siis mul tekivad eelarvamused selle inimese vastu, mul on tunne, et "mul pole selle inimese vastu midagi, AGA seda sôna ei saa niimoodi lahku kirjutada ja sellepârast ei saa me kunagi sôpradeks saada ja parem oleks, kui sa mu laste juures ei hiiliks". See tekitab mus kohe jâlestusvârinaid, kui ma nâen ûhte sôna koleda veaga. Ma luban, et ûritan end uuel aastal muuta, sest see pole minust eriti kena.

Kâisime sôbra Beni ja ta lastega ûhte âgedat kabelit vaatamas:

Vat selline aed. Tahaks kiusu pârast sellist aeda nt Türi aedlinnas näha.

Me ronime alati kuskilt üles ja alla, mägi peab olema vôimalikult lapsevaenulik, saapad hea libisemisega ja naine hirmsa virisemisega!

Mitte nii seaduskuulelik detsember.

Kuidas panna kuusk otse seisma: vôtta vanadekodust saadud pesupulbriämber, täita see kivide ja liivaga ning ongi vsjoo!

Kas pole sellel mehel mitte kahtlane nägu? Milliseks ta nägu veel siis muutub, kui talt küsida, kust ta oma lastele kuuse tôi? On see seaduslikul teel omandatud kuusk? Kas ehk sellepärast on selle kuuse okkad nii teravad, et iga torge tuletaks meile meelde, et inimene peab oma elu seaduskuulelikult elama?

Pätt! Kaasosaline!

Imelikud inimesed, sukad peas, hiilisid meie kodus tol ôhtul ringi.

Aga kôik lôppes siiski hästi.

Ah, kui tore, kui tore.

Paksud piparkoogid on ikka need kôikse paremad!

Paraadfoto!

Vanaisa kink!

Vat selline ilm oli 25. detsembril. Päike soojendas nii nagu kevadel.

 

Täiesti abstraktne monument sinise sôduriga meie kôrvalsurnuaias. Tsheki kummikuid! Mida vanem, seda vähem häbitunnet!

 Meil olid nii-nii toredad jôulud, sellised pâris, pidulikud, hardad, laulu ja rôômu tâis. Sôime rosoljet, verivorsti ja (prantsuse kombe kohaselt) kastreeritud kukke! Aga natuke on kergendus ka, et see kôik varsti môôdas on, varsti tuleb kevad ja algab uus aasta. Aasta lôpp on alati nii vâsitav.

Puffpüksid!

 Minu puhvpüksid on valmis!

Tähelepanu detailidele: tasku peabki niimoodi üle ääre minema, jajah.

Preili A., kes haledusest oma vaese ema vastu soostus üle mitme kuu jälle pükse jalga panema.

Herr E. tegi endale ise vuntsid ette, seda nalja peale pole vist küll ükski laps enne tulnud, ega ju.

Me olime nii haiged, nii haiged siin vahepeal. Ma pean ennast kuskile arstile ajama, aga ma ei viiiiiiiiiiiitsi.
R. soovitas mul kirjutada raamatu "Kuidas inimesed peavad asju tegema". Idee torkas talle pâhe, kui ma ise, olles migreeniga voodis teki all, ei saanud tâdi Helju kartuliputru, seda, millega ma ennast R. sûdamesse "tampisin", teha. No ja siis see ajas kôik mind nârvi, alates kartulikoorimisviisist (silmad sees) ja kartulikeeduajast (ebapiisavalt pehme) kuni kartulitampimiseni (tûkid sees ja ei ole kreemjalt vahus!). Ikkagi ma leian, et see oli temast natuke ôel. Ôiglane, kuid ikkagi ôel.
Tâna jalutasin E.-ga ûhte butiiki sisse, kuhu polnud veel jôudnud. Teadsin, et seda peab ûks vene naine, poes mûûakse ômblus- ja muid kâsitôôtarbeid, ja ma parajasti otsisingi ômblusasju. Igatahes, Valentina on vâga tore 50ndates naine, kes mûûs oma ômbluspoe Moskvas maha ja abiellus siin ûhe inglasega ja tuli siia linnakesse elama. Ta oli meeletult liigutatud, kui kuulis, et ma olen Eestist. Sûdamlik vene naine, kes tunneb puudust Moskva teatritest ja ooperitest, suurlinna elust. Me hakkame ehk teenuseid vahetama: mina ôpetan talle prantsuse keelt ja tema aitab mul ômmelda ja vene keelt praktiseerida. Vahva kohtumine oli.
Aga tegelikult, eriti tânu korrespondenditôôle, on mul juba varsti tunne, et ma tunnen kôiki siin. See oligi enam-vâhem viimane pood, kuhu ma veel sisse vajunud polnud.
Ja meil kâivad pâkapikud! Ja ôhtuti harjutame jôululaule! Ja jôulukuuse varastame jôulukuuskede metsast! R. ûtles: "Jâta see minu hooleks!" ja ma ei kûsi midagi ega taha teada midagi. Ohverdame kôik laste jôulude nimel! Isegi, kui isa peaks arestimajja minema ja ema nutab silmad peast: http://www.youtube.com/watch?v=Obh9gyD0lt8