Vahe aeg.

Vaheaeg oli nii mônusalt pikk ja lôôgastav. Esimest korda peale viieaastast pausi saime R.-ga magada iga pâev vâhemalt poole kûmneni, sest, juhhei-juhhei, kâes on aeg, mil lapsed mângivad hommikul rahulikult koos (ok, mul on ikka pool kôrva lahti, et mida nad seal teevad), aga vâhemalt ei nôua nad kell seitse kisades kakaod ja said ise hakkama. Aastavahetuse veetsime rahulikult sôbra juures, ma tegin umbes 7 kg rosoljet, mida me sôime veel nâdal aega hiljemgi.
Ja juhtus veel teinegi ime: saime R.-ga minna kahekesi restorani. Enne jooksime baari, et juua ûks vâike aperitiiv, siis sôime kohutavalt palju restoranis, siis tagasi baari, et vôtta ûks digestiiv. Kuna linn on vâike, siis lâks kôik kuidagi ruttu, toit toodi kiiresti ette, kôik on lâhedal, kodu ka. Aga meil on jâtkuvalt lôbus ka kahekesi. M.O.T.T.
Muidugi ôhkasin igatsedes oma ema jârele, kes meid Eestis alati nii palju aitas, ja oli lihtsalt olemas. Vahel on jube sant, kui oled puha ûksi (hoolimata sôbrannadehordidest, kes kôik oleks valmis lapsi hoidma, ei rakenda me neid siiski kuigi tihti, kôigil on lapsed ja oma elu). No ei ole seda emmet, kes tuleb ja on lastega, kui sa ise oled puruhaige vôi vajad mehega oma aega. Peadki ise hakkama saama.

E. hakkas tänasest igal hommikul A. lasteaias käima. Konstateerisime kiirelt uue aasta saabumisel, et meie ei jôua tema energiavajadust rahuldada, ei jôua teda taltsutada ega meelt lahutada. Paneme kôik lootused karmi prantsuse kasvatuse peale. Nentisime, et ilmselt on tema nâol tegu meie suguvôsade jômmkârakaga, teate kûll ju, et igas generatsioonis on vâhemalt ûks jômm? No E. on nûûd selle vârskeima generatsiooni jômm. Ta kannab seda tiitlit uhkelt, lehvitab jôuliselt oma vimplit, teeb jâmedat hââlt, jookseb, rusikad pûsti, sinna, kus teda EI vajata jne.

Olen siin linnas kâinud viimaste nâdalate jooksul ja sain aru, et ma tahan linna elama! linnaôhk teeb vabaks! tahan tramme, kajakaid, râpaseid tânavaid, eri maade restorane, linna hirmu ja jâlestust! Tundub, et meie Ülejârgmise Aasta Projekt, ÜAP, hakkab vormi vôtma... Ei tule me Tallinnasse, ei jââ siia, hhahah, hahahah!

Pean veel hingelt âra saama selle, et mind hirmutavad ja tekitavad piinlikke tundeid siin Prmaal toimuvad meeleavaldused geide vastu. Ma ei saa neist 800 000 inimesest aru, ma ei saa aru, kust tuleb see viha (eriti katoliiklaste puhul), miks inimesed ei lase teistel elada? Sattusin rââkima koolis nelja 18-aastase noormehega teemal "geid ja hiinlased". Nad rââkisid mulle tund aega, kuidas ja miks nad vihkavad geisid. Ja hiinlasi. Tôid pôhjuseks oma koduse kasvatuse, tôid lagedale selle kulunud lause "einoh, mul pole nende vastu midagi, AGA...." - asi polegi geides (vôi hiinlastes), aga mind hirmutab selline rumal, lûhinâgelik, pseudokristlik, rassistlik, homofoobne suhtumine, mida on varjatud moel veel rohkemgi, kui paljud vâlja nâidata julgevad.

Siis ma hakkasin muidugi môtlema, et kas mina olen nii tolerantne, kui ma seda tahaksin olla. Mul on teised  teemad muidugi, nt ei saa ma sinna parata, et ma vôiksin teha meeleavalduse meeletuid kirjavigu tegevate inimeste vastu. See on minu jaoks tôsine probleem, ma pole selles suhtes ûldse tolerantne, mis siis, et ma isegi teen vigu. Kohe, kui ma nâen viga, siis mul tekivad eelarvamused selle inimese vastu, mul on tunne, et "mul pole selle inimese vastu midagi, AGA seda sôna ei saa niimoodi lahku kirjutada ja sellepârast ei saa me kunagi sôpradeks saada ja parem oleks, kui sa mu laste juures ei hiiliks". See tekitab mus kohe jâlestusvârinaid, kui ma nâen ûhte sôna koleda veaga. Ma luban, et ûritan end uuel aastal muuta, sest see pole minust eriti kena.

Kâisime sôbra Beni ja ta lastega ûhte âgedat kabelit vaatamas:

Vat selline aed. Tahaks kiusu pârast sellist aeda nt Türi aedlinnas näha.

Me ronime alati kuskilt üles ja alla, mägi peab olema vôimalikult lapsevaenulik, saapad hea libisemisega ja naine hirmsa virisemisega!