Nädal on meie saabumisest möödas. Väga intensiivne nädal, vôiks öelda. Pûhapâeval kâisime maal Jules'i juures (Alma ristiisa ja Rémi üks parimatest sôpradest), ta ehitab endale maja ja elab juba üle kûmne aasta karavanis. Teel sinna sai läbi käidud paarist täikast, sain uhke vene motiividega leivakasti omanikuks, lapsed said vaiba tuppa- ahhhh, mulle meeldivad need vanakraamiturud siin.
Bretoonid on jube abivalmid ja siin toimib "mina annan sulle-sina annad mulle vastu"-süsteem. Omanik tôi meile kapi, seadis sisse gaasipliidi, ei küsi nädala eest, mis me siin olnud oleme, elektri- ja veeraha – ja vastu laename meie talle vahel oma järelkäru. Naabrid, jube armas vanapaar Jacques ja Maggie kingivad meile oma vana diivani – vastutasuks viime nad korra kuus supermarketisse. Ilmselt hakkame neid viima kord nädalaski, kui nad vaid oma valehäbist üle saaksid... Jules annab meile juurvilju – meie anname talle purke, teeme talle komposti, aitame teda paberimajandusega. Kôige naljakam on see, et meie juurest astus eile läbi endine korteriomanik, see inglane, ja tôi meile jalgratta. Lihtsalt.
Oleme jôudnud ka looduses ringi vaadata ja ükskord isegi piknikku pidada lastega. Huelgoat on tuntud oma kivimürakate, müstilise ja legendaarse metsa poolest. Siin olevat kunagi kuningas Artur ringi liikunud. Kivimürakad on muljetavaldavad, nende vahel looklevad pisikesed rajad, kust saab läbi pugeda. Lastel tuleb ainult silm peal hoida, et nad kuskile auku ei kukuks. Sellest kirjutan ka veel hiljem ja panen fotosid ka üles.
Käisin ka koolis, direktoriga kohtumas. Istusin direktori kabinetis kaks tundi ja väga vahva oli. Hakkan andma prantsuse keele tunde, ôpilasteks 15 inglise lapsukest ja 1 täiesti umbkeelne vene poiss. Hakkan ka andma inglise keele vestlustunde, eesti keele tunde vabatahtlikele, mingit teatriprojekti ûhe teise ôpetajaga vedama ja üksi üht teist projekti inglastest ôpilastega, kel pole môtet kooli inglise keele tundides osaleda. Väga huvitav on prantsuse koolisüsteemiga tutvuda (mis on, minu meelest, suhteliselt absurdne ja lapsevaenulik). Käisime ka kooli kôrval asuvat lasteaeda vaatamas- selline armas oli, palju ruumi, polnud liiga palju plastmassi, lastel on seal kindlasti tore. Aga kooli sööma me teda ei jäta- ei taha, et ta sööb krabipulki ja Marsi-shokolaadi.
Aga noh, kedagi kuskil veel pole, ôpetajad vajuvad tôôle alles 3. septembril, ehk siis reedel. Kool kestab poole üheksast kella viieni, vahepeal on pooleteisetunnine söögipaus.
Mis on veel tore: sôbrad, kes vajuvad ette hoiatamata külla. Me oleme ühe nädala jooksul tutvunud nii paljude meievanuste vingete inimestega, iga ôhtu kutsutakse kuhugi, laste rütm on peaaegu et segi, aga nad peavad veel ônneks vastu.
Aga internetti ega telefoni meil ikka veel pole...
kolmapäev
Juba seitsmes päev sajab...
(Tundub, et Tônis Mägi laulusônad inspireerivad mind jätkuvalt).
(Led Zeppelin, magavad lapsed ja vein samuti).
Nagu eelmises postituses kirjutasin: otsustasime sellest imekaunist korterist lahkuda. Môtlesime veel, et magame öö ära, vaatame, mis siis saab. Ja öösel hakkas meie sôber Martine kell 2 avatud aknal lôugama ja tegi seda kella kuueni hommikul. Ma ôppisin väga palju uusi vande- ja sôimusônu. Hästi jäid meelde ka, sest need kôik olid meile suunatud.
Punkt kell 9 teatasime notarile, et meie sellele lepingule alla ei kirjuta. Ja läksime nende pakutud maja vaatama. Maja oli väljast imekaunis, aga sees oli külm (siin on igal pool kiviplaadid ju maas), haisev (eelmised üürnikud pidasid koeri) ja remontivajav (seinad vajasid värvimist). Seal oli nii ôudne, et ma hakkasin lihtsalt nutma, kuna meil puudus igasugune teine variant sel hetkel, pidime selle urka vastu vôtma.
Läksime notari juurde ja ma halasin seal hirmsal kombel. Ja siis vôeti kübarast küülik välja ja lôpuks me maabusime täiesti sürri kohta. Elame nüüd ühtäkki eramajas, vaatega järvele, 4 eri tasandil toa ning hiigelsuure garaazhi ja pesu- ja hoiuruumiga. Maja on selline, kuhu me muidu ealeski elama ei läheks: paar aastat tagasi ehitatud betoonist kast, kôik on sees valge, steriilne, ontlikud naabrid, kohustuslik muruniitmine... Aga nüüd me oleme kaks ööd imehästi magada saanud, naudime vaikust ja suurt garaazhi (esimest korda elus ei ole pesumasin köögis). Rahaliselt läheb ilmselt kitsaks, aga mis teha, peab ju kuskil elama. Otsustasime, et jääme siia, siis on meil aega rahulikult midagi muud otsida vajadusel.
Iga päev sajab vihma.
Mina saan järgmisel nädal koolidirektoriga kokku.
A. läheb kooli kôrval asuvasse lasteaeda.
Mehed hoiavad kodu.
R. hakkab siinse kino filmionuks: vabatahtlik filminäitaja ja piletikomposteerija! Ja tema pruut saab poole hinnaga sisse!
Toredaid asju on ikka ka: head sôbrad, tuttavate tuttavad ja vôhivôôrad, kes kôik on meid nii palju aidanud, kolida (2 korda), asju tôsta, môôblit, taldrikuid, juurvilju andnud, ilma et me oleks midagi ise kelleltki palunud. Uskumatu lihtsalt.
Naersime R.-ga, et me pole harjunud enam sellise lärmi ja energiaga. Kui sôbrad siin käivad, siis on kôik kohad naeru ja kôva häält ja veini ja toitu täis.
Kolm pâeva on vihma tibutanud, ma pole kahjuks Inglismaal kâinud, aga mulle tundub, et selline ilm vôiks seal ka pidevalt olla.
Ahjaa- bretoonid on eestlaste moodi. Päriselt. Esmapilgul sellised tôsised ja kinnised, aga kui neile aega anda, jube toredad.
(Led Zeppelin, magavad lapsed ja vein samuti).
Nagu eelmises postituses kirjutasin: otsustasime sellest imekaunist korterist lahkuda. Môtlesime veel, et magame öö ära, vaatame, mis siis saab. Ja öösel hakkas meie sôber Martine kell 2 avatud aknal lôugama ja tegi seda kella kuueni hommikul. Ma ôppisin väga palju uusi vande- ja sôimusônu. Hästi jäid meelde ka, sest need kôik olid meile suunatud.
Punkt kell 9 teatasime notarile, et meie sellele lepingule alla ei kirjuta. Ja läksime nende pakutud maja vaatama. Maja oli väljast imekaunis, aga sees oli külm (siin on igal pool kiviplaadid ju maas), haisev (eelmised üürnikud pidasid koeri) ja remontivajav (seinad vajasid värvimist). Seal oli nii ôudne, et ma hakkasin lihtsalt nutma, kuna meil puudus igasugune teine variant sel hetkel, pidime selle urka vastu vôtma.
Läksime notari juurde ja ma halasin seal hirmsal kombel. Ja siis vôeti kübarast küülik välja ja lôpuks me maabusime täiesti sürri kohta. Elame nüüd ühtäkki eramajas, vaatega järvele, 4 eri tasandil toa ning hiigelsuure garaazhi ja pesu- ja hoiuruumiga. Maja on selline, kuhu me muidu ealeski elama ei läheks: paar aastat tagasi ehitatud betoonist kast, kôik on sees valge, steriilne, ontlikud naabrid, kohustuslik muruniitmine... Aga nüüd me oleme kaks ööd imehästi magada saanud, naudime vaikust ja suurt garaazhi (esimest korda elus ei ole pesumasin köögis). Rahaliselt läheb ilmselt kitsaks, aga mis teha, peab ju kuskil elama. Otsustasime, et jääme siia, siis on meil aega rahulikult midagi muud otsida vajadusel.
Iga päev sajab vihma.
Mina saan järgmisel nädal koolidirektoriga kokku.
A. läheb kooli kôrval asuvasse lasteaeda.
Mehed hoiavad kodu.
R. hakkab siinse kino filmionuks: vabatahtlik filminäitaja ja piletikomposteerija! Ja tema pruut saab poole hinnaga sisse!
Toredaid asju on ikka ka: head sôbrad, tuttavate tuttavad ja vôhivôôrad, kes kôik on meid nii palju aidanud, kolida (2 korda), asju tôsta, môôblit, taldrikuid, juurvilju andnud, ilma et me oleks midagi ise kelleltki palunud. Uskumatu lihtsalt.
Naersime R.-ga, et me pole harjunud enam sellise lärmi ja energiaga. Kui sôbrad siin käivad, siis on kôik kohad naeru ja kôva häält ja veini ja toitu täis.
Kolm pâeva on vihma tibutanud, ma pole kahjuks Inglismaal kâinud, aga mulle tundub, et selline ilm vôiks seal ka pidevalt olla.
Ahjaa- bretoonid on eestlaste moodi. Päriselt. Esmapilgul sellised tôsised ja kinnised, aga kui neile aega anda, jube toredad.
Ei tea, kas nutta vôi naerda?
Oleme nüüd Bretoonimaal.
7-tunnine reis lastega oli kohutav ja viimane kord, kui ma seda niimoodi ûksi ette vôtan. Meie pingiûmbrus oli tâis raamatuid ja mânguasju, lômastatud puuvilju ja kûpsiseid, terve vagun vaatas meid vihkava pilguga, sest me olime keskmiselt valjumad ja tûûtumad reisijad. E. otsustas reisi keskel hakata rôôkima (kuna môlemal jâi lôunauinak vahele loomulikult), ja nii ma seal tambuuris teda tund aega kussutasin, sel ajal, kui A. râpase pôranda peal aeles. Kohale jôudes vôttis meid vastu pohmellis R. ja jube kûlm ilm (mâgedest lahkudes oli seal 48 kraadi sooja pâikese kâes, varjus 35).
Hakkasime oma uue kodu poole liikuma; tee viis lâbi vâga mûstiliste maastike ja veelgi mûstilistemate liiklusmârkide. Peab mainima, et Bretoonimaal puuduvad politseinikud ses vormis nagu neid mujal Prantsusmaal nâha vôib. Heal juhul teevad nad alkoteste (sest alkohol on siin probleemiks), aga tânavapildis ja puude taha peitunult maanteedel neid siit eriti ei leia.
Bretooni keel on ka vâga sûrr, kunagi kirjutan rohkem selle kohta.
Olime ônnelikud. Koju jôudes oli kôik vâga tore: suur ja hele, mônus korter. Ühelt poolt olid aknad peavâljaku ja jârve poole, mille peal oli meie saabumise ôhtul imekaunis ja pikk pâikeseloojang; teisel pool aknad omaniku hoovi poole, kus jooksid ringi koer ja lambad, kûlje peal iidvana kiriku ja bretooni katuste (hallidest kividest laotud ja punastest kividest katuseharjaga) poole. Lapsed saime magama ja jôime akna peal veini ja unelesime. Kuni...
.... kuni ôôsel hakkas pihta triangel. Meie jôudes oli maja imevaikne ja teised aknad (olime neljandal korrusel, esimesel oli ajalehepood ja teisel/kolmandal korterid) olid pimedad, tundus, justkui oleksime majas täiesti üksi olnud. Sestap arvasin, et ju on tegu vaimudega, kes seal kolistavad . Kostus uste paukumist, energilis-vihaseid samme, ôuelamp kustus ja sûttis ikka jâlle ja jâlle, purjus nais- ja meeshââled. Nii ei saanudki me eriti magada, lisaks âratas see lârm ka E. ûles. Olgu.
Hommikul kohtusime omanikuga, kelleks on 50-aastane joodikust inglane. Tema neid lambaid peabki- muruniiduki asemel. Ian on vâga abivalmis, ka on tal suhteliselt kuldsed kâed ja armas ja viisakas inglaslik kônepruuk, lovely-lovely-lovely. Aga tal on alkoholiga probleeme. Nâiteks paigaldas ta ûhe riiuli viltu ja teise umbes kahe meetri kaugusele kohast, kuhu me palusime teise paigaldada. Järgmisel pâeval ta vabandas, et ta oli shvipsis.
Siis oli kôik veel hâsti.
Peale laste lôunauinakut kâisime vâljas, kohtusime uute vahvate linnaelanikega (hipi Maud, kes peab meie maja vastas lahedat kirjanduslikku kohvikut-nâitusesaali, kel on ka E.-vanune laps; ajalehepoe omanik, ôkopoe rahvas, kalaputka onu) ja naasesime tâis positiivseid emotsioone koju, kui meid hôikas âkki meie alumine naaber, kes palus luba korraks kûlla tulla. Kui jôudsime tema korrusele, avas ta ukse ja sealt lôi vastu pahvakas odekolonni- ja veinihaisu. Uksel seisis korpulentne, rinnahoidjapaelad ôieli, pooleldi hambutu ja ûhe jalaga naisterahvas, kes hakkas ââretult segaselt midagi seletama ja ôiendama, unustades kohe, mis me talle kaks minutit tagasi rââkinud olime. Mul pole midagi alkohoolikute vastu, aga midagi sellist polnud ma iial nâinud. Luulud, paranoia, tâiesti segane jutt... R. pani lôpuks ta nina ees ukse kinni, sest ta lihtsalt keeldus lahkumast. Olgu ôeldud, et olime temaga vâga kenad.
Lahkudes nâitas ta R.-le pikka armi oma selja peal ja R. mârkas ta randmel tâtoveeringut (mort aux vaches=argoos: surm vômmidele), mis on allmaailmas tuntud.
Öhtul selgus, et too naisterahvas oli olnud minevikus Brestis prostituut, ûritanud korduvalt aknast alla hûpates enesetappu teha ning saanud muidugi korduvalt peksa.
Siis selgus, et tema all, ehk siis teisel korrusel elab kôrvaloleva baari omanik (naine), kes oligi see, kes esimesel ôôl mâratses. Ja et ta ongi selline ja teebki nii pidevalt.
Meis tekkisid esimesed kahtlused.
Järgmisel pâeval rââkisime omanikuga, leppisime kokku, et vaatame kahe nâdala jooksul, kuidas see elu meil siin lâheb.
Kuni pârastlôunal hakkas pihta lârm prostituudi korteris, ta lôugas ja vandus ja saatis meid ja kôiki kuradile. Mingi hetk koputati uksele, seal seisis ta alkoholilôhnadega sôbranna, kes rââkis mingist elektriprobleemist, mis olevat meie sûû (meie naabril kadus elekter). Lasime ta sisse meie elektrikilpi uurima, sel ajal kui teine all rôôkis ja oma kepiga vastu ust tagus. Järgnes jârjekordne huvitav kohtumine.
Panime ukse lôpuks ta jârel kinni (olnud eelnevalt pealt näinud, kuidas ta trepi peale pikali prantsatas), vaatasime ûksteisele otsa ja otsustasime, et lahkume siit nii ruttu, kui saame. Asja otsustamise tegi lihtsamaks see, et üürilepingule pidime alles järgmise päeva pärastlôunal alla kirjutama.
R. tormas notari juurde, kes seda korterit vahendas. Sealt öeldi, et ainult üks koht on veel üürida, mingi maja. Läksime kohale ja selgus, et R. on valed vôtmed kaasa saanud. Pidime hommikul uuesti proovima.
7-tunnine reis lastega oli kohutav ja viimane kord, kui ma seda niimoodi ûksi ette vôtan. Meie pingiûmbrus oli tâis raamatuid ja mânguasju, lômastatud puuvilju ja kûpsiseid, terve vagun vaatas meid vihkava pilguga, sest me olime keskmiselt valjumad ja tûûtumad reisijad. E. otsustas reisi keskel hakata rôôkima (kuna môlemal jâi lôunauinak vahele loomulikult), ja nii ma seal tambuuris teda tund aega kussutasin, sel ajal, kui A. râpase pôranda peal aeles. Kohale jôudes vôttis meid vastu pohmellis R. ja jube kûlm ilm (mâgedest lahkudes oli seal 48 kraadi sooja pâikese kâes, varjus 35).
Hakkasime oma uue kodu poole liikuma; tee viis lâbi vâga mûstiliste maastike ja veelgi mûstilistemate liiklusmârkide. Peab mainima, et Bretoonimaal puuduvad politseinikud ses vormis nagu neid mujal Prantsusmaal nâha vôib. Heal juhul teevad nad alkoteste (sest alkohol on siin probleemiks), aga tânavapildis ja puude taha peitunult maanteedel neid siit eriti ei leia.
Bretooni keel on ka vâga sûrr, kunagi kirjutan rohkem selle kohta.
Olime ônnelikud. Koju jôudes oli kôik vâga tore: suur ja hele, mônus korter. Ühelt poolt olid aknad peavâljaku ja jârve poole, mille peal oli meie saabumise ôhtul imekaunis ja pikk pâikeseloojang; teisel pool aknad omaniku hoovi poole, kus jooksid ringi koer ja lambad, kûlje peal iidvana kiriku ja bretooni katuste (hallidest kividest laotud ja punastest kividest katuseharjaga) poole. Lapsed saime magama ja jôime akna peal veini ja unelesime. Kuni...
.... kuni ôôsel hakkas pihta triangel. Meie jôudes oli maja imevaikne ja teised aknad (olime neljandal korrusel, esimesel oli ajalehepood ja teisel/kolmandal korterid) olid pimedad, tundus, justkui oleksime majas täiesti üksi olnud. Sestap arvasin, et ju on tegu vaimudega, kes seal kolistavad . Kostus uste paukumist, energilis-vihaseid samme, ôuelamp kustus ja sûttis ikka jâlle ja jâlle, purjus nais- ja meeshââled. Nii ei saanudki me eriti magada, lisaks âratas see lârm ka E. ûles. Olgu.
Hommikul kohtusime omanikuga, kelleks on 50-aastane joodikust inglane. Tema neid lambaid peabki- muruniiduki asemel. Ian on vâga abivalmis, ka on tal suhteliselt kuldsed kâed ja armas ja viisakas inglaslik kônepruuk, lovely-lovely-lovely. Aga tal on alkoholiga probleeme. Nâiteks paigaldas ta ûhe riiuli viltu ja teise umbes kahe meetri kaugusele kohast, kuhu me palusime teise paigaldada. Järgmisel pâeval ta vabandas, et ta oli shvipsis.
Siis oli kôik veel hâsti.
Peale laste lôunauinakut kâisime vâljas, kohtusime uute vahvate linnaelanikega (hipi Maud, kes peab meie maja vastas lahedat kirjanduslikku kohvikut-nâitusesaali, kel on ka E.-vanune laps; ajalehepoe omanik, ôkopoe rahvas, kalaputka onu) ja naasesime tâis positiivseid emotsioone koju, kui meid hôikas âkki meie alumine naaber, kes palus luba korraks kûlla tulla. Kui jôudsime tema korrusele, avas ta ukse ja sealt lôi vastu pahvakas odekolonni- ja veinihaisu. Uksel seisis korpulentne, rinnahoidjapaelad ôieli, pooleldi hambutu ja ûhe jalaga naisterahvas, kes hakkas ââretult segaselt midagi seletama ja ôiendama, unustades kohe, mis me talle kaks minutit tagasi rââkinud olime. Mul pole midagi alkohoolikute vastu, aga midagi sellist polnud ma iial nâinud. Luulud, paranoia, tâiesti segane jutt... R. pani lôpuks ta nina ees ukse kinni, sest ta lihtsalt keeldus lahkumast. Olgu ôeldud, et olime temaga vâga kenad.
Lahkudes nâitas ta R.-le pikka armi oma selja peal ja R. mârkas ta randmel tâtoveeringut (mort aux vaches=argoos: surm vômmidele), mis on allmaailmas tuntud.
Öhtul selgus, et too naisterahvas oli olnud minevikus Brestis prostituut, ûritanud korduvalt aknast alla hûpates enesetappu teha ning saanud muidugi korduvalt peksa.
Siis selgus, et tema all, ehk siis teisel korrusel elab kôrvaloleva baari omanik (naine), kes oligi see, kes esimesel ôôl mâratses. Ja et ta ongi selline ja teebki nii pidevalt.
Meis tekkisid esimesed kahtlused.
Järgmisel pâeval rââkisime omanikuga, leppisime kokku, et vaatame kahe nâdala jooksul, kuidas see elu meil siin lâheb.
Kuni pârastlôunal hakkas pihta lârm prostituudi korteris, ta lôugas ja vandus ja saatis meid ja kôiki kuradile. Mingi hetk koputati uksele, seal seisis ta alkoholilôhnadega sôbranna, kes rââkis mingist elektriprobleemist, mis olevat meie sûû (meie naabril kadus elekter). Lasime ta sisse meie elektrikilpi uurima, sel ajal kui teine all rôôkis ja oma kepiga vastu ust tagus. Järgnes jârjekordne huvitav kohtumine.
Panime ukse lôpuks ta jârel kinni (olnud eelnevalt pealt näinud, kuidas ta trepi peale pikali prantsatas), vaatasime ûksteisele otsa ja otsustasime, et lahkume siit nii ruttu, kui saame. Asja otsustamise tegi lihtsamaks see, et üürilepingule pidime alles järgmise päeva pärastlôunal alla kirjutama.
R. tormas notari juurde, kes seda korterit vahendas. Sealt öeldi, et ainult üks koht on veel üürida, mingi maja. Läksime kohale ja selgus, et R. on valed vôtmed kaasa saanud. Pidime hommikul uuesti proovima.
laupäev
Üks mägi ületatud, üks ootamas
Kolimine on täielik hullus.
Abielu teisest rahvusest inimesega on täielik hullus.
Praegu lakume haavu mägedes. Ilm, mis meid algul tervitas, oli vihmane ja jahe. Nüüd on juba soojem, lapsed lustivad ôues ja basseinis, korjame pôldmurakaid, sööme virsikuid, aprikoose, juuste ja igasugust värsket kraami, mis naabrimees vôi pood annab. Turul on vanad tuttavad näod, ainult lihapood, kus me enne ikka käisime, on oma uksed seoses traagilise peresündmusega kinni pannud. Kôik on enam-vähem samamoodi, me polekski justkui kaks aastat ära olnud. Majal on üks uus tuba juures, mis on meie elu kardinaalselt muutnud, sest kui enne polnud ühtegi eraldumisvôimalust, siis nüüd on vähemalt tuba, kus lapsed lôunaund saavad magada, kui nad seda just ôues ei tee.
Saime üleeile teada, et Bretoonimaal ootab meid minu praktikalinna keskväljaku ajalehepoe kolmandal korrusel hiigelsuur korter. 78 ruutu. Juba naerame, et me ei tahagi sealt ära kolida peale praktika lôppu- saaks vaid nautida seda, et esimest korda elus on meil nii palju ruumi. Esialgu pole meil ühtegi mööblitükki, ainult lastel on voodid olemas. Samuti pole taldrikuid, kausse jne jne... See on hea ôppetund inimestele (khm khm), kellele meeldib, kui kôik on ette planeeritud ja korraldatud.
Päevad mööduvad süües, süüa tehes, jalutades, marju korjates, filme vaadates, aperitiivi juues kas meil vôi meie elulahedate naabrite juures. E. on vôôrutatud, ja minul, nagu A.-gagi seetôttu väike madalseis, aga eile sain juua oma esimese veiniklaasi peale 22 kuud pausi. Kôrvad värvusid punaseks, jube palav hakkas ja ma olin omadega läbi nagu läti (vôi peaks nüüd kirjutama "eesti") raha. Eks ma hakka nüüd siin tasapisi igasuguseid jooke degusteerima... :)
Ahjaa, see prantsuse aperitiivivärk on nii naljakas ja tekitab mus stressi. See on selline ôhtusöögieelne, kella kuue paiku toimuv üritus kellegi juures, kus näksitakse (enamasti) mingeid täiesti ebatervislikke asju ja juuakse natuke alkoholi. Mina, tôelise maamatsina, pole kunagi selleks ette valmistatud, kas pole mul kodus parajasti midagi ebatervislikku süüa vôi ei ole meil muud juua kui piima, vett vôi ôlu. Ükskord pakkusin munavôid, hahahahaa, sôid seda oma tapenade'i asemel. Aga olgu öeldud, et meil R.-ga pole aperitiivikultuuri kodus, meie sôpradel siin ka mitte, ma ei teagi, kas see on pôlvkonna- vôi mingi teatud ringkonna teema.
Meie naabritel on kohutavalt lahe kodumajutust pakkuv maja, basseini ja saunaga! Ja nii ma ühel pärastlôunal veetsingi kaks tundi naabrinaisega saunas, päris soome saunas Lôuna-Prantsusmaal. Täiesti sürr oli ja lihtsalt nii-nii hea, ma ei saa ju eriti ilma lasteta kuskil olla muidu. Olin neile kingituseks toonud eesti saunamett ja keriseveele lisatavaid aroome, mida me siis ka ohtralt kasutasime. Neil on sinna sisse seatud ka selline lebo-moodi koht, kus saab patjadel mônuleda peale basseinist tulekut. Vat seda ma pole Eestis kuskil veel näinud ja sellest on kahju, sest see on ikka väga mônus. Tagatipuks kinkisid naabrid mulle ja R.-le kaks tunniajast massaazhi, mida tuleb meile tegema üks kohalik massöör sealsamas nende saunas. Môned inimesed on kohe sellised, et nad lihtsalt külvavad sind oma tähelepanu ja lahkusega üle, ja nad teevad seda nii loomulikult. Selliseid inimesi saab ainult armastada.
R. sôidab homme Tallinnasse oma Tallinn2011 projekti raames: kaks päeva joonistamist (see on grafititegijate släng) ja meeletult suur pind, mida katta. Vt. kodulehelt kont.ee.
Bretoonimaale sôidame 21sel, R. natuke varem auto ja järelkäruga (teed on 1000 km jagu), mina ülejärgmisel päeval rongi ja lastega järgi. Ühe ümberistumiseg rongisôit kestab 7 (!!!) tundi. Üks laps käe otsa, teine kôhu peale ja seljakott selja peale. Seljakotis peab olema miljon aktiviteeti ja maiustust, muidu me vastu ei pea. Loodan, et rongis on palju lapsesôbralikke inimesi, keda A. saab kiusata.
Igatsen muidugi ka Eesti, pere ja sôpradele järgi.
neljapäev
Lôpuks ometi!
Lôpuks ometi muretsesin ma endale raamatu (esialgu küll sissejuhatavat sorti), mille abil ma saan selgeks kôik Eestimaa taimed, linnud, kalad, putukad! Otsin neile ka prantsuskeelsed vasted välja ladina keele abil.
Ma olen juba mitu aastat häbi tundnud oma lünkade üle selles vallas. Ja nüüd on vaja lastele ka ju seda maailma tutvustada. Mul on tôesti hea meel ja nii pônev on!
Külma päikesepaistelise ilma môtisklused.
Ma ikka imestan, et inimesed on nii kummalised. Vôtame olukorra, kus sa organiseerid midagi. Algul on kôik hurraaga kôigega nôus. Siis, mida aeg edasi, jääb hurraasid aina vähemaks (aga selgitamata, miks see nii on). Ei tulda kohale, ei anta teada, ei vastata küsimustele... Me oleme kôik täiskasvanud, see on selge, et kôigil on oma kiire elu. Aga minu jaoks on tegu elementaarse viisakuse ja austusega teiste suhtes, mille puudumine on solvav ning vabandamatu. Vôi on tegu ühiskonnas, kultuuris, koduses kasvatuses, mis sellist käitumist soodustab? Aga ma ikkagi ôudsalt imestan. Ei ole ju raske öelda "ei" vôi "jaa", ega seda keegi ju hukka môista. Lihtsalt tuleb rääkida, RÄÄKIDA. Siit vôib teemat edasi arendada ja mainida ka ühtlasi, et kunagi pole liiga palju aitähhe, paluneid, headaegaid, teresid... Muidugi peavad nad südamest tulema. Aga mis nii paljude südames ometi toimub, et sealt ei tule mitte kui midagi peale sooja ôhu välja?
esmaspäev
Overdose
Kas kôik on ikka okei, kui ma teen masinlikult liigutuse, et oma täiskasvanud ôel nina pühkida ja kui ma panen midagi märkamata lapsele terveks päevaks kaks paari aluspükse jalga?!...
Tellimine:
Postitused (Atom)