Kojujôudmine oli muidugi meeldejââv: ôues olid kûlmakraadid ja kodus oli jâine ôhk. Koorisin E. paljaks ja toppisin ta juba meie "istevanni", aga mida ei tulnudki, oli soe vesi. Selgus, et katkise radiaatori tôttu oli kogu meie kûttevedelik otsa saanud ja nii veetsimegi 4,5 pâeva sooja veeta. Lapsepôlv tuli meelde, kui oli vaja midagi vôi kedagi pesta. Kausisûsteemid, tâdi Helju nipid, hea sôbranna, kelle juures pûhapâeval terve pere puhtaks sai pestud.
Siis kohe jârgmisel pâeval lâks arvuti katki. Hakkas teine tegema haavatasaanud hallhaiguri hââlt. Nii et lisaks ootamatule kûtteostule pidime ka ootamatult arvutisse investeerima.
Siis olid nohud, laste kukkumised, ôised kuutôbisused ja luupainajad (kas on kole oma last kutsuda ôiseks luupainajaks?).
Ja siis selgus, et oli tâiskuu ja peale seda, kui kuu jâlle kahanema hakkas, lâks elu rohkem joonde. Pâike tuli vâlja ja nohu lâks âra.
Kaks esimest pappkasti on pakitud. Sees on raamatud. Olen tubli ega vôta kaasa raamatuid, mida ma tôenâoliselt kunagi ei loe. Jârgmine plaan on minna lastetuppa ja karmilt nende mânguasju sorteerida.
Tuli mõte! kas sa Eestis olles hakkad blogima prantsuse keeles, et kirjeldada elu Eestis? Kusjuures rahvausk on elus, kui noored inimesed luupainajaid näevad! Vanaema -logopeed lasi lapsukesed arvutisse ja märkis üles - kohmakus hiire käsitsemisel ja siis mõikas, et lapsukesed juba ammu kõrgemal näputasandil!
VastaKustuta