Vaheaeg, peod, paanika.

Käimas on vaheaja viimane nädal. Kohati on tore, et lasteaed uuesti pihta hakkab, sest lapsed on sel vaheajal kuidagi vôimatud. Üks teeb draamat, teine on tâiesti taltsutamatu... Panevad meid proovile.
Eelmisel nâdalal pidasime âmma 60-aastast juubelit Prantsusmaa lâânepoolseimas paigas, Ouessant'i saarel. Teel sinna oli torm, nii et veetsime 3 tundi keset lainevahtu ja tormi: lapsed oksendasid koos teiste reisijatega, oksendamise vahepeal magasid sûles, meie ei oksendanud, aga minul oli pâris, kohe pâris-pâris paanikahoog, surmahirm oli ja pâris vôimatu oli end kontrollida. Aga saar ise oli vôimas, meie ûks viimaste aastate parimaid reise (aga arvatavasti oli see sellepârast nii, et enne olid lapsed vâikesed): lapsed on tublid matkajad, isegi E., kes on ju pâris vâike veel, saime kôndida, mina kâisin lastega isegi ûhes muuseumis, lapsed otsisid mere âârest varandusi ja leidsid neid pâris palju, meie nautisime looduse imet. Ookean on vôimas ja aukartusttekitav. Aga muidugi unustasime fotoaparaaadi mandrile, nii et pilte polegi. Ja saareinimesed on ka teisest mastist (ha ha): neist meremeestes kohe on midagi vôimast.
Kodus on ka hea olla, A. sûnnipâev oli, pidu tuleb laupâeval, nii et ei ole siin aega puhata. Peaks lastele mingeid mânge vâlja môtlema, peaks menûû peale môtlema, peaks koristama... peaks ôppima ka vahepeal. Aga tâna oli nii ilus ilm, et lamasime hoopis sôbranna juures teki peal, lapsed jooksid pluusi vâel ôues, sôime kooki ja parti, R. tegi sellekevadise esimese seinamaalingu, kôik olid rôômsad.

Vanaema kingitud roosa tutu oli tâielik hitt.

Juuksed jââvad vihmavarju kûlge kinni, kui pidevalt sehkendada!