Uus mood.

Uus ja mitte eriti lahe mood minu elus on seltskondlikelt üritustelt minema jooksmine. Na tundlik säänne. See ei ole tore.
R. oli täna ja on homme kontsert. Jätsin lapsed (magavad lapsed) sôbranna 15-aastase poja valvata ja lippasin linna neid kuulama. Milline mees! Tal on lavasarm, esinejageen, hââl muidugi ka, uskumatu on oma vana ja nii kodust meest sellest küljest avastada. Muusika on ka neil puhas ja täpne, hea kuulata, ei ole mingi vigu täis lärm. Aga ma olen muidugi torssis natuke, kardan, et kui neil hakkabki nüüd kontserte tulema, et kas ma siis kôike jaksan teha nii üksi, nagu ma siin olen, on ju proovid, peaproov, reisid, ma ei tea, millal ta siis üldse kodus hakkab olema. Ilmselt oleme harjunud, et me näeme üksteist vâga palju, juba aastaid, ma pean nûûd ûmber harjuma.
Tundub, et mind hakkab haarama ka vâike reisipaanika. R. rââgib alati, kuidas ma mingi eelmise reisi ajal reisieelsel ôhtul lihtsalt enam ei rââkinud silpigi ega suutnud arusaadavaid tâislauseid moodustada, sest ma olin mingis imelikus stressis, à la pakkimispaanika, lastepaanika, toidupaanika, kellaajapaanika jne.
Aga ma tulen nii hea meelega oma aju koju (sorri, proua ema pansionisse) puhkama... Eriti hea meel on ikkagi laste ûle, nad rââgivad kogu aeg vanaemast.