esmaspäev
Tagasi Tallinnasse...
... ehk hakkame jälle vôitlema tuuleveskitega. Lugesin asju Tallinna Linnavalitsuse kodukalt ja sain aru, et kui A. peakski nûûd sûgisel kooli minema, siis jââme me koolitoetusest ilma, sest "me pole elanud eelnevalt aasta aega Tallinnas". Kui nûûd hâsti jârele môelda, tundub see pooleldi ebaseaduslik ja diskrimineeriv. Ma hoian end tagasi, et mitte kuskile toimetusse vihast lugejakirja jâlle kirjutada. Meil oleks ju ka seda toetust vaja. Mis kuradi absurd. Ma vist ikka kirjutan kusagile. Otse Eedikule?
pühapäev
Dresside sahinal.
Mind ajab naerma, kui ma môtlen, kuidas Eestis praegu kôik suusariiete sahinal ringi liiguvad, sahh-sahh-sahh kâivad paksud plastmassist pûksid ûksteise vastu, peas on uljas tutiga mûts ja pôsed on roosad, sest "vârske ôhk on tervis". Tahaks ikka natuke glamuuri tânavatele. (Mitte et ma ise kuidagi glamuurne oleks, suusariideid pole tôesti, aga tutiga mûts on ikkagi). Aga riided, mis teevad hââlt, mkmm!
E. on jâlle kôrvapôletik, ometi on tal kôrvad kogu aeg soojas ja nohu ka pole olnud. Tâna proovisime talle kapsalehe kôrva peale panna, aga sellest ei tulnud midagi vâlja, ta kiskus kôik âra ja jooksis minema.
E. on jâlle kôrvapôletik, ometi on tal kôrvad kogu aeg soojas ja nohu ka pole olnud. Tâna proovisime talle kapsalehe kôrva peale panna, aga sellest ei tulnud midagi vâlja, ta kiskus kôik âra ja jooksis minema.
 |
| A. joonistas meie pulmi. |
 |
| Lastel on praegu tsirkusemaania. Pildil on nende ûhine akrobaatikaetteaste. |
 |
| A. saavutused tikkimises. |
 |
| Esimene koosvaadatud film prantsuse vanaisaga. |
laupäev
Varsti tuleb kevad!
Jah, mul on ikka nii olnud, et 1. jaanuaril hakkan kevadet ootama, päevad on pikemad ja ma tean, et kevad, minu kôrgaeg, pole enam kaugel.
Eelmisel nädalal sai käidud eksameid tegemas. Olin puruhaige, see oli muidugi huvitav kogemus tôusta üles 5:45 ja sôita seitse tundi rongiga ja seda tühja kôhuga, sest iiveldus oli nii suur. Reisile järgnenud eksam oli ka muidugi huvitav. Ülikoolilinnakud on Prantsusmaal nii-nii koledad ja suured. Aga Rouen ja selle elanikud olid meeldivad. Teisel eksamil istudes môlgutasin muidugi môrudaid môtteid sellest, et halloo, ma olen üle 30. aasta vana, mida ma siin teen ja mis môte sellel kôigel on? Mida aasta edasi, seda vähem näen ma môtet tuupimisel (no oli ju eksamigi jaoks vaja ôppida pähe definitsioone, tsitaate jne jne) ja hinnete panemisel. Teise tunni lôpuks olin ma juba päris kuri kohe kogu selle süsteemi peale. Kas poleks olulisem asja tuumast aru saamine ja selle üle arutada suutmine? Vôiks ju lasta kasutada materjale, jahuda oma ideedest...aga ei, hea hinde saamiseks peab kirjutama seda, mida ôppejôud ütles. Rrr.
Aga selle kahepäevase väljasôidu tipphetkeks oli kolmetunnine jalutuskäik linnas, kaardita, seljakotiga, sihitult, silmad majafassaadidel, kiirustamata, sôômata, pissimata... Hakkasin môtlema, et ega ma polegi ju kuskil niimoodi ûksi kâinud. Mulle vâga meeldis ja ootan juba juunit, et saaks uuesti seiklema minna.
Kahjuks astusin allahindluste ajal ka poodidest lâbi, sest mul oli pâriselt uusi pûkse vaja. See oli kohe vâga hirmus. Jôudsin ûhe kurnatud mûûjannaga kaklemagi minna. Aga teiseks elamuseks oli ka hetk, kui ma astusin ûhest kaubandusmekast otse Roueni katedraali, mul oli tunne nagu oleks ma sattunud pôrgust paradiisi. Ja ma ei ole eriti tundlik kirikute osas, aga see katedraal môjus mulle nagu rahuoaas.
Nii et jah, eksamite osas pole mul ôrna aimugi, mis saama hakkab, sest nad olid tegelikult rasked. Ja tulemused tulevad kunagi kuu aja pârast posti teel. Jah, posti teel.
***
E. oli tâna nii âge. Pûhkisin pôrandat ja âkki jooksis seal ûks âmblik. E. jooksis kohale ja ûtles: "Ma ei karda âmblikku" ja vôttis ta lihtsalt nâppude vahele ja viis ôue. Ma olin uhke nagu juudi ema! Ja kavatsen teda âmblike vâljaviskamise osas edaspidi usinalt âra kasutada.
Eelmisel nädalal sai käidud eksameid tegemas. Olin puruhaige, see oli muidugi huvitav kogemus tôusta üles 5:45 ja sôita seitse tundi rongiga ja seda tühja kôhuga, sest iiveldus oli nii suur. Reisile järgnenud eksam oli ka muidugi huvitav. Ülikoolilinnakud on Prantsusmaal nii-nii koledad ja suured. Aga Rouen ja selle elanikud olid meeldivad. Teisel eksamil istudes môlgutasin muidugi môrudaid môtteid sellest, et halloo, ma olen üle 30. aasta vana, mida ma siin teen ja mis môte sellel kôigel on? Mida aasta edasi, seda vähem näen ma môtet tuupimisel (no oli ju eksamigi jaoks vaja ôppida pähe definitsioone, tsitaate jne jne) ja hinnete panemisel. Teise tunni lôpuks olin ma juba päris kuri kohe kogu selle süsteemi peale. Kas poleks olulisem asja tuumast aru saamine ja selle üle arutada suutmine? Vôiks ju lasta kasutada materjale, jahuda oma ideedest...aga ei, hea hinde saamiseks peab kirjutama seda, mida ôppejôud ütles. Rrr.
Aga selle kahepäevase väljasôidu tipphetkeks oli kolmetunnine jalutuskäik linnas, kaardita, seljakotiga, sihitult, silmad majafassaadidel, kiirustamata, sôômata, pissimata... Hakkasin môtlema, et ega ma polegi ju kuskil niimoodi ûksi kâinud. Mulle vâga meeldis ja ootan juba juunit, et saaks uuesti seiklema minna.
Kahjuks astusin allahindluste ajal ka poodidest lâbi, sest mul oli pâriselt uusi pûkse vaja. See oli kohe vâga hirmus. Jôudsin ûhe kurnatud mûûjannaga kaklemagi minna. Aga teiseks elamuseks oli ka hetk, kui ma astusin ûhest kaubandusmekast otse Roueni katedraali, mul oli tunne nagu oleks ma sattunud pôrgust paradiisi. Ja ma ei ole eriti tundlik kirikute osas, aga see katedraal môjus mulle nagu rahuoaas.
Nii et jah, eksamite osas pole mul ôrna aimugi, mis saama hakkab, sest nad olid tegelikult rasked. Ja tulemused tulevad kunagi kuu aja pârast posti teel. Jah, posti teel.
***
E. oli tâna nii âge. Pûhkisin pôrandat ja âkki jooksis seal ûks âmblik. E. jooksis kohale ja ûtles: "Ma ei karda âmblikku" ja vôttis ta lihtsalt nâppude vahele ja viis ôue. Ma olin uhke nagu juudi ema! Ja kavatsen teda âmblike vâljaviskamise osas edaspidi usinalt âra kasutada.
reede
neljapäev
Bloavezh Mat!
Ehk siis head uut aastat bretooni keeles!
Aastavahetus oli nii tore, nii tore. Vôitlesime vâlja ôiguse olla kodus ja ûksi, st keeldusime igasugustest kûllakutsetest ja veetsime vâga toreda ôhtu kodus. Juua oli shampanjat ja sûûa austreid ja palju lôhet ja vâikseid gurmeevôileivakatteid ja pliine. E. sôi muidugi pôhiliselt kûpsiseid ja A. toitub meil ainult puuviljadest, nii et neist kûll suuremat sorti ôhtusôôgikaaslasi meile polnud.
Kui lapsed magama oli pandud, siis vaatasin mina telekat ja lôpuks vaatasime veel R.-ga ûht ôudnaljakat prantsuse filmi.
Ja siis hommikul kostis lastetoast kisa, A. karjub, et keegi on tema toas, keegi on tema toas. Meie muidugi kôigepealt sôimasime, et lase magada, aga siis kuuldus tôesti imelikke hââli. Selgus, et lagi oli hakanud lekkima suure tormiga, kohe lekkis nii nagu kraanist, kôik oli mârg ja ôudne. Lapsed lustisid muidugi, veekogumisnôudes ujusid plastmassist ja môned mitte-plastmassist mânguasjad ja vett muidugi lendas. Kohale tulid omanikud ja tuletôrjujad ja nii poole pâeva paiku oli rahu taas maa peal, aga meil olid nârvid nii pûsti, et leebest peomeeleolust olid jârel vaid riismed. Pâeva lôpuks olime lihtsalt kurnatud ja meid pââstis vaid sôprade kûlaskâik, kes tôid tâidetud vutimune koriandriga! Mmm! Ja mina tegin kirsikooki lagritsaga. Jah, tôesti, siit ûhest poest leidsin pulbrivormis lagritsat ja pâris mônus on seda toidu sisse udjada.
Tâna kâisime kûlas minu endisel ja R. praegusel bossil, kes kutsus meid nö. jôuluaperitiivile. Üksik vanem naisterahvas, kes on haige, pole oma mehe surmast ûle saanud, poputab oma ainsat poega ja kes on hâsti ebastabiilsete meeleoludega, samas ka vâga tark, humoorikas, haritud ja huvitav. Ega keegi teda eriti salli, aga me R.-ga jagame vist seda iseloomuomadust, et inimestele tuleb vôimalus anda ega tule kuulata kuulujutte ja me ei pettunud. Jôime shampanjat, sôime ta enda tehtud hanemaksapasteeti ja shokolaadikaramellikomme, lapsed kâitusid tublilt ja viisakalt, kûll môningate variatsioonidega.
Kui saaks vaid iga pâev shampanjat juua....
Aastavahetus oli nii tore, nii tore. Vôitlesime vâlja ôiguse olla kodus ja ûksi, st keeldusime igasugustest kûllakutsetest ja veetsime vâga toreda ôhtu kodus. Juua oli shampanjat ja sûûa austreid ja palju lôhet ja vâikseid gurmeevôileivakatteid ja pliine. E. sôi muidugi pôhiliselt kûpsiseid ja A. toitub meil ainult puuviljadest, nii et neist kûll suuremat sorti ôhtusôôgikaaslasi meile polnud.
Kui lapsed magama oli pandud, siis vaatasin mina telekat ja lôpuks vaatasime veel R.-ga ûht ôudnaljakat prantsuse filmi.
Ja siis hommikul kostis lastetoast kisa, A. karjub, et keegi on tema toas, keegi on tema toas. Meie muidugi kôigepealt sôimasime, et lase magada, aga siis kuuldus tôesti imelikke hââli. Selgus, et lagi oli hakanud lekkima suure tormiga, kohe lekkis nii nagu kraanist, kôik oli mârg ja ôudne. Lapsed lustisid muidugi, veekogumisnôudes ujusid plastmassist ja môned mitte-plastmassist mânguasjad ja vett muidugi lendas. Kohale tulid omanikud ja tuletôrjujad ja nii poole pâeva paiku oli rahu taas maa peal, aga meil olid nârvid nii pûsti, et leebest peomeeleolust olid jârel vaid riismed. Pâeva lôpuks olime lihtsalt kurnatud ja meid pââstis vaid sôprade kûlaskâik, kes tôid tâidetud vutimune koriandriga! Mmm! Ja mina tegin kirsikooki lagritsaga. Jah, tôesti, siit ûhest poest leidsin pulbrivormis lagritsat ja pâris mônus on seda toidu sisse udjada.
Tâna kâisime kûlas minu endisel ja R. praegusel bossil, kes kutsus meid nö. jôuluaperitiivile. Üksik vanem naisterahvas, kes on haige, pole oma mehe surmast ûle saanud, poputab oma ainsat poega ja kes on hâsti ebastabiilsete meeleoludega, samas ka vâga tark, humoorikas, haritud ja huvitav. Ega keegi teda eriti salli, aga me R.-ga jagame vist seda iseloomuomadust, et inimestele tuleb vôimalus anda ega tule kuulata kuulujutte ja me ei pettunud. Jôime shampanjat, sôime ta enda tehtud hanemaksapasteeti ja shokolaadikaramellikomme, lapsed kâitusid tublilt ja viisakalt, kûll môningate variatsioonidega.
Kui saaks vaid iga pâev shampanjat juua....
 |
| Üks apelsin mossitab, sest ta teab, mis meid hommikul ees ootab? |
 |
| Lapsed, mängima! |
 |
| Yeah! Mundris mees oli redeliga akna taga. |
 |
| Salgu-Leenu loeb vennale luuletust trollibussist. |
pühapäev
Ekskursioon huvitava perekonnaga.
Siinsete heitlike ilmade tôttu peab olema väga spontaanne. Kuna on käima läinud kolimis-, nutmis- ja lahkumisprogramm, siis katsume viimaste kuude jooksul vôimalikult palju ringi liikuda. Täna oli täiesti ilus ilm ja nii sôitsimegi linna nimega Lorient. Pärast jalutuskäiku linnas, mille majad olid hirmkoledad, kuna linn pommitati maha sôja ajal, ja peale koerakakasse astumist, ja peale idiootset tivolikarusselli, kus laste sôidu saateks kôlasid ropud lorilaulud, siirdusime randa, kus otsisime merikarpe, tegime losse, mângisime lendavat taldrikut ja jalgpalli ja sôime karamelliekleeri. E. on tâielik tola (seda on nâha piltide pealt, kus ta lihtsalt ei pannudki poole tunni jooksul keelt suhu tagasi), A. on iseteadlik pirtspekk, kes jookseb âra ega kuula sôna. Hea et R. on veel normaalne.
 |
| Lehmad! |
 | |
| Eeslid! |
 |
| Lemmik! |
 |
| Indiaanlaste mängimise päev. |
 |
| Palmid! Pere! Paadid! |
 | |
| Street Art, yeah! |
 |
| Vat siuke helikopter oli ühtede punkarite juures. |
 |
 |
| "E., tee normaalne nägu!" |
 |
| "Mh, mitte selline!" |
reede
Ma sain jôuluks kapi!
Meie puhkused lähevad aina paremaks ja paremaks ja sellel fenomenil on ilmselge seos laste kasvamisega. Üleeile juhtus lausa nii, et me ärkasime alles kell 10! Lapsed olid juba 8:30 üleval ja askeldasid omaette (no eks ma ikka poole kôrvaga valvasin nende järgi).
Jôulud olid väga-väga toredad, väiksed lapsed ja nende imestavad silmad teevad selle kôige ka meie jaoks nii ilusaks. Kuusk näeb meil küll välja nagu môni Lasnamäe keldripoe plastikkuusk, kuigi tegu on täitsa ehtsa ja ilusa kuusega... lapsed lihtsalt ehtisid kuuse ÜLE. Ja A. nuttis, sest E. ehtis tema arust kuuske koledasti ja valesti. Aga oleme igal ôôsel vaikselt mône karra vôi kuuli ära vôtnud, et asi normaalsem välja näeks.
Mul on nii hea meel, et oleme R.-ga leidnud lahenduse, kuidas jôule pidada, sest tema peres peetakse neid ju 25ndal ja kingid ja pidusôôk on just siis... Mul on ka hea meel, et ta on niivâga laste heaolu silmas pidav isa, et ta tôesti vaatab pidevalt, kuidas saaks nende ellu tuua imelisi ja seletamatuid hetki ja mâlestusi.
Muidugi veetsin ma nii mônegi päeva kôôgis, sest R. oli haiglane ja no ma lihtsalt pidin seal askeldama, sôime rosoljet, piparkooke, pirni-bergamoti sharlotti, kastani-seene parti (meie sôômaajad on jaotatud 24 ja 25 peale, et austada môlema riigi jôulutraditsioone). Aga tôden ikka ja jâlle, et minu lemmikpâev on siis, kui ma saan tôesti rahus terve pâeva kôôgis olla ja teha seal nelja eri toitu korraga, no mulle kohe meeldib!
Saabus ka pidulik hetk, kui me saime jagu oma rahaprobleemidest, mis tekkisid peale suve, kui meil polnud kummalgi 3 kuud ûhtegi sissetulekut. Oleme seda jôudsalt tâhistanud restoraniskâimistega, khm khm.
Ahjaa, jôuluôhtu parim hetk oli see, kui A. leidis pakist printsessikrooni. Jah, ma tôesti ostsin selle talle, sest see oli odav ja ta on sellest 4 aastat unistanud. Barbie'sid nâeb ta teiste juures, olgu tal see kroon siis. Igatahes, ta lihtsalt hûppas ôhku ja kiljatas, kui seda nâgi. See oli vâga naljakas ja armas. Muidugi mulle endale ka meeldib see kroon, no tôesti ilus, sâdeleb ja nii palju kalliskive on peal ja ma ei saa aru, miks selliseid tâiskasvanutele ei tehta, sest ûks ôige kroon teeb iga naise ilusaks.
Jôulud olid väga-väga toredad, väiksed lapsed ja nende imestavad silmad teevad selle kôige ka meie jaoks nii ilusaks. Kuusk näeb meil küll välja nagu môni Lasnamäe keldripoe plastikkuusk, kuigi tegu on täitsa ehtsa ja ilusa kuusega... lapsed lihtsalt ehtisid kuuse ÜLE. Ja A. nuttis, sest E. ehtis tema arust kuuske koledasti ja valesti. Aga oleme igal ôôsel vaikselt mône karra vôi kuuli ära vôtnud, et asi normaalsem välja näeks.
Mul on nii hea meel, et oleme R.-ga leidnud lahenduse, kuidas jôule pidada, sest tema peres peetakse neid ju 25ndal ja kingid ja pidusôôk on just siis... Mul on ka hea meel, et ta on niivâga laste heaolu silmas pidav isa, et ta tôesti vaatab pidevalt, kuidas saaks nende ellu tuua imelisi ja seletamatuid hetki ja mâlestusi.
Muidugi veetsin ma nii mônegi päeva kôôgis, sest R. oli haiglane ja no ma lihtsalt pidin seal askeldama, sôime rosoljet, piparkooke, pirni-bergamoti sharlotti, kastani-seene parti (meie sôômaajad on jaotatud 24 ja 25 peale, et austada môlema riigi jôulutraditsioone). Aga tôden ikka ja jâlle, et minu lemmikpâev on siis, kui ma saan tôesti rahus terve pâeva kôôgis olla ja teha seal nelja eri toitu korraga, no mulle kohe meeldib!
Saabus ka pidulik hetk, kui me saime jagu oma rahaprobleemidest, mis tekkisid peale suve, kui meil polnud kummalgi 3 kuud ûhtegi sissetulekut. Oleme seda jôudsalt tâhistanud restoraniskâimistega, khm khm.
Ahjaa, jôuluôhtu parim hetk oli see, kui A. leidis pakist printsessikrooni. Jah, ma tôesti ostsin selle talle, sest see oli odav ja ta on sellest 4 aastat unistanud. Barbie'sid nâeb ta teiste juures, olgu tal see kroon siis. Igatahes, ta lihtsalt hûppas ôhku ja kiljatas, kui seda nâgi. See oli vâga naljakas ja armas. Muidugi mulle endale ka meeldib see kroon, no tôesti ilus, sâdeleb ja nii palju kalliskive on peal ja ma ei saa aru, miks selliseid tâiskasvanutele ei tehta, sest ûks ôige kroon teeb iga naise ilusaks.
 |
| E. ja tema pöialpoisiriietus |
 |
| Printsess kakaoplekiga pôsel. NB! Silmad vaatavad peeglisse, hea et eest ära ei kuku. |
Tellimine:
Postitused (Atom)