Üks mägi ületatud, üks ootamas

Lastega reisimine on täielik hullus.

Kolimine on täielik hullus.

Abielu teisest rahvusest inimesega on täielik hullus.

Praegu lakume haavu mägedes. Ilm, mis meid algul tervitas, oli vihmane ja jahe. Nüüd on juba soojem, lapsed lustivad ôues ja basseinis, korjame pôldmurakaid, sööme virsikuid, aprikoose, juuste ja igasugust värsket kraami, mis naabrimees vôi pood annab. Turul on vanad tuttavad näod, ainult lihapood, kus me enne ikka käisime, on oma uksed seoses traagilise peresündmusega kinni pannud. Kôik on enam-vähem samamoodi, me polekski justkui kaks aastat ära olnud. Majal on üks uus tuba juures, mis on meie elu kardinaalselt muutnud, sest kui enne polnud ühtegi eraldumisvôimalust, siis nüüd on vähemalt tuba, kus lapsed lôunaund saavad magada, kui nad seda just ôues ei tee.

Saime üleeile teada, et Bretoonimaal ootab meid minu praktikalinna keskväljaku ajalehepoe kolmandal korrusel hiigelsuur korter. 78 ruutu. Juba naerame, et me ei tahagi sealt ära kolida peale praktika lôppu- saaks vaid nautida seda, et esimest korda elus on meil nii palju ruumi. Esialgu pole meil ühtegi mööblitükki, ainult lastel on voodid olemas. Samuti pole taldrikuid, kausse jne jne... See on hea ôppetund inimestele (khm khm), kellele meeldib, kui kôik on ette planeeritud ja korraldatud.

Päevad mööduvad süües, süüa tehes, jalutades, marju korjates, filme vaadates, aperitiivi juues kas meil vôi meie elulahedate naabrite juures. E. on vôôrutatud, ja minul, nagu A.-gagi seetôttu väike madalseis, aga eile sain juua oma esimese veiniklaasi peale 22 kuud pausi. Kôrvad värvusid punaseks, jube palav hakkas ja ma olin omadega läbi nagu läti (vôi peaks nüüd kirjutama "eesti") raha. Eks ma hakka nüüd siin tasapisi igasuguseid jooke degusteerima... :)

Ahjaa, see prantsuse aperitiivivärk on nii naljakas ja tekitab mus stressi. See on selline ôhtusöögieelne, kella kuue paiku toimuv üritus kellegi juures, kus näksitakse (enamasti) mingeid täiesti ebatervislikke asju ja juuakse natuke alkoholi. Mina, tôelise maamatsina, pole kunagi selleks ette valmistatud, kas pole mul kodus parajasti midagi ebatervislikku süüa vôi ei ole meil muud juua kui piima, vett vôi ôlu. Ükskord pakkusin munavôid, hahahahaa, sôid seda oma tapenade'i asemel. Aga olgu öeldud, et meil R.-ga pole aperitiivikultuuri kodus, meie sôpradel siin ka mitte, ma ei teagi, kas see on pôlvkonna- vôi mingi teatud ringkonna teema.

Meie naabritel on kohutavalt lahe kodumajutust pakkuv maja, basseini ja saunaga! Ja nii ma ühel pärastlôunal veetsingi kaks tundi naabrinaisega saunas, päris soome saunas Lôuna-Prantsusmaal. Täiesti sürr oli ja lihtsalt nii-nii hea, ma ei saa ju eriti ilma lasteta kuskil olla muidu. Olin neile kingituseks toonud eesti saunamett ja keriseveele lisatavaid aroome, mida me siis ka ohtralt kasutasime. Neil on sinna sisse seatud ka selline lebo-moodi koht, kus saab patjadel mônuleda peale basseinist tulekut. Vat seda ma pole Eestis kuskil veel näinud ja sellest on kahju, sest see on ikka väga mônus. Tagatipuks kinkisid naabrid mulle ja R.-le kaks tunniajast massaazhi, mida tuleb meile tegema üks kohalik massöör sealsamas nende saunas. Môned inimesed on kohe sellised, et nad lihtsalt külvavad sind oma tähelepanu ja lahkusega üle, ja nad teevad seda nii loomulikult. Selliseid inimesi saab ainult armastada.

R. sôidab homme Tallinnasse oma Tallinn2011 projekti raames: kaks päeva joonistamist (see on grafititegijate släng) ja meeletult suur pind, mida katta. Vt. kodulehelt kont.ee.

Bretoonimaale sôidame 21sel, R. natuke varem auto ja järelkäruga (teed on 1000 km jagu), mina ülejärgmisel päeval rongi ja lastega järgi. Ühe ümberistumiseg rongisôit kestab 7 (!!!) tundi. Üks laps käe otsa, teine kôhu peale ja seljakott selja peale. Seljakotis peab olema miljon aktiviteeti ja maiustust, muidu me vastu ei pea. Loodan, et rongis on palju lapsesôbralikke inimesi, keda A. saab kiusata.

Igatsen muidugi ka Eesti, pere ja sôpradele järgi.