(Tundub, et Tônis Mägi laulusônad inspireerivad mind jätkuvalt).
(Led Zeppelin, magavad lapsed ja vein samuti).
Nagu eelmises postituses kirjutasin: otsustasime sellest imekaunist korterist lahkuda. Môtlesime veel, et magame öö ära, vaatame, mis siis saab. Ja öösel hakkas meie sôber Martine kell 2 avatud aknal lôugama ja tegi seda kella kuueni hommikul. Ma ôppisin väga palju uusi vande- ja sôimusônu. Hästi jäid meelde ka, sest need kôik olid meile suunatud.
Punkt kell 9 teatasime notarile, et meie sellele lepingule alla ei kirjuta. Ja läksime nende pakutud maja vaatama. Maja oli väljast imekaunis, aga sees oli külm (siin on igal pool kiviplaadid ju maas), haisev (eelmised üürnikud pidasid koeri) ja remontivajav (seinad vajasid värvimist). Seal oli nii ôudne, et ma hakkasin lihtsalt nutma, kuna meil puudus igasugune teine variant sel hetkel, pidime selle urka vastu vôtma.
Läksime notari juurde ja ma halasin seal hirmsal kombel. Ja siis vôeti kübarast küülik välja ja lôpuks me maabusime täiesti sürri kohta. Elame nüüd ühtäkki eramajas, vaatega järvele, 4 eri tasandil toa ning hiigelsuure garaazhi ja pesu- ja hoiuruumiga. Maja on selline, kuhu me muidu ealeski elama ei läheks: paar aastat tagasi ehitatud betoonist kast, kôik on sees valge, steriilne, ontlikud naabrid, kohustuslik muruniitmine... Aga nüüd me oleme kaks ööd imehästi magada saanud, naudime vaikust ja suurt garaazhi (esimest korda elus ei ole pesumasin köögis). Rahaliselt läheb ilmselt kitsaks, aga mis teha, peab ju kuskil elama. Otsustasime, et jääme siia, siis on meil aega rahulikult midagi muud otsida vajadusel.
Iga päev sajab vihma.
Mina saan järgmisel nädal koolidirektoriga kokku.
A. läheb kooli kôrval asuvasse lasteaeda.
Mehed hoiavad kodu.
R. hakkab siinse kino filmionuks: vabatahtlik filminäitaja ja piletikomposteerija! Ja tema pruut saab poole hinnaga sisse!
Toredaid asju on ikka ka: head sôbrad, tuttavate tuttavad ja vôhivôôrad, kes kôik on meid nii palju aidanud, kolida (2 korda), asju tôsta, môôblit, taldrikuid, juurvilju andnud, ilma et me oleks midagi ise kelleltki palunud. Uskumatu lihtsalt.
Naersime R.-ga, et me pole harjunud enam sellise lärmi ja energiaga. Kui sôbrad siin käivad, siis on kôik kohad naeru ja kôva häält ja veini ja toitu täis.
Kolm pâeva on vihma tibutanud, ma pole kahjuks Inglismaal kâinud, aga mulle tundub, et selline ilm vôiks seal ka pidevalt olla.
Ahjaa- bretoonid on eestlaste moodi. Päriselt. Esmapilgul sellised tôsised ja kinnised, aga kui neile aega anda, jube toredad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar