Oi, kas tôesti politsei?

On pime ôhtu. Kônnime sôbrannaga viimast bussi ootama. Meie tee viib läbi vanalinna kôige nômedama tänava: Suur-Karja tänava. Tänav on rahvast täis. Äkki tuleb mingi suvaline auto nii kiiresti ja järsult, et me peame praktiliselt eest ära hüppama. Ma näen silme ees punast ja lähen ja koputan autoaknale, et neile paar sôna öelda. Aga siis... aga siis lastakse aken alla ja näen, et autos istub 5 mundris politseinikku. Hm. Kogusin end sekundi ja ütlesin ikkagi, et kas peab nii sôitma, et jalakäijatel hirm nahas on ja head aega. Nad ainult mühatasid ja-jah vastuseks ja ma saan aru, et nad olid kuskile operatsioonile teel, aga no mis nad siis istuvad mustade klaasidega jômmiautos Suur-Karja tänaval?

Järjekordne ämbrisseastumine.

Nii loll on olla selline naiivne ja uskuda inimestest alati head. Mône aja pärast selgub alati nende tegelik olemus ja see kukkumine on alati nii valus. Ma peaks vist suhtlemise ja töötamise üldse ära lôpetama. Kui pole inimesi ümber, pole ka probleeme. Tagasi mägedesse!?
Me ikka veel kohaneme.
Kôik saavad ümberringi lapsi.
Lapsed on ônneks toredad nii kodus kui koolis.
Mis ajal käib see klôps, kui toredast lapsest saab nôme täiskasvanu?

Kuidas nimetab laps maa sees olevat auku? Naba. :)
Minust on saanud mingi kahtlane emme ja maman segu, mammöö. A. käib ja lustib ka natuke lastehoius, millega me oleme ise ka nii-nii rahul.

Igatsen väljamaal rändavate hullude sôpside järele!