Mitte nii seaduskuulelik detsember.

Kuidas panna kuusk otse seisma: vôtta vanadekodust saadud pesupulbriämber, täita see kivide ja liivaga ning ongi vsjoo!

Kas pole sellel mehel mitte kahtlane nägu? Milliseks ta nägu veel siis muutub, kui talt küsida, kust ta oma lastele kuuse tôi? On see seaduslikul teel omandatud kuusk? Kas ehk sellepärast on selle kuuse okkad nii teravad, et iga torge tuletaks meile meelde, et inimene peab oma elu seaduskuulelikult elama?

Pätt! Kaasosaline!

Imelikud inimesed, sukad peas, hiilisid meie kodus tol ôhtul ringi.

Aga kôik lôppes siiski hästi.

Ah, kui tore, kui tore.

Paksud piparkoogid on ikka need kôikse paremad!

Paraadfoto!

Vanaisa kink!

Vat selline ilm oli 25. detsembril. Päike soojendas nii nagu kevadel.

 

Täiesti abstraktne monument sinise sôduriga meie kôrvalsurnuaias. Tsheki kummikuid! Mida vanem, seda vähem häbitunnet!

 Meil olid nii-nii toredad jôulud, sellised pâris, pidulikud, hardad, laulu ja rôômu tâis. Sôime rosoljet, verivorsti ja (prantsuse kombe kohaselt) kastreeritud kukke! Aga natuke on kergendus ka, et see kôik varsti môôdas on, varsti tuleb kevad ja algab uus aasta. Aasta lôpp on alati nii vâsitav.

Puffpüksid!

 Minu puhvpüksid on valmis!

Tähelepanu detailidele: tasku peabki niimoodi üle ääre minema, jajah.

Preili A., kes haledusest oma vaese ema vastu soostus üle mitme kuu jälle pükse jalga panema.

Herr E. tegi endale ise vuntsid ette, seda nalja peale pole vist küll ükski laps enne tulnud, ega ju.

Me olime nii haiged, nii haiged siin vahepeal. Ma pean ennast kuskile arstile ajama, aga ma ei viiiiiiiiiiiitsi.
R. soovitas mul kirjutada raamatu "Kuidas inimesed peavad asju tegema". Idee torkas talle pâhe, kui ma ise, olles migreeniga voodis teki all, ei saanud tâdi Helju kartuliputru, seda, millega ma ennast R. sûdamesse "tampisin", teha. No ja siis see ajas kôik mind nârvi, alates kartulikoorimisviisist (silmad sees) ja kartulikeeduajast (ebapiisavalt pehme) kuni kartulitampimiseni (tûkid sees ja ei ole kreemjalt vahus!). Ikkagi ma leian, et see oli temast natuke ôel. Ôiglane, kuid ikkagi ôel.
Tâna jalutasin E.-ga ûhte butiiki sisse, kuhu polnud veel jôudnud. Teadsin, et seda peab ûks vene naine, poes mûûakse ômblus- ja muid kâsitôôtarbeid, ja ma parajasti otsisingi ômblusasju. Igatahes, Valentina on vâga tore 50ndates naine, kes mûûs oma ômbluspoe Moskvas maha ja abiellus siin ûhe inglasega ja tuli siia linnakesse elama. Ta oli meeletult liigutatud, kui kuulis, et ma olen Eestist. Sûdamlik vene naine, kes tunneb puudust Moskva teatritest ja ooperitest, suurlinna elust. Me hakkame ehk teenuseid vahetama: mina ôpetan talle prantsuse keelt ja tema aitab mul ômmelda ja vene keelt praktiseerida. Vahva kohtumine oli.
Aga tegelikult, eriti tânu korrespondenditôôle, on mul juba varsti tunne, et ma tunnen kôiki siin. See oligi enam-vâhem viimane pood, kuhu ma veel sisse vajunud polnud.
Ja meil kâivad pâkapikud! Ja ôhtuti harjutame jôululaule! Ja jôulukuuse varastame jôulukuuskede metsast! R. ûtles: "Jâta see minu hooleks!" ja ma ei kûsi midagi ega taha teada midagi. Ohverdame kôik laste jôulude nimel! Isegi, kui isa peaks arestimajja minema ja ema nutab silmad peast: http://www.youtube.com/watch?v=Obh9gyD0lt8

Error, error.

Tähistamaks kahenädalast tasustamata sundpuhkust kahe töölepingu vahel ja eesootava vaesuse ja maailmalôpu puhul (on meil küünlad varutud? olete tellinud maakaubast korvi "Special Apocalypse"?) tuli peale haigus. Ma olen nagu vana mootor, mida ei tohi kunagi seisma jätta, muidu ta ei lähe enam käima. Nagu tâdi Heljo ikka ûtleb: "Mul käed peavad ikka käima!"

Aga nalja kah. Môni päev tagasi vaatasin ilm.ee'st veebikaamerat. Kell oli umbes 16. Kaamera lâks kâima ja mitukûmmend sekundit olin veendunud, et midagi on katki, lehekûlg jampsib, sest kôik oli kottpime. Ja siis tuli muidugi meelde. Et kell 17 ongi pime sel aastaajal. See on kuidagi meelest lâinud.
Samuti valmistan ette meie Eesti-sôitu nagu maakaup maailmalôppu. Korraga tuli meelde, et veebruaris on ju lastele tarvis talvesaapaid. Önneks leidsin siit ûhed seemisnahast ja teised kummist (khm khm).

Moodustunud on ûhine sôpraderinne, kes keelavad meil siit âra sôita. See on vahel pâris tûûtu : oled kuskil lôôgastaval olengul, kui âkki hakkab viis inimest rûndama, et ei lâhe te kuhugi, teie ei otsusta, unustage âra, ja see ainult pikendab mu piinu, sest meil pole ikka mitte mingit konkreetset ideed. Ideid on, aga otsustada on raske.

Üks paks ja uimane kärbes lendas tuppa, kevadekuulutaja?

Naine nagu tuulelipp.

Kirjutades sôna "tuulelipp" tekkis mul sûgav kahtlus, et kas selline sôna ikka on olemas. Ônneks aitab sôber google.
Tuulelipp sellepârast, et peale kaht last, 30 eluaastat ja sôber google'it ei tea ma ikka veel, mida oma eluga peale hakata. Ideid on kohutavalt palju, ûks teostatamatum kui teine.
Ostsin âra lennukipiletid endale ja lastele veebruari lôppu, kôik on vâga rôômsad, v a arvelduskonto.
Jôulud on siin mustad. Nii mitmeski môttes.
Eile juhtusin aitama tôô juures ûht nâgemispuudega poissi inglise keele harjutusega. Nii pikk aeg on môôdas viimasest korrast, kui ma kedagi ôpetasin ja ma olin nii indu tâis nagu oleks mingit naerunâoga tabletti tarvitanud, hôljusin pârast toast vâlja ja tundsin end ûle pika aja kasuliku ja ônnelikuna. Nagu juba kirjutasin- tunnen ôpetamisest ja tundidest puudust.

Mis elu see selline on, eksole.

Ma ei tea, kuidas see aeg niimoodi läheb, et jusku oleks seda aega, aga kunagi ei ole? Täna oli selline päevakava, et hommikul koristasin kaks tundi E. lastesôime, siis lâks R. sinna kaheks tunniks meestetôid tegema, siis ma jooksin kirjanikuga intervjuud tegema (sain kingiks raamatu, mis rââgib môrvast ûhes Bretoonimaa kloostris) ja siis koju, et tegeleda haige E. pôetamisega ja siis jâlle teisele intervjuule (aga ûritus hilines ja ma jôudsin veel kaks korda koju joosta vahepeal, aga seal sain tuttavaks fotograafinâssiga, kellele meeldib teha pilte ilusatest noortest naistest). Mulle vâga meeldib seda Hillar Kohvi tôôd teha tegelikult, ma kohtun igasuguste inimestega, kellest enamus on vâga toredad. Ja ma kirjutan ja arenen kôvasti selles vallas ka edasi. Aga eelmisel pâeval lâks mul kodust 20 km kaugusel auto katki, pâris katki kohe, nii et sellele lâks terve pâev ja siis ma pidin tôôle minema ja nii see vâsimus kuhjubki.
Hakkasin ômbluskursustel kâima, et meelde tuletada kôik see, mida kunagi sai ôpitud. Ja tuleb meelde kûll. Ma ei tea, kas A. on selle ûle ônnelik, et ta saab endale varsti punased puhvpûksid, mille âârtes on erivârviliste mummudega sinine kant? Eriti arvestades seda, et praegu kannab ta ainult seelikuid ja roosasid riideid? Aga ômblemine on lahe, palju lahedam kui kudumine vôi miski muu. Juba sôna "kudum" kui SELLINE kôlab ôudsalt. Kuigi ma kudusin siin just uhkelt A.-le kaunid maarjamaamustrilised sâârised. Mida ta ei taha kanda, sest pâris Maroko vill ajab jalad sûgelema! Nagu ikka juhtub minu ettevôtmistega nii, et "tahtsin parimat, aga vâlja kukkus nagu alati".
Tunnen jubedalt puudust ôpetamisest, koolist, ôpilastest, huvitavatest uutest ûlesannetest. Tâielik tûhjus on sees kohe.

Famiilia.

Oeh. Elagu elu ja armastus ja sôbrad ja lapsed.
Olen paar viimast nâdalat elanud hirmus ja ârevuses, eile sai tehtud ajuskânner, mis nâitas, et mu ajus ei ole mingit mârki kasvajast. Aga see tunne ootusperioodi ajal on hirmus, sest on ainult kaks vôimalust. Kas midagi on vôi ei ole. Muidugi ei tea ma, mis mul siis ikkagi on, aga vâhemalt seda pole.
Eile veetsime peale arstilkâiku palju tunde mere ââres, meri oli rahulik, oli môôn, lapsed mângisid ûllatavalt rahulikult ja mul oli pidulik tunne nagu alanuks mingi uus eluetapp.
No ja siis kutsusid sôbrannad mind baari, siinse linnakese ainsasse baari ja pidulik tunne asendus "pidusega".

Vaarvanaema kâis kûlas ja klôpsutas pilte.

Loomulik naeratus on ilusa pildi vôti.

Unejutuaeg!

Eile oli toimetuses vâike koosolek, kus kohtusin siinse teise (meid on kaks) kohaliku korrespondendiga. Hahhahaa, see oli seesama mees, keda me oma teisel korrusel asuvast aknast ikka piilunud oleme. Ta kolis ka alles sel sûgisel siia, tema ja tema kuus (!!!!) last ja imekaunis naine. Tegu on katoliiklastega, kes on umbes meie vanused. Lapsed on vanuses 4 kuud-7 aastat, st et igal aastal on sûndinud laps. Ta ise oli nii KENA inimene, et ma tundsin, et valiks kohe sônu, vâldiks argood temaga rââkides. Tema naine on imekena blond naine, kes toob oma 5 last igal lôunal koolist koju sôôma ja kui tema blondide kiharatega lapsed jonnivad, siis ta ei âhvarda, ei kisa, ei tiri, vaid lihtsalt on nii maru rahulik ja meeldiv. Mees pakkus kohe, et nad vôiks meie lapsi hoida, kui me tahame vâlja minna. Klunks. Môned inimesed on kohe ûllatavad.
Unejutuga on meil aga nûûd niimoodi, et liigume selles vallas Kivirâhki liinil. Nimelt ûkskord ûritasin puhastada E. nina, kes teatas mulle seepeale, et "las see ninakoll olla seal ninas rahus". Sellest arenes laste aktiivsel koostôôl unejutt ûhest ninakollist, kellel on rohelised vâikesed aluspûksid ja kes tahab lihtsalt ninas rahulikult elada ja mitte kunagi sealt vâlja tulla. Kui midagi ka tuleb ninast vâlja, siis on see nt ninakolli auto, aga mitte kunagi ninakoll ise. No ja siis lâheb jutt edasi kôigist asjadest, mis sel ninakollil veel seal ninamajas on ja asi lôpeb tâiesti ebapedagoogilise lôkerdamisega enne uneaega.

Vihmane pûhapâev.

Tundub nagu orkaan Sandy oleks otsapidi meile jôudnud ; vihma sajab ja kôva tuul puhub. Mina ei taha ega saa sellise ilmaga välja minna, ja siis me istumegi kodus ja läheme hulluks ja ronime mööda seinu üles (vt pilte altpoolt).
*
Praegu on siin algamas teine vaheajanädal, puhata on vâga mônus. Olen vahepeal artiklikesi kirjutanud, kiirabis ja juuksuris kâinud, kudunud, ômmelnud, koristanud ja koristanud, kâisime Brestis (ja sôitsime seal Tallinna-nimelisel bulvaril).
Mul on kôik meelest lâinud, millest pidin kirjutama.

 

 

 

Mômmi-aabits on parim raamat.

A. ehitas linna!

E. nägu, kui ta valmistub kuskilt alla hüppama.

Käisime lastega müstilises kohas, kus kôik käisid tähtsate nägudega ringi. Aga meie lapsed tegid kukerpalle.

Tüüpiline bretooni kirik.

A. ôppis rattaga sôitmise ära.

Tüüpiline stseen igapäevaelust: sel pildil mängisid nad meie voodi peal basseini hüppamist, selleks oli vaja panna ujumisriided selga ja just kuivanud puhas pesu maha, et siis sinna sisse hüpata. Ah, see vabakasvatus, ma ütlen!

A. mossitab.

Tavalised inimesed vs erakordselt erakordsed inimesed.

Siit tuleb nüüd tûûpiline pûhapâevaôhtune vâsinud postitus, aga ma pean kirjutama vôi mul lâheb jâlle kôik meelest.
Leidsin praegu just ûhe pôhjuse, miks ma ei taha Eestisse tagasi tulla. Me ju môtleme siin aktiivselt, et mida teha ja kuhu minna, aga praegu lâks Prantsusmaa juhtima. Lugesin nimelt nâoraamatust kellegi tuttava kommentaari millelegi, mis oli nii snooblik, et uskumatu. Ja mul tulid korraga kôik need korrad ja kôik need inimesed meelde, kes on mind oma snooblikkusega ûllatanud. Ja tuli meelde, et ma olen sellist suhtumist ainult Eestis kohanud. Ma ei taha, et ma ise vôi mu lapsed oleksid koos inimestega, kes end kuidagi teistele ehk siis ilmtingimata lollimatele, koledamatele, vaesematele, igavamatele, probleemsematele, abivajavatele inimestele vastanduvad ja neid pôlgavad. Muusikamaitse, riietumisstiil, palganumber, korteri ruutmeetrite suurus, laste edukus koolis.... mingid kriteeriumid pidevalt. Ja inimesed on seest tûhjad ja nendevaheline suhtlemine on kuri, vôitlev, vôistlev ja keegi ei julge olla see, kes ta tegelikult on. Ega need edukad snoobid tegelikult ei tea, mis see pâris elu on, ja neil on selle ees hirm, nagu kôige ees, mis nende elus "pâris" vôiks olla.

Mul oli hea pealkiri, aga läks meelest ära.

Need nädalad lähevad lennates, mida teha. Vahepeale on mahtunud rohkelt ilu, ônne, nuttu, valu, viha, solvumist, nagu ikka.
Kâisime âmmaga ookeani ââres ûht Bretoonimaa serva avastamas. Poolsaar selline, kus on suviti meeletult rahvast, aga meil septembri lôpus oli palju vihma ennekôike. Majake asus pâris ookeani lâhedal, oli kamin, aiake, ahh, mul tekib siis alati isu oma aeda ja oma maja omada, mul on ûkskôik, kui modernne see on, aga mulle meeldib ikka kui on ahikûte, pikk rohi aias, ôuna- ja ploomipuud. Kasutasime juhust ja sôime kala ja merikarpe. R. tegi 2 kg merikarpe valge veini kastmes, maailma parim toit, A. sôi end nendest lôhki lihtsalt. Herr E.-le muidugi imeliku vâlimusega toit ei meeldi, talle sobib ainult maitsestamata riis vôi maitsetu puder.
Igatahes sai rohkelt nalja: âmm kukkus merre, mina sain nârvivapustuse, kui me laskusime, lapsed kukil ja kâe otsas, kuskilt faking 9-korruselise maja kôrguselt alla rannasoppi, "sest see on ju nii ilus ja metsik". Ma vandusin, nutsin ja karjusin, et ma ei tule nendega enam kunagi reisima.
Siis kâisin ma siinses tôôtukassas, kus kâitusin ka halvasti, keeldudes kôigist ettepanekutest, à la "CV kirjutamise tôôtuba", "Mida ma TEGELIKULT teha tahan?" jne. Tulin koju ja olin valmis asju pakkima, et Eestisse sôita. Aga siis juhtus hoopis nii, et juba jârgmisel pâeval vôeti mind tôôle kohaliku ajalehe korrespondendiks (Hillar Kohv from Viinahaua) ja ma rahunesin maha. Kirjutan vâikeseid nupukesi, kohtun kohalike inimestega, teen pilti ja see kôik pââstab mu praegu intellektuaalsest allakâigust.
Ja siis, ja siis, kâisin Pariisis, "Laulvast revolutsioonist" rââkimas ja ennsiekôike Mrgtiga Pariisi avastamas. Ma olin âra neli ôôd, lapsed olid olnud vâga ônnetud, A. nâgi ôudusunenâgusid, E. oli pôôrane, kôik nutsid ja ahastasid, aga mina olin rôômus, sain aru, et 4 ja pool aastat on ikka pikk aeg ainult lastega olemiseks. Nad ei olnud must kunagi ûle 24 tunni eemal olnud. Ma ei kahetse midagi, aga mul on hea meel, et ma nûûd lôpuks selle âra tegin. Pariis Mrgtiga oli lihtsalt vâga lahe, ta on kohe selline pârl minu elus, kellega on kôik nii klaar, ûhtemoodi ja segane.

Vaade meie magamistoa aknast

Parim humorist meie peres. Täna viskas ta näiteks toore muna vastu seina.

Meie rongijaam!

Oo, kean!

Ook ean!

Muremehed

Hakkasime sealt edasi kôndima...

... et laskuda sinna alla....

... sinna, kus inimesed on sipelgasuurused!

Ookeani ääres on kahtlased sabaga mehed

Ja âârmiselt veetlevad merineitsid, kes teevad halva mângu juures head nâgu.

Tavaline Bretoonimaa ilm.