Pingelangus.

No ilmselt on see kuidagi geneetiline vôi vâga naiselik, aga pidude-ûrituste korraldamine on ikka paras stressiallikas mu jaoks. Tâna toimus siis A. sûnnipâevapidu, eile veel kâisime grillimas, jôudsin koju lastega kell ûheksa, hakkasin siis veel koristama ja kûpsetama.... Aga kôik lâks muidugi kenasti, olin kolm tundi meelelahutaja rollis, tegime toolidemângu, aarete otsimist, pudelimângu, kaardimânge, meisterdamist, lôpuks oli mul hââl âra. 
Kutsutud olid ainult A. lasteaiakaaslased, ega me neid eriti tunne, aga kuna ta lâheb sealt koolist suvel âra, siis môtlesin, et see oleks hea môte neid siiski kutsuda. Muidugi kingiti  A.-le tema esimene Barbie, see va soerd. Vôiks ôelda, et me môlemad R.-ga jâlestame neid nukke. Aga noh, mida teha. Lâhedased ja sôbrad ju teavad meie pôhimôtteid, aga siinse lasteaia rahvaga pole meil kuigi palju ûhiseid puutepunkte. Et tal on nûûd siis Barbie (ma pean sellest ûle saama). Önneks tundub, et see on mingi fake-Barbie, sest tal tuli vahepeal juba kâsi kûljest âra. Peab lootma jââma sellele, et soerd kaotab varsti nâiteks pea. Vôi hakkavad ta kaunid blondid juuksed hallitama (meie korteri sanitaarse seisukorra juures poleks see ûldse ûllatav).
Homme on proovime minna esimest korda neljakesi ratastega sôitma, sest juhtumisi on nad praegu kôik tôôkorras, kuna sel ajal, kui mina lastega pidutsesin, parandas Mees hoovis rattaid. Ja siis on jâlle tôô-kool-lasteaed, ûles kell 6, koju kell 18.
***
Hirmus lugu on veel see, et ma ei tea, mida teha, kuna ma leidsin Punasest Ristist siin ûhe vahva kleidi, mis mulle vâga meeldib, aga mille allservas on matrjoshkade ja Kremli tornide rivi... Mul on ju matrjoshkade vastu salaarmastus. Aga kuidas ma kâin praeguses poliitilises olukorras selle kleidiga ringi, ah? Olen praegu kodus salaja kandnud, akende ees on siis luugid ja katsun pûsida ûhes toas, et mitte kahtlust âratada. Aga mida teha edasi? Ilmad lâhevad ilusamaks, posti teel saabuvad uued kingad... Ma tahan oma matrjoshkasid kanda!!!

Maailma efektseim ja lihtsaim (ja ka tâitsa maitsev) kook.

Tavapärased vôitlusstseenid.

Sünnipäevapoisid.

Ja tüdrukud.

Väga popp poiss on keskel.

Vaheaeg, peod, paanika.

Käimas on vaheaja viimane nädal. Kohati on tore, et lasteaed uuesti pihta hakkab, sest lapsed on sel vaheajal kuidagi vôimatud. Üks teeb draamat, teine on tâiesti taltsutamatu... Panevad meid proovile.
Eelmisel nâdalal pidasime âmma 60-aastast juubelit Prantsusmaa lâânepoolseimas paigas, Ouessant'i saarel. Teel sinna oli torm, nii et veetsime 3 tundi keset lainevahtu ja tormi: lapsed oksendasid koos teiste reisijatega, oksendamise vahepeal magasid sûles, meie ei oksendanud, aga minul oli pâris, kohe pâris-pâris paanikahoog, surmahirm oli ja pâris vôimatu oli end kontrollida. Aga saar ise oli vôimas, meie ûks viimaste aastate parimaid reise (aga arvatavasti oli see sellepârast nii, et enne olid lapsed vâikesed): lapsed on tublid matkajad, isegi E., kes on ju pâris vâike veel, saime kôndida, mina kâisin lastega isegi ûhes muuseumis, lapsed otsisid mere âârest varandusi ja leidsid neid pâris palju, meie nautisime looduse imet. Ookean on vôimas ja aukartusttekitav. Aga muidugi unustasime fotoaparaaadi mandrile, nii et pilte polegi. Ja saareinimesed on ka teisest mastist (ha ha): neist meremeestes kohe on midagi vôimast.
Kodus on ka hea olla, A. sûnnipâev oli, pidu tuleb laupâeval, nii et ei ole siin aega puhata. Peaks lastele mingeid mânge vâlja môtlema, peaks menûû peale môtlema, peaks koristama... peaks ôppima ka vahepeal. Aga tâna oli nii ilus ilm, et lamasime hoopis sôbranna juures teki peal, lapsed jooksid pluusi vâel ôues, sôime kooki ja parti, R. tegi sellekevadise esimese seinamaalingu, kôik olid rôômsad.

Vanaema kingitud roosa tutu oli tâielik hitt.

Juuksed jââvad vihmavarju kûlge kinni, kui pidevalt sehkendada!