Mitte nii seaduskuulelik detsember.

Kuidas panna kuusk otse seisma: vôtta vanadekodust saadud pesupulbriämber, täita see kivide ja liivaga ning ongi vsjoo!

Kas pole sellel mehel mitte kahtlane nägu? Milliseks ta nägu veel siis muutub, kui talt küsida, kust ta oma lastele kuuse tôi? On see seaduslikul teel omandatud kuusk? Kas ehk sellepärast on selle kuuse okkad nii teravad, et iga torge tuletaks meile meelde, et inimene peab oma elu seaduskuulelikult elama?

Pätt! Kaasosaline!

Imelikud inimesed, sukad peas, hiilisid meie kodus tol ôhtul ringi.

Aga kôik lôppes siiski hästi.

Ah, kui tore, kui tore.

Paksud piparkoogid on ikka need kôikse paremad!

Paraadfoto!

Vanaisa kink!

Vat selline ilm oli 25. detsembril. Päike soojendas nii nagu kevadel.

 

Täiesti abstraktne monument sinise sôduriga meie kôrvalsurnuaias. Tsheki kummikuid! Mida vanem, seda vähem häbitunnet!

 Meil olid nii-nii toredad jôulud, sellised pâris, pidulikud, hardad, laulu ja rôômu tâis. Sôime rosoljet, verivorsti ja (prantsuse kombe kohaselt) kastreeritud kukke! Aga natuke on kergendus ka, et see kôik varsti môôdas on, varsti tuleb kevad ja algab uus aasta. Aasta lôpp on alati nii vâsitav.

Puffpüksid!

 Minu puhvpüksid on valmis!

Tähelepanu detailidele: tasku peabki niimoodi üle ääre minema, jajah.

Preili A., kes haledusest oma vaese ema vastu soostus üle mitme kuu jälle pükse jalga panema.

Herr E. tegi endale ise vuntsid ette, seda nalja peale pole vist küll ükski laps enne tulnud, ega ju.

Me olime nii haiged, nii haiged siin vahepeal. Ma pean ennast kuskile arstile ajama, aga ma ei viiiiiiiiiiiitsi.
R. soovitas mul kirjutada raamatu "Kuidas inimesed peavad asju tegema". Idee torkas talle pâhe, kui ma ise, olles migreeniga voodis teki all, ei saanud tâdi Helju kartuliputru, seda, millega ma ennast R. sûdamesse "tampisin", teha. No ja siis see ajas kôik mind nârvi, alates kartulikoorimisviisist (silmad sees) ja kartulikeeduajast (ebapiisavalt pehme) kuni kartulitampimiseni (tûkid sees ja ei ole kreemjalt vahus!). Ikkagi ma leian, et see oli temast natuke ôel. Ôiglane, kuid ikkagi ôel.
Tâna jalutasin E.-ga ûhte butiiki sisse, kuhu polnud veel jôudnud. Teadsin, et seda peab ûks vene naine, poes mûûakse ômblus- ja muid kâsitôôtarbeid, ja ma parajasti otsisingi ômblusasju. Igatahes, Valentina on vâga tore 50ndates naine, kes mûûs oma ômbluspoe Moskvas maha ja abiellus siin ûhe inglasega ja tuli siia linnakesse elama. Ta oli meeletult liigutatud, kui kuulis, et ma olen Eestist. Sûdamlik vene naine, kes tunneb puudust Moskva teatritest ja ooperitest, suurlinna elust. Me hakkame ehk teenuseid vahetama: mina ôpetan talle prantsuse keelt ja tema aitab mul ômmelda ja vene keelt praktiseerida. Vahva kohtumine oli.
Aga tegelikult, eriti tânu korrespondenditôôle, on mul juba varsti tunne, et ma tunnen kôiki siin. See oligi enam-vâhem viimane pood, kuhu ma veel sisse vajunud polnud.
Ja meil kâivad pâkapikud! Ja ôhtuti harjutame jôululaule! Ja jôulukuuse varastame jôulukuuskede metsast! R. ûtles: "Jâta see minu hooleks!" ja ma ei kûsi midagi ega taha teada midagi. Ohverdame kôik laste jôulude nimel! Isegi, kui isa peaks arestimajja minema ja ema nutab silmad peast: http://www.youtube.com/watch?v=Obh9gyD0lt8