Ülehomme...

... jätame oma korteri ja sôidame lôunasse. Enne tuleb veel natuke tööl käia. Tööl käia koos lastega, üks vôtab ühe ja teine teise, sest lasteaeda ju enam pole. Aga nad on môlemad olnud vâga-vâga viisakad ja toredad.
E. on ühtäkki nii suur. Tal on lahe muie, meenutab tema onu S. muiet, selline kaval ja humoorikas, aga ilme ütleb, et "ära tule lähemale, ma ei taha, ma teen ainult oma humoorikat nägu parajasti". Ristiisa saatis talle Boliiviast eriti vinge suure poisi tôukeratta, terve pere on kade, rattal on pidurid, suured laiad rattad ja E. ôppis seda temale ilmselgelt liiga suurt ratast üsna kiiresti juhtima. Tubli suur poiss. Kes ronib ikka emme sülle, kui väsimus vôi kurbus peal on.
***
Kôige-kôige-kôige lahedam asi juhtus aga pühapäeval. Olen siin viimastel päevadel unustamatult kaste pakkinud, vaba istumisaega on raske leida, ühel öösel ei lasknud valutavad jalad isegi magada (jaa, suguvôsas on meil raskete jalgade sündroom). No ja siis pühapäeva ôhtul läksime viimast korda oma sôprade food trucki söôma. Teadsime, et sinna tuleb veel kolm inimest. Kui aga kohale jôudsime, ootas meid ees juba kümmekond inimest ja sama palju tuli veel pärast juurde. Sôbrad olid organiseerinud lahkumisôhtu, kuna meie keeldusime pidu korraldamast. Kôik lähemad inimesed olid kohal. Nad olid isegi salaja meile kingitused teinud, lapsed said raamatu, mina ühe imelise-ilusa koti (sôbrannal on Pariisis üks nahakunstnikust sôbranna, kes teeb ilusaid nahast kotte, mida ma iial endale lubada poleks muidu saanud; ta on pealt türkiissinine ja seest sinepikollane!!!) ja R. sai kinkekaardi kolmanda tätoveeringu tegemiseks. Me olime niivôrd üllatunud, lihtsalt niivôrd liigutunud, et ma pidasin isegi kône. Kuna samal ôhtul oli selgunud, et A. peas on tema elu esimesed täid (ma tean, kes andis, rrr), siis ma lubasin teha Eestis oma täikasvanduse ja kôik oma täid sôprade järgi nimetada, väikesed tingud on lapsed ja suured täid on meie suure südamega sôbrad. Viis sôbrannat nuttis lahinal, minul seekord pisaraid ei tulnud (suurest ehmatusest vist)... Terve ôhtu ja siiani veel oleme oma pilvekese peal. Üks minu elu liigutavamaid hetki, need inimesed jäävad elu lôpuni, ma lihtsalt tean seda.

Bretooni tantsu lôpupeoks tehtud peedikook.

Küll oli täna pikk päev.

Eelviimane nädal.

Käima läheb eelviimane nädal. Vahepeale on mahtunud sadu, tuhandeid, miljoneid üritusi ja elamusi. A. käis ühel bretooni tantsu üritusel, oli terve päev palava ilma käes oma sametist kleidi ja tikitud tanuga. Olen teinud miljoneid kooke, et erinevatele inimestele head aega öelda, sel nädalal on ka veel E. sünnipäev, lasteaia lôpuüritus, töö lôpuüritus... kokku 4 kooki nelja päeva jooksul. Löön laineid oma köögiviljakookidega, olen suur keedupeedipropageerija, kui peet on koogi sees, siis söövad seda ka suurimad peedivihkajad!
Nädalavahetusel oli sôbranna poja 18. aasta tähistamine: magasime oma autos, lapsed olid ülirôômsad ja mina magasin nendega ja magasime kohe poole üheteistkümneni välja. R. oli eelviimane kontsert sama ürituse raames, ja ühtäkki tuli mulle kontserdil olles ja kôiki neid imelisi ja kalleid inimesi vaadates peale SELLINE nutuhoog, et. Iga lähenev inimene, kes mind puudutas vôi lohutada püüdis, ajas asja ainult hullemaks. Siinse parima sôbrannaga löristasime koos nutta. R.-st on ka kahju, tôesti on. Mina vôin elada nädalaid kedagi nägemata, temal on vaja sotsiaalset läbikäimist.
Otsustasime hüvastijätupidu mitte korraldada, kuna see oleks liiga raske. Oleme elus nii palju pidanud hüvasti jätma, et enam ei jaksa. Ei taha ette kujutada hetke, kui 40 inimest koju hakkab minema ja siis peab neid kallistama ja pidulikke sônu ritta seadma. Ei. Parem pakime.
Tööl on ka huvitav olnud, eelmisel nädalal sôitis mul katus ära ja ma röökisin oma kolleegi peale. Ma polegi vist iial mône täiskasvanud inimese peale karjunud, aga esmaspâeval oli asjade halb kokkulangemine ja see kolleeg on aasta aega mulle nârvidele kâinud. Teised kolleegid ei suhtle temaga ûldse, mina, nagu ikka, olen olnud see hea (ja loll), kes pole viitsinud temaga tûli hakata ûles kiskuma. Ja no siis ta tuli oma jutuga ja ma hullusin. Teised kolleegid olid minu poolt muidugi, aga ma siiski vabandasin karjumise eest (aga ûtlesin, et ma ei vabanda oma sônade eest:)). Öpetlik iva on selles, et tasub ikka kohe ôelda, mitte vaikselt vimma koguda ja viisakas olla.
Kolleegide jârgi jâân ka igatsema, mul pole iial olnud nii hâid kolleege, nii hea huumorimeele, inimliku suhtumise ja efektiivse tôôvôimega.

Elu nagu karussell.

Kôik on nii väga naljakas praegusel hetkel.

Nali hakkas pihta, kui saabus sünnipäev. Sünnipäeval sain teada, et saan tööle ja sünnipäeval ilmus meist väga tore artikkel siinses Järva Teatajas (sellega oli veel see naljakas asi, et lapsed olid enne ajakirjaniku saabumist normaalselt riides, aga sel ajal, kui meie tâhtsalt oma elust rââkisime, vahetasid nemad riided âra, nii ongi A. nagu vâike mustlasneiu ja E. ajab taga sportlikku maikastiili). R. viis mind restorani lôunat sööma, seal oli ka väga naljakas, sest ma pidin pea et üksi palju 14-kraadist punast veini jooma, sest R. ju juhtis. Pidin sôbranna juures kohvi jooma suures hâdas, olgugi et ma enam kohvi ei joo. 

Reedel käisime punkkontserdil, ühe inglise bändi kontserdil, kes on tegutsenud juba 35 aastat. Lapsed olid ülemakstud pubekaga rahulikult kodus sellal, kui ema (33 a.) lava ees hullus, tôukles ja vâânles. Oli uskumatu ôhtu, noorus tuli meelde, kôik olid nii toredad, muusika oli fantastiliselt puhas- mu ainus kahetsus on, et ma lavalt publikusse ei viskund. 

Aga näe, täna kael valutab.

Ja kontserdile jârgneva pâeva ôhtul lâksime toetama sôbranna korraldatud ûritust nimega Zumba Party. Aga me keegi ei viitsinud dresse selga panna (mul ei ole isegi T-särki, kui sellist, olemas). Nii me siis seal higistasime, saapad ja teksased jalas, keset 70 sportlikku naistekarja, kellel tuli käte-jalgade koordinatsioon meist PALJU paremini välja. See oli väga naljakas, kui vaid teised, sportlikud inimesed, nii huumorivaesed poleks olnud.

A. oli kaasas ja sai ise hakkama. Kuna mul polnud raha kaasas ega ka pangaarvel mitte, siis ûtlesin talle, et autos on mahla, aga siin praegu mul raha pole, et midagi talle osta. Ühel hetkel nâen, et A. tuleb, kâes plasttops Coca Colaga. Tema olevat lâinud joogionu juurde ja ôelnud, et "ma tahaks Coca Colat, aga mu emal ei ole raha". Nii ta saigi juua. Mul oli pârast muidugi vâga piinlik. Önneks toimus ûritus teises linnas.

Home, cold home.

Kojujôudmine oli muidugi meeldejââv: ôues olid kûlmakraadid ja kodus oli jâine ôhk. Koorisin E. paljaks ja toppisin ta juba meie "istevanni", aga mida ei tulnudki, oli soe vesi. Selgus, et katkise radiaatori tôttu oli kogu meie kûttevedelik otsa saanud ja nii veetsimegi 4,5 pâeva sooja veeta. Lapsepôlv tuli meelde, kui oli vaja midagi vôi kedagi pesta. Kausisûsteemid, tâdi Helju nipid, hea sôbranna, kelle juures pûhapâeval terve pere puhtaks sai pestud.
Siis kohe jârgmisel pâeval lâks arvuti katki. Hakkas teine tegema haavatasaanud hallhaiguri hââlt. Nii et lisaks ootamatule kûtteostule pidime ka ootamatult arvutisse investeerima.
Siis olid nohud, laste kukkumised, ôised kuutôbisused ja luupainajad (kas on kole oma last kutsuda ôiseks luupainajaks?).
Ja siis selgus, et oli tâiskuu ja peale seda, kui kuu jâlle kahanema hakkas, lâks elu rohkem joonde. Pâike tuli vâlja ja nohu lâks âra.
Kaks esimest pappkasti on pakitud. Sees on raamatud. Olen tubli ega vôta kaasa raamatuid, mida ma tôenâoliselt kunagi ei loe. Jârgmine plaan on minna lastetuppa ja karmilt nende mânguasju sorteerida.

Fotod ilusast pühapäevast.

Lavastatud stseen "Turistid".

Loodan väga, et see lehehunnik polnud koerajalutajate lemmiktualett.

Trummarite raske elu.

E.-l on uus hobi: mängida hommikust ôhtuni trumme tühjakskallatud mänguasjakastide, potikaante ja plekkkarpide peal. Pulkadeks on kaplad. Jube lärmakas värk. Loodame, et tegu on mööduva kirega, sest vastasel juhul pean hakkama rääkima naabritest, kellele see ei pruugi meeldida.
Eestisse-sôit läheneb. Enne oleme paar päeva Pariisis, lähme R. isapoolse perega restorani, et tähistada R. sünnipäeva ja emaga läheme karussellile, guignole vaatama ja Eiffeli torni lastele näitama. Ja Eestis on päris palju tegemist, tähtsaid kohtumisi päevad täis. Me pole juulist saadik Eestis olnud, see aeg on liiga pikk, lapsed pole vanaema näinud nii kaua. Aga eks ta oli taotluslik, et raha kokku hoida kolimise jaoks...

Isaga maalimine on vôtnud uued môôtmed: nûûd maalitakse pôrandal ja hiigelsuurtele lehtedele. Ema tähelepanu koondus hoopis tolmuteradele pôrandal.

R. tâditûtar oli kûlas.

Trummaril ikka juhtub.

Vanui piltei

Hea, et mul i-mitmus ikka meeles on.
Kuna mul on nûûd uus juhe, saab kehva mobiiltelefoniga tehtud pildid ka ûles panna vanamadele vaatamiseks.
Ma ei viitsi siia midagi kirjutada. Saabumas on kolimisstress, lahkumisstress. Hea vâhemalt, et on kevad.
Kodu ja tôôd meil ikka pole.