Ei tea, kas nutta vôi naerda?

Oleme nüüd Bretoonimaal.
7-tunnine reis lastega oli kohutav ja viimane kord, kui ma seda niimoodi ûksi ette vôtan. Meie pingiûmbrus oli tâis raamatuid ja mânguasju, lômastatud puuvilju ja kûpsiseid, terve vagun vaatas meid vihkava pilguga, sest me olime keskmiselt valjumad ja tûûtumad reisijad. E. otsustas reisi keskel hakata rôôkima (kuna môlemal jâi lôunauinak vahele loomulikult), ja nii ma seal tambuuris teda tund aega kussutasin, sel ajal, kui A. râpase pôranda peal aeles. Kohale jôudes vôttis meid vastu pohmellis R. ja jube kûlm ilm (mâgedest lahkudes oli seal 48 kraadi sooja pâikese kâes, varjus 35).
Hakkasime oma uue kodu poole liikuma; tee viis lâbi vâga mûstiliste maastike ja veelgi mûstilistemate liiklusmârkide. Peab mainima, et Bretoonimaal puuduvad politseinikud ses vormis nagu neid mujal Prantsusmaal nâha vôib. Heal juhul teevad nad alkoteste (sest alkohol on siin probleemiks), aga tânavapildis ja puude taha peitunult maanteedel neid siit eriti ei leia.
Bretooni keel on ka vâga sûrr, kunagi kirjutan rohkem selle kohta.
Olime ônnelikud. Koju jôudes oli kôik vâga tore: suur ja hele, mônus korter. Ühelt poolt olid aknad peavâljaku ja jârve poole, mille peal oli meie saabumise ôhtul imekaunis ja pikk pâikeseloojang; teisel pool aknad omaniku hoovi poole, kus jooksid ringi koer ja lambad, kûlje peal iidvana kiriku ja bretooni katuste (hallidest kividest laotud ja punastest kividest katuseharjaga) poole. Lapsed saime magama ja jôime akna peal veini ja unelesime. Kuni...
.... kuni ôôsel hakkas pihta triangel. Meie jôudes oli maja imevaikne ja teised aknad (olime neljandal korrusel, esimesel oli ajalehepood ja teisel/kolmandal korterid) olid pimedad, tundus, justkui oleksime majas täiesti üksi olnud. Sestap arvasin, et ju on tegu vaimudega, kes seal kolistavad . Kostus uste paukumist, energilis-vihaseid samme, ôuelamp kustus ja sûttis ikka jâlle ja jâlle, purjus nais- ja meeshââled. Nii ei saanudki me eriti magada, lisaks âratas see lârm ka E. ûles. Olgu.
Hommikul kohtusime omanikuga, kelleks on 50-aastane joodikust inglane. Tema neid lambaid peabki- muruniiduki asemel. Ian on vâga abivalmis, ka on tal suhteliselt kuldsed kâed ja armas ja viisakas inglaslik kônepruuk, lovely-lovely-lovely. Aga tal on alkoholiga probleeme. Nâiteks paigaldas ta ûhe riiuli viltu ja teise umbes kahe meetri kaugusele kohast, kuhu me palusime teise paigaldada. Järgmisel pâeval ta vabandas, et ta oli shvipsis.
Siis oli kôik veel hâsti.
Peale laste lôunauinakut kâisime vâljas, kohtusime uute vahvate linnaelanikega (hipi Maud, kes peab meie maja vastas lahedat kirjanduslikku kohvikut-nâitusesaali, kel on ka E.-vanune laps; ajalehepoe omanik, ôkopoe rahvas, kalaputka onu) ja naasesime tâis positiivseid emotsioone koju, kui meid hôikas âkki meie alumine naaber, kes palus luba korraks kûlla tulla. Kui jôudsime tema korrusele, avas ta ukse ja sealt lôi vastu pahvakas odekolonni- ja veinihaisu. Uksel seisis korpulentne, rinnahoidjapaelad ôieli, pooleldi hambutu ja ûhe jalaga naisterahvas, kes hakkas ââretult segaselt midagi seletama ja ôiendama, unustades kohe, mis me talle kaks minutit tagasi rââkinud olime. Mul pole midagi alkohoolikute vastu, aga midagi sellist polnud ma iial nâinud. Luulud, paranoia, tâiesti segane jutt... R. pani lôpuks ta nina ees ukse kinni, sest ta lihtsalt keeldus lahkumast. Olgu ôeldud, et olime temaga vâga kenad.
Lahkudes nâitas ta R.-le pikka armi oma selja peal ja R. mârkas ta randmel tâtoveeringut (mort aux vaches=argoos: surm vômmidele), mis on allmaailmas tuntud.
Öhtul selgus, et too naisterahvas oli olnud minevikus Brestis prostituut, ûritanud korduvalt aknast alla hûpates enesetappu teha ning saanud muidugi korduvalt peksa.
Siis selgus, et tema all, ehk siis teisel korrusel elab kôrvaloleva baari omanik (naine), kes oligi see, kes esimesel ôôl mâratses. Ja et ta ongi selline ja teebki nii pidevalt.
Meis tekkisid esimesed kahtlused.
Järgmisel pâeval rââkisime omanikuga, leppisime kokku, et vaatame kahe nâdala jooksul, kuidas see elu meil siin lâheb.
Kuni pârastlôunal hakkas pihta lârm prostituudi korteris, ta lôugas ja vandus ja saatis meid ja kôiki kuradile. Mingi hetk koputati uksele, seal seisis ta alkoholilôhnadega sôbranna, kes rââkis mingist elektriprobleemist, mis olevat meie sûû (meie naabril kadus elekter). Lasime ta sisse meie elektrikilpi uurima, sel ajal kui teine all rôôkis ja oma kepiga vastu ust tagus. Järgnes jârjekordne huvitav kohtumine.
Panime ukse lôpuks ta jârel kinni (olnud eelnevalt pealt näinud, kuidas ta trepi peale pikali prantsatas), vaatasime ûksteisele otsa ja otsustasime, et lahkume siit nii ruttu, kui saame. Asja otsustamise tegi lihtsamaks see, et üürilepingule pidime alles järgmise päeva pärastlôunal alla kirjutama.
R. tormas notari juurde, kes seda korterit vahendas. Sealt öeldi, et ainult üks koht on veel üürida, mingi maja. Läksime kohale ja selgus, et R. on valed vôtmed kaasa saanud. Pidime hommikul uuesti proovima.