Mamotshka ja hea elu välismaal.

Ma olen nii rôômus, sest jârgmisel aastal tuleb terve mu pere siia nâdalaks ajaks kûlla!
R. juba ôiendab, et ma rââgin sellest iga pâev ja teen juba programmi ja muretsen, kust madratseid saab, aga nii tore, nii tore.
Lisaks ma pean ütlema, et see on uskumatu, kuidas emad teavadki paremini, kuidas asjad on ja mis hea on. Ikka ja jälle pean nentima, et näe, emmel oli jälle ôigus. Aga ega ma seda muidugi kohe välja ei näita, ma pean ju ise ka tark ema olema...

Reedel oli koolis raske päev. Sôbranna just naeris, kui kurtsin, et pidin kella kaheni tööl olema (muidu töötan poole üheksast kaheteistkümneni). Aga ma olin kaks ja pool tundi psühholoogi ja ühe probleemse inglannast neiuga, kellega viidi läbi teste, et näha, mis IQ tal on ja mis on ta probleemid. Lôpuks räägiti ta eraelust ja ma pidin endaga vôitlema, et pisaraid tagasi hoida. Siinse kooli suur pluss on see, et iga lapse ja tema probleemidega tegeletakse. Palju on siin düslektikuid ja düsgraafikuid; nendega tegelemiseks läbivad ôpetajad spetsiaalseid koolitusi. Minu jaoks on see esimene kogemus tegeleda nii paljude eri tasemete ja perekondlike lugudega lastega. Olgem ausad, töö Tallinna nö. eliitkoolis selekteeritud lastega on ikka lust ja lillepidu. Siin töötades on tasemed väga erinevad, arvesse on vaja vôtta laste päritolu, kodust olukorda, tujusid... Väga hea kogemus.

Tahtsin veel kirjutada ühest artiklist (no seda ei saa artikliks tegelikult nimetada, ütleme siis "kirjatükist", mida keegi jagas Facebookis. http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eestlane-prantsusmaal-kui-saaksin-uuesti-valida-jaaksin-eestisse-elama.d?id=60649493. Jumal, kui närvi mind see artikkel ja need kommentaarid ajasid. Iga riigi kohta saaks kirjutada samasuguse artikli. Ma olen ise ka neid asju môelnud ja ma usun, et teatud viha kâib teise riiki kolimisega kaasas, vähemalt alguses, see tundub täiesti loogiline psühholoogiline etapp olevat. Aga ma imestan, ka mônede tuttavate juures, et see mônel üldse üle ei lähe, eriti ehmatav on see inimeste juures, kes ise sama keele ja kultuuriga tegelevad. Peab ju ometi oskama tühiasjadest üle olla ning positiivsetele külgedele keskenduda. Üldse ollakse, ja mina ka muidugi, jube kinni mingites asjades, harjumustes, kohustustes. Alati saab ära minna, parandada, elu muuta, teha teistmoodi. Vôi lihtsalt kôigi nende asjade üle kôvasti naerda.
Sellistes olukordades kehtib täpselt vana hea Eesti vanasôna, et kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Nüüd, kui mul enam ammu seda viha pole, olen vaba, siis näen, kuidas vôôras kontekstis elamine vôib olla meeletult rikastav ja tore kogemus. Linnakeses teatakse meid, kui toredaid inimesi, vanamammid-papid teretavad mind tänaval, räägime koertest ja ilmast, saiapoes küsitakse, kuidas mu lapsed elavad, mäletatakse nende nimesid jne jne. Kui ma oleks siin kuri, irooniline välismaalane, kes räägib igal vôimalikul hetkel oma kodumaast ja kirub oma elukohamaad, siis jââksid kôik need inimlikud kontaktid olemata. Ja ometi just neist kontaktidest sôltub elu normaalne ja meeldiv toimimine kogukonnas. R. on super nâide selle kohta, kuidas intelligentne inimene elab vâlismaal. Öpi âra kohalik keel, âra karda suhelda, ole viisakas ja tee nii, nagu seal maal kombeks on, âra kiru maad, kus sa parajasti elad (vôi tee seda siis ôhtul salaja teki all).