Autoriteet vôi fusionaal?

Eile oli selline päev, kus mul oli 20 minutit vaba aega. Olin üksi, läksin "linna", vôtsin kaasa mingi ajakirja, istusin kohviku terrassile päikese kätte ja jôin suure tassi kakaod hirmsa hunniku vahukoorega. Peamisteks vaatamisväärsusteks olid meie esimese, läbikukkund, korteri baariomanikust majanaaber ning üks bretoon, kes peab poodi, mille nimeks on "Hellad pöialpoisid" (ma pole sinna veel sisse julgenud minna).
Täna oli koolis intensiivne, lapsed ôppisid eesti keeles ära lause "kuuuurijate töööö jäääärel". Ha ha.
Ma pole veel ikka harjunud eesti ja prantsuse koolide erinevustega. Milline kord ja autoriteet siin valitseb! Vahel hakkab mul ôpilastest nii kahju, lausa pisar tuleb silma, kui ma kuulen, millise iroonia, sarkasmi ja ôelusega neid koheldakse. Aga nad on sellega harjunud, nii et ma ei peaks muretsema. Olen ka näinud, kuidas ôpilane saab vihikuga pähe vôi muid selliseid äkilisi liigutusi. Pôhiline on autoriteet (vôtke enne klassi astumist rivvi) ja korralikud allajoonimisvahendid. Meil on minu ühe kolleegiga, kellega kahasse ma ühte tundi annan, kokku lepitud, et tema tegeleb korra ja mina rohkem sisuga. No see pole tegelikult nii must-valge, aga mul ei käivitu tôesti see nupp, et "joonige see alla! värvige markeriga! vôtke roheline pliiats! seiske rivis!".
Aga ega igal maal oma toimivad meetodid. Lihtsalt väga huvitav on kôike seda vôrrelda ja leida ûles see, millest shnitti vôtta. Igatahes vôrreldes esimese aastaga, kui ma ôpetaja olin, olen ma ikka mârksa karmim. Mind teeb kurvaks see, et olen tâheldanud (nii Eestis kui Prantsusmaal), et mingil hetkel muutuvad ôpetajad kuidagi kurjaks ikkagi, nad ei nâe enam seda, et nende vastas on laps, laps oma murede ja kurbuste ja hormoonide ja rôômudega. Seda vaest last tambitakse ja kasvatatakse, aga tegelikult saab tema lâhedale hoopis muid meetodeid kasutades. No iga laps on muidugi erinev, aga ma usun, et sôbraliku, loomuliku tâhelepanuga, ja miks ka mitte huumorimeelega, saab paremini laste ligi. Iseasi, kas nii austust âra teenitakse, aga tunnet, et keegi sind môistab, ehk kûll.
Üldse olen tâheldanud, et siin on paljud suhted austusel pôhinevad. Isegi lâhimad peresuhted. Mingid teatud koodid on kogu aeg. Ja ûksteist kardetakse. Ah, raske seletada, aga ma eelistaks ise, et mul oleks oma lastega fusionaalsed suhted.
Aga nagu kôigega, millest ma siin kirjutan, vôin ma ka vabalt eksida.
Meie lapsukesed aga teevad hirmsat kisa kogu aeg. E.-l on uskumatult kôva hââl. Ja nii nad siis vôidu kisavad, kuni saabuvad maruvihased vanemad (unustage âra see jutt fusionaalsest suhtest lastega!:). Magamapanekud on seevastu nagu muinasjutud (vahel, mitte alati muidugi): loen jutukese, laulan laulukese, panen lapsed teki alla ja lâhen âra. Ja nad jââvad ise magama! Ma arvan, et me oleme selle âra teeninud peale A. magamisprobleeme. Teda sain kussutatud magama veel pea et kaheaastaseltki. Vaene laps.
A. ôpib lasteaias meeletult rumalusi: koledaid sônu, jalaga lôômist, rumalaid laule... Ônneks on ta tûtarlaps, kellele need asjad siiski eriti kûlge ei hakka, aga ootame, kui ta seda kôike E.-le ôpetama hakkab!
R. ûks maal pannakse siin ûhel nâitusel ûles.
Mul ei tule kôik uudised ûhekorraga meeldegi!
Aa, jârgmisel nâdalal sôidan Pariisi koolitusele, olen âra poolteist pâeva. Ma ei tea, mida teha, sest ees ootab mind neljatunnine rongisôit, mil keegi ei taha pissile, juua, kûpsist jne. Vaid mina ja Sillamâe passion (aitâh, Mrgt!). Ja no vâike komm ka ikka sinna juurde. Ma luban ka, et vaatan hotellitoas terve ôhtu telekat (meil ju seda kodus pole)! Ja ka sinna juurde kâib vâike komm arvatavasti.