Tänane pidulik päkapikuhooaja avamine algas nukralt, aga lôppes kenasti. Nimelt avastasime, et kôik meie jôulukaunistused ja kuuseehted on ilmselt Eestisse jäänud, kuigi olime kindlad, et nad on meil kaasas. Meil ei ole ju siin midagi, me vôtsime ainult hädavajalikud asjad kaasa. Nii meisterdavadki emme ja issi nüüd värvilisest paberist hädaabiehteid. Kôik nipid on meelest läinud! Näiteks: kuidas teha neid mehikesi, kes üksteisel käest kinni hoiavad? Ma voldin paberit nii ja naapidi, aga ikka läheb kôik vussi.
Eile öösel meisterdasin veel mingi susside panemise koha kiiruga valmis. Ja kui käisime lastega jalgratastega sôitmas, leidsin mitu murtud elupuuoksa, neile saab ka midagi külge ehk riputada.
Aga nii-nii vahva on näha, kuidas A. on jôuluimes täielikult sees. Päkapikud! Ta räägib igasuguseid jutte, et kust nad tulevad (metsast, juurikate ja kivide alt), mismoodi nad tegutsevad... Öhtul laulsin talle jôululaule (lastele sobivaid) ja tal olid silmad peas suured nagu tôllarattad.
Sel hooajal on moes sädelevad kulinad ja linnud ja loomad - emme kõrvarõngad ja mänguasjad sobivad ka. Vanad eestlased panid ikka komme, piparkooke ja õunu! Leidlik emme mähib fooliumisse erikujulisi esemeid ja leidlik issi teeb roostikust kaheksakandu ja alati saab kartulisse kõrrelisi torkida! laste sokid kuusele rippuma, ja...ja...hkkk
VastaKustutameie tegime lapsen paberiribadest rongaid mis uksteisest labi panime ja otsast kokku kleepisime(paberirongaste kett) et saada mehikesi kaest kinni hoidma voldi paberist lehvik, suurte vahedega ja joonista kujund valisele tasapinnale ning kae kohad jata aarest valja loikamata..ma olen kindel et leidsid selle mooduse ka juba ise ja nuud ma lopetan kaagutamise:)
VastaKustuta