Tänasel pidulikul lôunasöögil oli külas üks hea sôbranna, kes peab siin ökopoodi ja on selline koketne ja asjalik tüüp. Ta jättis paar kuud tagasi, peale 14 aastat ja 2 last, maha oma elukaaslase. Kôik on hästi ja ta on ônnelik, aga nii kurb oli kuulda seda sama vana stoorit, kuidas aastad teevad oma töö, kui oluline on öelda teisele komplimente, teda märgata, teha asju koos... sest muidu suhe lihtsalt ei kesta.
Tôsi ta ju on, et igapäevaelu tuleb mürinaga peale, lastega on seda elu praktilist poolt ka kohe hoobilt rohkem. Ja ei ole üldse nii, et ainult naised vajavad märkamist- mehed vajavad ka. Ühesônaga- palju môtlemisainet.
Rääkisime ka siinsetest elanikest. Oleme ikka parajasse kohta sattunud- siinkandis elavat need metsikuimad bretoonid. Kolleegist bretoon rääkis mulle kunagi, et Bretoonimaa on esikohal alkohoolikute, enesetappude ja veresugulaste liitude poolest. See seletab paljutki. Aga nad on ikkagi toredad.
Homme saan veel ühe kohalikuga tuttavaks: lähen selle ülalpool mainit sôbrannaga ühe mehe juurde muusikat koos mängima. Ma olen koosmängimisest pikalt puudust tundnud ja nüüd lôpuks saab see teoks, olen väga rôômus. Sôbranna mängib akordionit, ja see kohalik igasuguseid flööte. Eriti sürr on see sellepärast, et esimene kokkupuude selle mehega oli mul turul, kui tema vilistas vilepilli ja teine mees loopis muusika taustaks nuge. Teine kokkupuude oli läbi kôlakate, et ta käib siin metsas üksi flööti tinistamas, noh, selline eriline tüüp. Muusikuna pidi ta olema see-eest väga andekas.
Naljakas on see, et sellistel pidulikel juhtudel tuleb meile R-ga pähe aina segasemaid ideid, et mida kôike vôiks veel ette vôtta. Armusime täna ühte tänaval märgatud kaubikusse, mis oli juhtumisi müüa- kujutasime endid koos lastega seal sees seiklemas mööda Gruusia mägiteid.... ahhh! Ja siis järgmisel hetkel môtlesime, et küll oleks hea pensionil olla- see unistus oli meil üks juba päris alguses, kui kohtusime. Nii et rahulik pensionipôlv vôi Taga-Kaukaasia, ei oska tôesti valida.
neljapäev
kolmapäev
Tähenärimist.
Ma ei kannata kohe, kui asju tehakse poolikult. Ma tôlgin siin aeg-ajalt tekstikesi Teeme Ära! aktsioonile (vabatahtlikult, nagu nad kôik seal on), mis nüüd siis üle kogu ilma levib. Pr keele tôlke on seal mitu, aga no mind ajab nii närvi, et ei suudeta asja nii korraldada, et oleks ühed terminid ja üks süsteem. Nagu ikka, tehakse asju üle jala (on see väljend nii?), kôik on jube entusiastlikud ja aatelised, aga mina närin tähti.
Ok. See sai hinge pealt ära.
A.-l on väljamôeldud sôbranna. Sôbranna nimi on Belle, ta elab (vist) Eestis, on 5-6 aastane. Praegu ei ole rohkem informatsiooni. Ah, kuidas mulle meeldib see tema praegune iga. Nii palju fantaasiat ja süütust ja armsust, et oh.
Meil on R-ga homme viis aastat abielu täis. Me ei pea seda kuidagi eriliselt, tähistame rohkem seda 8 a. tagust kohtumist, aga ikkagi on tore. Kingitusi me üksteisele traditsiooniliselt ei tee, aga see-eest sööme. Homme sööme hanemaksapasteeti ja ühte eksperimentaalset läätse-lôhe rooga.
Seoses toiduga on mul üks plaan. Kui mu kôik muud projektid siin lörri peaks minema, siis ma tahaks minna ôppima kokaks. Mitte, et sellel alal hiljem tööd teha, vaid ainult enda jaoks. Aina rohkem ja rohkem tunnen ma, kuidas toidutegemine on mu jaoks nii teraapiline ja loov tegevus. Ja ma ei kannata enam "lihtsaid" toite. Retsepte on lahedaid, aga kôige rohkem meeldib mulle teha tunde järgi ja eksperimenteerida. Ja see tunne, kui eksperiment läheb täie ette, vat see on lahe.
Koolis on praegu lahedam: tôstsin tunniplaani ümber ja nüüd on mul lôpuks ometi ôpilased jagatud kolme erinevasse tasemesse, enne oli kolm taset ühes tunnis, ma olin nagu vurrkann nende vahel. Lisaks teen loova kirjutamise tundi, mis on juba sellepärast lahe, et ma ei pea kogu aeg rääkima ja nad kirjutavad omaette nohisedes omi asju. Pool praktikast ongi juba läbi, uskumatu. Veebruaris ja aprillis on vaheajad, môlemad kaks nädalat, nii et ega palju tööd enam polegi jäänud teha.
Bretoonid ootavad lund, ehk tuleb midagi nädalavahetusel maha.
Aga mina ootan kevadet! Eriti lahe on see, et siin kogu aeg linnud laulavad, minu jaoks on linnulaul selge kevadekuulutaja.
Ok. See sai hinge pealt ära.
A.-l on väljamôeldud sôbranna. Sôbranna nimi on Belle, ta elab (vist) Eestis, on 5-6 aastane. Praegu ei ole rohkem informatsiooni. Ah, kuidas mulle meeldib see tema praegune iga. Nii palju fantaasiat ja süütust ja armsust, et oh.
Meil on R-ga homme viis aastat abielu täis. Me ei pea seda kuidagi eriliselt, tähistame rohkem seda 8 a. tagust kohtumist, aga ikkagi on tore. Kingitusi me üksteisele traditsiooniliselt ei tee, aga see-eest sööme. Homme sööme hanemaksapasteeti ja ühte eksperimentaalset läätse-lôhe rooga.
Seoses toiduga on mul üks plaan. Kui mu kôik muud projektid siin lörri peaks minema, siis ma tahaks minna ôppima kokaks. Mitte, et sellel alal hiljem tööd teha, vaid ainult enda jaoks. Aina rohkem ja rohkem tunnen ma, kuidas toidutegemine on mu jaoks nii teraapiline ja loov tegevus. Ja ma ei kannata enam "lihtsaid" toite. Retsepte on lahedaid, aga kôige rohkem meeldib mulle teha tunde järgi ja eksperimenteerida. Ja see tunne, kui eksperiment läheb täie ette, vat see on lahe.
Koolis on praegu lahedam: tôstsin tunniplaani ümber ja nüüd on mul lôpuks ometi ôpilased jagatud kolme erinevasse tasemesse, enne oli kolm taset ühes tunnis, ma olin nagu vurrkann nende vahel. Lisaks teen loova kirjutamise tundi, mis on juba sellepärast lahe, et ma ei pea kogu aeg rääkima ja nad kirjutavad omaette nohisedes omi asju. Pool praktikast ongi juba läbi, uskumatu. Veebruaris ja aprillis on vaheajad, môlemad kaks nädalat, nii et ega palju tööd enam polegi jäänud teha.
Bretoonid ootavad lund, ehk tuleb midagi nädalavahetusel maha.
Aga mina ootan kevadet! Eriti lahe on see, et siin kogu aeg linnud laulavad, minu jaoks on linnulaul selge kevadekuulutaja.
neljapäev
Hot Teacher!
http://www.youtube.com/watch?v=g0XLKcMoXRE
Seal videos on üsna mitu näidet minu uuest soengust!
Vôi otsige mind nende veetlevate isendite seast!
Ei, ei, ma olen rahul, mu juustel on volüümi (siis on nad ülejäänud kehaga harmoonias vähemalt), segane sonks sobib mu iseloomuga paremini kui silutud bourgeois' oma, ja isegi kammima ei pea ma end enam!
esmaspäev
Seatapp ja nôgestôbi!
Pealkiri vôiks kvalifitseeruda krôbedate vandesônade alla, aga ei, tegu on vaid meie jôuluvaheaja lûhikokkuvôttega.
Meid üle 1000 km kaugusele viinud rongireisid läksid imeliselt, lapsed olid tublid ja kahekesi on kôike seda ikka lihtsam teha, kui mul üksipäini suvel. Esimesel ööl hakkas A. kaebama sügelemist ja hommikul üles tôustes oli ta kaetud nôgesekuplade moodi punnidega. Asi läks aina hullemaks, vanaema Eestis helistas perearsti abinumbrile, tuulas kirjanduses ja oli paanikas. Helistasime ka Prmaa kiirabisse, kes ütles, et kuni hingamisraskusi pole, siis nemad sellise ilmaga üles ei hakka tulema. Olime nimelt lumevangis, ônneks saime ühe naabri käest saia-vôid ja teise käest piima ja mune. Asi oli ikka päris hull, kuni järgmisel päeval sai naaber meid oma dzhiibiga arsti juurde viia, kellelt saime mingit allergiavastast siirupit. Ilmselt tekkis allergia ühtede putukate sekreedi tôttu, kes toas pikki kuid elasid enne meie saabumist. A kuidas neid eesti keeles kutsutakse, ei tea, kardan, et tegu on järjekordsete meil mitte eksisteerivate hirmsate lôunamaa putukatega. Nagu need, kes mind suvel alati närivad: nähtamatud putukad, kes munevad naha alla munad ja siis need punnid sügelevad umbes kolm kuud ega parane kunagi. Les aoûtats, trombicula automnalis. Kôige selle valguses tunduvad sääsed ühtäkki nii armsatena.
Pôhiliselt me ainult sôime ja lugesime. Ehitasime paar lumememme. Käisime saunas. Vaatasime igal ôhtul filme, naabritelt laenatud väga halbu filme, mis lôpuks viskasid nii üle, et lôpetasime sopafilmifestivali fantastilise Hanekese "Hundiajaga".
Ja siis olid muidugi jôulud. Maja tagant toodud kuusk enda tehtud ja maja pealt leitud kaunistustega. A. säravad silmad, kui jôuluvana uksele koputas. Jôululaupäeval ei saanud ma kingitust ja A. arvas, et jôuluvana on vana ja unustas lihtsalt mu kingi maha. Meie jôulutraditsioonide ühitamine läks nagu lepse reega. Kôik oli nii rahulik ja ilus.
Naabrid tapsid ka sea ja meid kutsuti pidulikule seatapulôunasöögile. See oli suur au, sest sealsed maainimesed on üsna metsikud ja hoiavad omaette, kutse tähendab, et meid on kenasti omaks vôetud. Vôi siis vaevasid neid sûdametunnistusepiinad, sest andsime neile hulga maja pealt leitud vana ja tolmust kola. Süüa oli väga palju ja ma sôin isegi seapeki viisakusest âra. Prantsusmaa verivorst on väga teistmoodi, mitte nii rustikaalne kui meil (no mulle maitseb Eesti oma ikka rohkem): vahel pannakse sinna kanget alkoholi, sisu on väga tihe ja peenekoeline. Ehk Elsassis leiab seda meie moodi verivorsti.
Lôunasöögi tipphetk oli muidugi täiesti arusaamatu ja lustakas laks naabrimehe poolt minu tagumikule. Ma vaid karjatasin ehmatusest (minuga ei ole enne sellist asja juhtunud, olgem ausad) ja istusin vaikselt toolile oma verivorsti juurde tagasi. See on seesama vanamees, kes elab oma isaga koos. Küla on väga rôômus, sest ta on nüüd leidnud endale mingi pruudi. Vanaisa pole aga rahul, sest pruut söövat sisse tonnide viisi medukamente (nagu Pipi ütleks) - ei temast ole vajalikku töölooma.
Uus aasta tuli suuremat sorti peoga, hirmus môeldagi, et ûks inimeseloom niimoodi metsikult tantsida vihtuda vôib. Me suutsime seekord oma "korralike" vanemate rollist isegi vâlja astuda ja lapsed kuskile suvaliselt magama panna, et ise saaks kuskil kuuri all pidutseda. Ega meile see tegelikult ikkagi eriti ei meeldi, aga no ûks kord ju vôib. E. lâks kell 9 magama, aga A. lôi punkbândi saatel veel kaua tantsu. Istusime seal sôbranjega ûks hetk ja imetlesime 18-aastaseid punkareid, môtlesime, et kellesse me armuksime, kui me oleks viieteistkûmnesed ja siis kohe pârast môtlesime, et tuleks ometi juba mingit tantsulist muusikat, et me saaks ka tantsulavale minna... :) Naljakas oli ka see muidugi, et hoolimata rahvusest vôi temperamendist vôi alkoholisisaldusest veres ei olnud tantsimas ûhtegi meest.
See uus aasta toob nii palju uusi asju, praegu on täielik ebaselgus selles osas, mis saab järgmisel aastal. Paanikat ei ole, ainult pônevus ja ootusärevus.
Ainult raha oleks vaja, meie paberitega läheb nii palju aega siin, raha on tâitsa otsas! Aga nagu tädi Helju ûtleb: "Mis mul muret, kui oma kardulased vôtta!"
Meid üle 1000 km kaugusele viinud rongireisid läksid imeliselt, lapsed olid tublid ja kahekesi on kôike seda ikka lihtsam teha, kui mul üksipäini suvel. Esimesel ööl hakkas A. kaebama sügelemist ja hommikul üles tôustes oli ta kaetud nôgesekuplade moodi punnidega. Asi läks aina hullemaks, vanaema Eestis helistas perearsti abinumbrile, tuulas kirjanduses ja oli paanikas. Helistasime ka Prmaa kiirabisse, kes ütles, et kuni hingamisraskusi pole, siis nemad sellise ilmaga üles ei hakka tulema. Olime nimelt lumevangis, ônneks saime ühe naabri käest saia-vôid ja teise käest piima ja mune. Asi oli ikka päris hull, kuni järgmisel päeval sai naaber meid oma dzhiibiga arsti juurde viia, kellelt saime mingit allergiavastast siirupit. Ilmselt tekkis allergia ühtede putukate sekreedi tôttu, kes toas pikki kuid elasid enne meie saabumist. A kuidas neid eesti keeles kutsutakse, ei tea, kardan, et tegu on järjekordsete meil mitte eksisteerivate hirmsate lôunamaa putukatega. Nagu need, kes mind suvel alati närivad: nähtamatud putukad, kes munevad naha alla munad ja siis need punnid sügelevad umbes kolm kuud ega parane kunagi. Les aoûtats, trombicula automnalis. Kôige selle valguses tunduvad sääsed ühtäkki nii armsatena.
Pôhiliselt me ainult sôime ja lugesime. Ehitasime paar lumememme. Käisime saunas. Vaatasime igal ôhtul filme, naabritelt laenatud väga halbu filme, mis lôpuks viskasid nii üle, et lôpetasime sopafilmifestivali fantastilise Hanekese "Hundiajaga".
Ja siis olid muidugi jôulud. Maja tagant toodud kuusk enda tehtud ja maja pealt leitud kaunistustega. A. säravad silmad, kui jôuluvana uksele koputas. Jôululaupäeval ei saanud ma kingitust ja A. arvas, et jôuluvana on vana ja unustas lihtsalt mu kingi maha. Meie jôulutraditsioonide ühitamine läks nagu lepse reega. Kôik oli nii rahulik ja ilus.
Naabrid tapsid ka sea ja meid kutsuti pidulikule seatapulôunasöögile. See oli suur au, sest sealsed maainimesed on üsna metsikud ja hoiavad omaette, kutse tähendab, et meid on kenasti omaks vôetud. Vôi siis vaevasid neid sûdametunnistusepiinad, sest andsime neile hulga maja pealt leitud vana ja tolmust kola. Süüa oli väga palju ja ma sôin isegi seapeki viisakusest âra. Prantsusmaa verivorst on väga teistmoodi, mitte nii rustikaalne kui meil (no mulle maitseb Eesti oma ikka rohkem): vahel pannakse sinna kanget alkoholi, sisu on väga tihe ja peenekoeline. Ehk Elsassis leiab seda meie moodi verivorsti.
Lôunasöögi tipphetk oli muidugi täiesti arusaamatu ja lustakas laks naabrimehe poolt minu tagumikule. Ma vaid karjatasin ehmatusest (minuga ei ole enne sellist asja juhtunud, olgem ausad) ja istusin vaikselt toolile oma verivorsti juurde tagasi. See on seesama vanamees, kes elab oma isaga koos. Küla on väga rôômus, sest ta on nüüd leidnud endale mingi pruudi. Vanaisa pole aga rahul, sest pruut söövat sisse tonnide viisi medukamente (nagu Pipi ütleks) - ei temast ole vajalikku töölooma.
Uus aasta tuli suuremat sorti peoga, hirmus môeldagi, et ûks inimeseloom niimoodi metsikult tantsida vihtuda vôib. Me suutsime seekord oma "korralike" vanemate rollist isegi vâlja astuda ja lapsed kuskile suvaliselt magama panna, et ise saaks kuskil kuuri all pidutseda. Ega meile see tegelikult ikkagi eriti ei meeldi, aga no ûks kord ju vôib. E. lâks kell 9 magama, aga A. lôi punkbândi saatel veel kaua tantsu. Istusime seal sôbranjega ûks hetk ja imetlesime 18-aastaseid punkareid, môtlesime, et kellesse me armuksime, kui me oleks viieteistkûmnesed ja siis kohe pârast môtlesime, et tuleks ometi juba mingit tantsulist muusikat, et me saaks ka tantsulavale minna... :) Naljakas oli ka see muidugi, et hoolimata rahvusest vôi temperamendist vôi alkoholisisaldusest veres ei olnud tantsimas ûhtegi meest.
See uus aasta toob nii palju uusi asju, praegu on täielik ebaselgus selles osas, mis saab järgmisel aastal. Paanikat ei ole, ainult pônevus ja ootusärevus.
Ainult raha oleks vaja, meie paberitega läheb nii palju aega siin, raha on tâitsa otsas! Aga nagu tädi Helju ûtleb: "Mis mul muret, kui oma kardulased vôtta!"
 |
| Perekondlikud jôu- ja iluharjutused |
 |
| Mõhk ja Tölpa |
 |
| Artistobrats |
 |
| Hommikune rôôm päkapikust, kes tôi täiesti ebatervislikke maiustusi. |
 |
| Eesli juurde! |
 |
| Selle aasta esimene ja viimane lumememm. |
 |
| Jôulurahu näide meie pere moodi. |
 |
| A. laulab. |
 |
| See pilk vôib olla malbe, aga... |
 |
| Sôber eesel, kelle kôht peale meie külaskäiku ja 20 ôuna ilmselt korrast ära oli. |
 |
| Sügisel tehtud pilt- suured puud ja väike E. |
 |
| See on küll Ardèche'is, aga siin Bretoonimaal näeme me iga päev vikerkaari, see on päris müstiline. |
laupäev
Doktor Aibolit
Vaeveldes järjekordse, uue, veelgi pônevama ja vâljakannatamatuma haiguse käes, tekib pähe palju huvitavaid môtteid. Ma pole kunagi haige olnud, aga peale laste sündi olen ma seda pidevalt, vôib vist öelda, et sajand tagasi poleks ma vist nurgavoodist tôusnudki. Môtlesin tagasi A. sünnijärgsele ajale ja sellele, kuidas ma end talle pûhendasin, kôik need magamata ja hakitud ööd pooleteise-kahe aasta jooksul, pidev tegelemine, imetamine, mis alguses oli mitme kuu vältel nii kohutavalt valus, ma tôesti andsin endast kôik. E-ga andsin endast vâhem, sest ta ka nôudis vähem ja ma ei saanud A. tôttu ka endast kôike anda. Aga ikkagi oli see imetamine, fakt, et kolme ja poole aasta jooksul pole kordagi saanud end välja magada ja sûnnitusjârgne deprekas. Otse loomulikult ei kahetse ma midagi ega poleks saanudki teistmoodi ema olla, aga nûûd ma pean end üles putitama kuidagi, sest mul on tunne nagu ma môraneksin tasapisi tûkkideks. Ja ma olen alles 30-aastane!
Saan nûûd hâsti aru R.-st ja imetlen teda, kes ta on kôik need aastad haigushoogude kôrvalt laste ja tôôga tegelenud. Minu jaoks on see uus olukord ja raske on end alati kokku vôtta, nii emotsionaalselt kui fûûsiliselt. R. kâitumine ôpetab mulle, kuidas halva tervise juures head nâgu teha ja teisi mitte sellega tûûdata.
Ma olen endas vâga pettunud, muidugi on see tobe asi ôelda ja môelda, aga olen end alati terveks inimeseks pidanud, kuni siiani pole kunagi antibiootikume vôtnud ega peale nohu mingeid muid haigusi olnud... Peab end ûles tuunima hakkama. Uued veljed, vingem kôlar ja kiilakam autojuht, paluks.
Saan nûûd hâsti aru R.-st ja imetlen teda, kes ta on kôik need aastad haigushoogude kôrvalt laste ja tôôga tegelenud. Minu jaoks on see uus olukord ja raske on end alati kokku vôtta, nii emotsionaalselt kui fûûsiliselt. R. kâitumine ôpetab mulle, kuidas halva tervise juures head nâgu teha ja teisi mitte sellega tûûdata.
Ma olen endas vâga pettunud, muidugi on see tobe asi ôelda ja môelda, aga olen end alati terveks inimeseks pidanud, kuni siiani pole kunagi antibiootikume vôtnud ega peale nohu mingeid muid haigusi olnud... Peab end ûles tuunima hakkama. Uued veljed, vingem kôlar ja kiilakam autojuht, paluks.
teisipäev
Ah, see Bretoonimaa.
Mul on natuke raskusi siinse ilmaga. Ühest asjast oleme aru saanud: ôige bretooni tunned ära sellest, et ta ei virise hirmsa ilma üle. Mitte kunagi. Ma olen kindel, et meie pideva nohu pôhjuseks on siinne ülim niiskus. Ma pole kusagil näinud nii palju sammalt, hallitust, niiskust, niiskust, niiskust. Tänavad on sammalt täis. Bretoonid on nagu eestlased: käivad vihma käes vihmavarjuta, lühikeste käistega ja kiirustamata (R. tâhelepanek). Aga mul on see-eest pidevalt külm, andke mulle ometi miinus kolmekümne kraadist ilma ja krôbisevat lund!
Lapsed ongi parajasti haiged. Nohutavad ja köhutavad siin.
No ja siis me tegime pühapäeval piparkooke. Olen alati neid ise tahtnud teha, aga kunagi pole viitsinud eriti sellega jännata. Selgus, et asi on väga lihtne ja muidugi märksa maitsvam kui poetaignast tehtuna. Oleks mul vaid veel toimiv ahi. Glasuuritasime kah. Viisime naabritele ka, neid on meil siin kokku 13, nad olid väga rôômsad-üllatunud. Järgmisel pühapäeval jälle, sest nagu mul ikka tavaks, jagub taignast koguse poolest ka veebruarisse.
Järgmisel nädala laupäeval algab vaheaeg ja me sôidame lôunasse, oma mägedesse, et seal esimest korda pidada jôulusid ainult neljakesi. Toome metsast kuusepuu ja loome meie pere jôulutraditsiooni, mis ühendab endas 24. ja 25. detsembri traditsioonid Eestis ja Prantsusmaal. Vahel tundub, et meie riike ei seo miski, ei mingid traditsioonid, arusaamad, harjumused, temperamenditüübid... Peame ise looma selle silla, ja sel aastal on meil selleks esmakordselt vôimalus.
Juba praegu kâib kakskeelne jôululaulude harjutamine, A. nôuab, et talle lauldaks kôiki laule kahes keeles. Kôike muidugi ei saa, aga mônda saab tôesti môlemas keeles ette kanda.
Pâkapikud kâivad ka edasi ja see on naljakas, kui A. teinekord pettub. Ükskord olid sussis mandariinid. Jâlle. Ja ta oli nii pettunud. Naljakas on see sellepârast, et ma mâletan ise ka enda lapsepôlvest seda pettumustunnet. Tahad kommi, aga sussis on mingi nâkane mandariin. Aga see on kindlasti lastele ainult hea, ei saa kôike saada, mida tahad.
Kingitused on valmis ja neist aitab. Kâisin siin ûhe lapse sûnnipâeval ja mind ehmatas, kui palju kingitusi ûks kaheaastane preili sai. Kui kalleid ja kui suuri. Ma vaimustun ka vahel mingitest mânguasjadest, aga meie lapsed saavad aastas kaks-kolm korda kingitusi - jôulude ja sûnnipâeva ajal. Vahel ikka tekib mingi raamat juurde, vôi pliiatsid vôi vârviraamat, aga ei midagi suuremat. Lastele ei ole niiiiii palju kingitusi vaja, see on enamasti vajalik ainult vanemate enesetunde parandamiseks (ma tean seda ka enda kâest).
Jooksen tôôle!
Lapsed ongi parajasti haiged. Nohutavad ja köhutavad siin.
No ja siis me tegime pühapäeval piparkooke. Olen alati neid ise tahtnud teha, aga kunagi pole viitsinud eriti sellega jännata. Selgus, et asi on väga lihtne ja muidugi märksa maitsvam kui poetaignast tehtuna. Oleks mul vaid veel toimiv ahi. Glasuuritasime kah. Viisime naabritele ka, neid on meil siin kokku 13, nad olid väga rôômsad-üllatunud. Järgmisel pühapäeval jälle, sest nagu mul ikka tavaks, jagub taignast koguse poolest ka veebruarisse.
Järgmisel nädala laupäeval algab vaheaeg ja me sôidame lôunasse, oma mägedesse, et seal esimest korda pidada jôulusid ainult neljakesi. Toome metsast kuusepuu ja loome meie pere jôulutraditsiooni, mis ühendab endas 24. ja 25. detsembri traditsioonid Eestis ja Prantsusmaal. Vahel tundub, et meie riike ei seo miski, ei mingid traditsioonid, arusaamad, harjumused, temperamenditüübid... Peame ise looma selle silla, ja sel aastal on meil selleks esmakordselt vôimalus.
Juba praegu kâib kakskeelne jôululaulude harjutamine, A. nôuab, et talle lauldaks kôiki laule kahes keeles. Kôike muidugi ei saa, aga mônda saab tôesti môlemas keeles ette kanda.
Pâkapikud kâivad ka edasi ja see on naljakas, kui A. teinekord pettub. Ükskord olid sussis mandariinid. Jâlle. Ja ta oli nii pettunud. Naljakas on see sellepârast, et ma mâletan ise ka enda lapsepôlvest seda pettumustunnet. Tahad kommi, aga sussis on mingi nâkane mandariin. Aga see on kindlasti lastele ainult hea, ei saa kôike saada, mida tahad.
Kingitused on valmis ja neist aitab. Kâisin siin ûhe lapse sûnnipâeval ja mind ehmatas, kui palju kingitusi ûks kaheaastane preili sai. Kui kalleid ja kui suuri. Ma vaimustun ka vahel mingitest mânguasjadest, aga meie lapsed saavad aastas kaks-kolm korda kingitusi - jôulude ja sûnnipâeva ajal. Vahel ikka tekib mingi raamat juurde, vôi pliiatsid vôi vârviraamat, aga ei midagi suuremat. Lastele ei ole niiiiii palju kingitusi vaja, see on enamasti vajalik ainult vanemate enesetunde parandamiseks (ma tean seda ka enda kâest).
Jooksen tôôle!
reede
Meie armsad väiksed inglid!
Vôi peaks kirjutama "pôrguinglid"?
Budistist vanaema seda muidugi heaks ei kiida, aga tema lapselapsed (paneme selle segatud metsiku vere sûûks) leidsid tâna agoonias vaevleva kârbse toanurgast (eile leidsime ûhe lepatriinu, kes elab nûûd meie garaazhi juurviljakastis). Alguses pûûdsid lapsed kârbsekest lusika peale saada, et ta kuhugi eemale viia. Kuna see hoogsalt vintskleva (kas teadsite, et sôna "vintsklema" on eesti keeles ainulaadne, kuna viis konsonanti on ûksteise kôrval?) kârbse tôttu hâsti ei ônnestunud (andkem neile au- neil oli alguses noobel idee siiski), siis ûhel hetkel andis A. kârbsele lusikaga prooviks vopsu. Vops môjus- kârbes jâi oimetuks. Kuna vend tunneb ôde hâdas, siis ligines E., kellel on kârbsetapp kâpas, ja kârbes leidis tuhvli all lôplikult oma otsa.
A. ôpib lasteaias hoogsalt uusi sônu ja vahvaid vâljendeid. Tâna ôhtul ta vaidles millegi ûle R.-ga ja hakkas siis mossitama. Mossitab ja poriseb midagi stiilis - ma tahan ainult emmet ja E-i, sina oled "kaka puuks". Uh, kuidas me vihastasime (nâiliselt) ja karistasime ja seletasime. See ei ole tegelikult naljakas, kui laps vanematele nii ûtleb vôi kui ta vastu vaidleb. Vaatame, kas ta veel proovib, ûks kord peab ju ometi proovima, mis nâo vanemad teevad.
Üldse on A-l tendents korraldada ja kamandada ja seletada ja olla nagu vâike kukeke, kes ikka midagi vastu proovib piuksuda, hoolimata oma vastase vôimsusest. Ei tea, kellelt ta sellise joone kûll pârinud on.
Budistist vanaema seda muidugi heaks ei kiida, aga tema lapselapsed (paneme selle segatud metsiku vere sûûks) leidsid tâna agoonias vaevleva kârbse toanurgast (eile leidsime ûhe lepatriinu, kes elab nûûd meie garaazhi juurviljakastis). Alguses pûûdsid lapsed kârbsekest lusika peale saada, et ta kuhugi eemale viia. Kuna see hoogsalt vintskleva (kas teadsite, et sôna "vintsklema" on eesti keeles ainulaadne, kuna viis konsonanti on ûksteise kôrval?) kârbse tôttu hâsti ei ônnestunud (andkem neile au- neil oli alguses noobel idee siiski), siis ûhel hetkel andis A. kârbsele lusikaga prooviks vopsu. Vops môjus- kârbes jâi oimetuks. Kuna vend tunneb ôde hâdas, siis ligines E., kellel on kârbsetapp kâpas, ja kârbes leidis tuhvli all lôplikult oma otsa.
A. ôpib lasteaias hoogsalt uusi sônu ja vahvaid vâljendeid. Tâna ôhtul ta vaidles millegi ûle R.-ga ja hakkas siis mossitama. Mossitab ja poriseb midagi stiilis - ma tahan ainult emmet ja E-i, sina oled "kaka puuks". Uh, kuidas me vihastasime (nâiliselt) ja karistasime ja seletasime. See ei ole tegelikult naljakas, kui laps vanematele nii ûtleb vôi kui ta vastu vaidleb. Vaatame, kas ta veel proovib, ûks kord peab ju ometi proovima, mis nâo vanemad teevad.
Üldse on A-l tendents korraldada ja kamandada ja seletada ja olla nagu vâike kukeke, kes ikka midagi vastu proovib piuksuda, hoolimata oma vastase vôimsusest. Ei tea, kellelt ta sellise joone kûll pârinud on.
Tellimine:
Postitused (Atom)