Doktor Aibolit

Vaeveldes järjekordse, uue, veelgi pônevama ja vâljakannatamatuma haiguse käes, tekib pähe palju huvitavaid môtteid. Ma pole kunagi haige olnud, aga peale laste sündi olen ma seda pidevalt, vôib vist öelda, et sajand tagasi poleks ma vist nurgavoodist tôusnudki. Môtlesin tagasi A. sünnijärgsele ajale ja sellele, kuidas ma end talle pûhendasin, kôik need magamata ja hakitud ööd pooleteise-kahe aasta jooksul, pidev tegelemine, imetamine, mis alguses oli mitme kuu vältel nii kohutavalt valus, ma tôesti andsin endast kôik. E-ga andsin endast vâhem, sest ta ka nôudis vähem ja ma ei saanud A. tôttu ka endast kôike anda. Aga ikkagi oli see imetamine, fakt, et kolme ja poole aasta jooksul pole kordagi saanud end välja magada ja sûnnitusjârgne deprekas. Otse loomulikult ei kahetse ma midagi ega poleks saanudki teistmoodi ema olla, aga nûûd ma pean end üles putitama kuidagi, sest mul on tunne nagu ma môraneksin tasapisi tûkkideks. Ja ma olen alles 30-aastane!
Saan nûûd hâsti aru R.-st ja imetlen teda, kes ta on kôik need aastad haigushoogude kôrvalt laste ja tôôga tegelenud. Minu jaoks on see uus olukord ja raske on end alati kokku vôtta, nii emotsionaalselt kui fûûsiliselt. R. kâitumine ôpetab mulle, kuidas halva tervise juures head nâgu teha ja teisi mitte sellega tûûdata.
Ma olen endas vâga pettunud, muidugi on see tobe asi ôelda ja môelda, aga olen end alati terveks inimeseks pidanud, kuni siiani pole kunagi antibiootikume vôtnud ega peale nohu mingeid muid haigusi olnud... Peab end ûles tuunima hakkama. Uued veljed, vingem kôlar ja kiilakam autojuht, paluks.