Rantsuse rüblikud.

Kui ma muidu midagi oma tôôl juurde ei ôpi, siis autoritaarsust kindlasti. Môtlesin, et kui ma samade vôtetega eesti lastele lâheneksin, siis nad hakkaksid vist nutma ja ôôsiti voodeid mârgama. Pole midagi teha, niivôrd teine temperament.
Meeltûlendav on aga see, et hakkan andma kaks korda nâdalas prantsuse keele tunde ûhele noorele pakistani pôgenikule. Raha antakse hâsti, materjalid on ka olemas, ôpeta "kaks nâppu ninas" (vâljedite otsetôlked on parimad!). Mulle jubedalt meeldib, kui ôpilane on tâiesti valge leht, kui ta ei oska sônagi rantsuse keelt. Eelmine selline ôpilane oli vene rahvusest mul, jube andekas poiss. Nûûd on igasuguseid elukoledusi nâinud noor inimene, vaatame, kui motiveeritud ta on.
Vahepeal oli R. kontsert ûhel rockabilly festivalil. Publik oli keskealine, aga kôik olid 50ndate pin up'i stiilis ja tantsisid eriti vingelt dzhaivi. Muidugi kargasin ma kohe R kaela, et tahan ka! tahan ka niimoodi tantsida!... aga sama hâsti oleks vôinud Tartu Ülikooli sammast Pauli kallistada - mu dzhaivilummuses kâte vahel oli midagi jahedat ja kanget.
Aga naljakas oli muidugi see, et siis kui R bând lavale tuli, lâksid kôik rockabilly-inimesed âra, sest a) nad tunnistavad muusikana ainult rockabillyt ; b) nad on naaaaaatuke paremâârmuslased st pômmpead. Nii me siis karglesime seal, truu sôprade publik, nende siiani parima kontserdi saatel, minul huuled punased ja seljas mu imeilus uus pin up kampsun! Elagu punased huuled!