Kolmekümnendate kriis.

Olen siin rääkinud (loe: halanud) paljude eri vanusest inimestega ja oleme jôudnud järeldusele, et mul on kolmekümnendate kriis. Nüüd peab ainult ootama, et see mööda läheks. Ühel sôbral oli see eelmisel aastal ; ta on minuga sarnane, natuke hüperaktiivne ja ülekeeva olemusega, ja siis ta keeski terve eelmise aasta jooksul. Oli väljakannatamatu ühesônaga. Negatiivne. Ei leidnud rahu ega rahulolu. Aga nüüd on nagu buddha ise. R. kriis möödus haiguse ajal, aga kuna ta on nii tasakaalukas, siis ei olnud see kôrvalolijatele kuigi tüütu.
Oma osa on selles ka kindlasti, et peale viit aastat lastele pühendumist olen ma ühtäkki iseendaga silmitsi. Ei ole enam kellegi elutähtsate vajaduste eest hoolitseda, on aega môelda rohkem iseenda tahtmistele. Ja nende aastatega on meelest läinud see, mida ma tahan, kes ma olen (olen ma üldse veel naine?), kuhu tahan edasi minna. Brr.
Arutasime R-ga seda meie elu siin ja ôuduseks avastasin, et talle meeldib siin Türil elada. Hea vaikne ja rahulik. Jôle! Maale vôi linna, aga mitte Türile! Eelmisel nädalal juhtus A-ga lasteaias ônnetus, oli vaja ta viia traumapunkti ômblemisele, aga R. oli läinud ja auto ka, ja siis ma môtlesingi, et mida kuradit ma peale hakkan, autot pole, jala ka nagu ei jôua (ma ei teadnud, kas ta saab kâia), ônneks oli üks sôbranna, kes sai autot laenata (aga ta oli ise eelmisel pâeval opilt tulnud, nii et see oleks vôinud vabalt âra langeda). R. ûtles, et hâh, sul oli ju E. kâru. Hallooooo! Ja siis ma siunasin seda linna, ma ei tea isegi, kas siin takso liigub ja veel vâhem tean ma selle numbrit.
Juunikuu on praktiliselt vaba, see on tore, saab pakkida (kingitusi ma seekord ei too, raha pole), âkki saame Pariisis ilutseda natuke, E. sûnnipâeva seal pidada, ja siis kojukojukoju.