Kâisin siin nupukest tegemas mingist nâituseavamisest. Tegu oli vâga krapsakate noorte pensionâride lapitehnika klubiga. Nad ad olid teinud imelisi asju imepisikestest riidetûkkidest, kôik kâsitsi ja tikandid ka ja puha. Ma olen elu aeg vihanud lapitekke, aga nende tôôd olid tôeliselt imelised. Igatahes: parim hetk oli see, kui foto jaoks poseerimise ajal karjatas ûks neist "Kliitor!" "Cheese!" asemel. Absoluutselt kôik purskasid naerma, eriti mina muidugi, ehmatusest. See mulle meeldib prantslaste puhul, et neil on erakordselt lahe huumorimeel ja et nad on vanas eas ka aktiivsed ja seltskondlikud. Mis kôige tâhtsam: neil pole seda "mis-kûll-teised-arvavad" kompleksi, mis nt minule on ka sisse kodeeritud.
Alma muudkui loeks ja loeks, terveid lauseid veel mitte, aga sônu loeb ta iga pâev, see on nii kihvt ja armas. Täpitâhed ja g tâht ajavad teda ainult närvi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar