Ei ole kevad, tüng.
Meil on siin tegelikult täitsa jahe, viis kraadi vôi nii. Aga tâna kâisime metsas, ühe järve ääres jalutamas laste ja R. isaga ja istusime maas, kuiva rohu peal, pâike paistis peale ja hea oli. Ma tahan kevadet, ma armastan kevadet, ma vajan kevadet.
Nagu ikka sattusime kokku paari kûlaelanikuga, kes kohe sinatasid ja kellega oli hea juttu rââkida.
Nagu ikka sattusime kokku paari kûlakoeraga, kes pole kunagi ketis ja kes tunduvad alati nii hirmuâratavad, kui nad me poole haukudes ja mitmekesi jooksevad, aga kes on tegelikult vâga armsad lontud.
Aga ûhe koera vastu siin linnas pean ma vimma ja jârgmine kord, kui ta mind jâlitab vôi auto peale hûppab, siis lâhen rââgin tema peremeestega paar sôna ja âhvardan neile sandarmid kaela saata, kui nad seda koerarajakat kinni ei pane.
Tâna oli tore, sest ma sain sôbra ôlal nutta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar