Puhub tuul ja...

Lapsed harrastavad selliseid jôu- ja iluharjutusi tihti. Eriti E., kes on täitsa osav ja julge, mina ei saa seda rahulikult muidugi pealt vaadata ja tema ainult naerab selle üle ja ütleb: "Emme on argpüks!"

Eile oli siin hiigeltorm, ma ei ole kunagi vist nii kôva tuult oma elus näinud. Tööl olles oli ikka päris hirmus, pidin ôpilasi bussi peale saatma, vaatasime kôikuvaid puid ja laternaposte ja pââsteameti autosid, mis môôda kihutasid, ja bussijuhid rääkisid, mida nad tee peale nâinud olid (mahakukkunud puud ja elektriliinid), kuidas lapsed hirmust bussis nutnud olid jne jne. Kui lôpuks koju jôudsin, oli nii mônus, R. tegi pannkooke, toas oli soe, luugid olid kinni, lapsed olid sûles. Tagatipuks oli A. koju toonud poolaasta hindamise, mis oli nii positiivne, et me olime ikka pâris uhked ta ûle (ûritasin eestlaslikult mitte vâga kiita, aga see ei tulnud vâlja), selgus veel, et ta on rûhmas esimene, kes loeb. See hindamine on neil muidugi nii vâga intellektuaalne ja kuiv.
Aga antagu meile andeks see uhkustamine, see on esimene kord, kui olime olukorras, kus kolmas isik annab tagasisidet lapse kohta, teemade kohta, millest me ise eriti ei huvitu ega millega me ei viitsi tegeleda ka...

Mul on kaks uut ôpilast: ûks inglane ja ûks Madagascari-piiga! Uued vâljakutsed uues koolis!

Vihm, vihm, vihm ja sekka natuke tormi ka.

See aasta on Bretoonimaa jaoks olnud ilma poolest raske. Kogu aeg mingid üleujutused, tormid, tuuled ja see vihm. Ma ei tea, kas sellekohaseid andmeid on keegi kunagi üles tähendanud, aga kui keegi peaks rekordiarvet "Kui kiiresti vôib ühekorraga vihma käes läbimärjaks saada?", siis ma arvan, et ma vôiks end esitada kandidaadiks küll, sest esmaspäeval tuli mulle siuke rahe-vihma-tuulesahmakas kaela, et ma sain 10 sekundiga ja aluspesuni märjaks. See ei ole esimene kord mul siin läbimärjaks saada, aga 10 sekundit oli küll esimene kord. Praegugi möllab ôues torm, ukse alt tuleb vihma sisse, esikus on lomp, majas puhub tuul, istun teki sees nagu tuubik ja môtlen ôudusega magamistoa peale, kust läheb trepp üles pôôningule, mille uks on katki ja mis on soojustamata ja...brr.
Aga kuna see ilm on siin nii muutlik, siis oleme ôppinud spontaansed olema, ilmateadet ei saa ka uskuda, sest ookeani tôttu muutub ilm siin nii kiiresti ja arusaamatult. Nii juhtuski, et pûhapâeval oli imeilus ja kevadine ilm, vôtsime lapsed, panime kummikud jalga ja lâksime uusi kohti avastama. Eriti tore oli see, et lapsed on nûûd suuremad ja nendega saab nûûd normaalselt kôndida.
Eelmisel nâdalal oli tôôl huvitav seik: mul kâsti kontrollida ûhe prantsuse poisi lugemis- ja kirjutamisoskusi ja tundub hoopis, et ta on dûsleksik ja ma ei saa tema heaks midagi teha. Aga on tore, et kooli juhtkond usaldab mingit kahtlast idaeurooplast pâris prantslaste kallale, see tôstab mu eneseusku, mis siin viimastel aastatel on olnud kuidagi nadi seoses vâheste tôôvôimalustega siin (muidu nii armsas) kolkas. Aga dûsleksiaga ei oska ma midagi peale hakata, kuigi teema on huvitav ja ûleûldse, mulle tundub (rââkides siinsetest lastest), et dûsleksia on nii paljudel lastel, kust see tuleb, vâga pônev.

A. tegi emast pilti, ema tegi kelmikalt kurjustavat nâgu!

Tagasi Tallinnasse...

... ehk hakkame jälle vôitlema tuuleveskitega. Lugesin asju Tallinna Linnavalitsuse kodukalt ja sain aru, et kui A. peakski nûûd sûgisel kooli minema, siis jââme me koolitoetusest ilma, sest "me pole elanud eelnevalt aasta aega Tallinnas". Kui nûûd hâsti jârele môelda, tundub see pooleldi ebaseaduslik ja diskrimineeriv. Ma hoian end tagasi, et mitte kuskile toimetusse vihast lugejakirja jâlle kirjutada. Meil oleks ju ka seda toetust vaja. Mis kuradi absurd. Ma vist ikka kirjutan kusagile. Otse Eedikule?

Dresside sahinal.

Mind ajab naerma, kui ma môtlen, kuidas Eestis praegu kôik suusariiete sahinal ringi liiguvad, sahh-sahh-sahh kâivad paksud plastmassist pûksid ûksteise vastu, peas on uljas tutiga mûts ja pôsed on roosad, sest "vârske ôhk on tervis". Tahaks ikka natuke glamuuri tânavatele. (Mitte et ma ise kuidagi glamuurne oleks, suusariideid pole tôesti, aga tutiga mûts on ikkagi). Aga riided, mis teevad hââlt, mkmm!
E. on jâlle kôrvapôletik, ometi on tal kôrvad kogu aeg soojas ja nohu ka pole olnud. Tâna proovisime talle kapsalehe kôrva peale panna, aga sellest ei tulnud midagi vâlja, ta kiskus kôik âra ja jooksis minema.

A. joonistas meie pulmi.

Lastel on praegu tsirkusemaania. Pildil on nende ûhine akrobaatikaetteaste.

A. saavutused tikkimises.

Esimene koosvaadatud film prantsuse vanaisaga.

Varsti tuleb kevad!

Jah, mul on ikka nii olnud, et 1. jaanuaril hakkan kevadet ootama, päevad on pikemad ja ma tean, et kevad, minu kôrgaeg, pole enam kaugel.
Eelmisel nädalal sai käidud eksameid tegemas. Olin puruhaige, see oli muidugi huvitav kogemus tôusta üles 5:45 ja sôita seitse tundi rongiga ja seda tühja kôhuga, sest iiveldus oli nii suur. Reisile järgnenud eksam oli ka muidugi huvitav. Ülikoolilinnakud on Prantsusmaal nii-nii koledad ja suured. Aga Rouen ja selle elanikud olid meeldivad. Teisel eksamil istudes môlgutasin muidugi môrudaid môtteid sellest, et halloo, ma olen üle 30. aasta vana, mida ma siin teen ja mis môte sellel kôigel on? Mida aasta edasi, seda vähem näen ma môtet tuupimisel (no oli ju eksamigi jaoks vaja ôppida pähe definitsioone, tsitaate jne jne) ja hinnete panemisel. Teise tunni lôpuks olin ma juba päris kuri kohe kogu selle süsteemi peale. Kas poleks olulisem asja tuumast aru saamine ja selle üle arutada suutmine? Vôiks ju lasta kasutada materjale, jahuda oma ideedest...aga ei, hea hinde saamiseks peab kirjutama seda, mida ôppejôud ütles. Rrr.
Aga selle kahepäevase väljasôidu tipphetkeks oli kolmetunnine jalutuskäik linnas, kaardita, seljakotiga, sihitult, silmad majafassaadidel, kiirustamata, sôômata, pissimata... Hakkasin môtlema, et ega ma polegi ju kuskil niimoodi ûksi kâinud. Mulle vâga meeldis ja ootan juba juunit, et saaks uuesti seiklema minna.
Kahjuks astusin allahindluste ajal ka poodidest lâbi, sest mul oli pâriselt uusi pûkse vaja. See oli kohe vâga hirmus. Jôudsin ûhe kurnatud mûûjannaga kaklemagi minna. Aga teiseks elamuseks oli ka hetk, kui ma astusin ûhest kaubandusmekast otse Roueni katedraali, mul oli tunne nagu oleks ma sattunud pôrgust paradiisi. Ja ma ei ole eriti tundlik kirikute osas, aga see katedraal môjus mulle nagu rahuoaas.
Nii et jah, eksamite osas pole mul ôrna aimugi, mis saama hakkab, sest nad olid tegelikult rasked. Ja tulemused tulevad kunagi kuu aja pârast posti teel. Jah, posti teel.
***
E. oli tâna nii âge. Pûhkisin pôrandat ja âkki jooksis seal ûks âmblik. E. jooksis kohale ja ûtles: "Ma ei karda âmblikku" ja vôttis ta lihtsalt nâppude vahele ja viis ôue. Ma olin uhke nagu juudi ema! Ja kavatsen teda âmblike vâljaviskamise osas edaspidi usinalt âra kasutada.

Ainult üks sôna.

Juuksekatastroof.

Bloavezh Mat!

Ehk siis head uut aastat bretooni keeles!
Aastavahetus oli nii tore, nii tore. Vôitlesime vâlja ôiguse olla kodus ja ûksi, st keeldusime igasugustest kûllakutsetest ja veetsime vâga toreda ôhtu kodus. Juua oli shampanjat ja sûûa austreid ja palju lôhet ja vâikseid gurmeevôileivakatteid ja pliine. E. sôi muidugi pôhiliselt kûpsiseid ja A. toitub meil ainult puuviljadest, nii et neist kûll suuremat sorti ôhtusôôgikaaslasi meile polnud.
Kui lapsed magama oli pandud, siis vaatasin mina telekat ja lôpuks vaatasime veel R.-ga ûht ôudnaljakat prantsuse filmi.
Ja siis hommikul kostis lastetoast kisa, A. karjub, et keegi on tema toas, keegi on tema toas. Meie muidugi kôigepealt sôimasime, et lase magada, aga siis kuuldus tôesti imelikke hââli. Selgus, et lagi oli hakanud lekkima suure tormiga, kohe lekkis nii nagu kraanist, kôik oli mârg ja ôudne. Lapsed lustisid muidugi, veekogumisnôudes ujusid plastmassist ja môned mitte-plastmassist mânguasjad ja vett muidugi lendas.  Kohale tulid omanikud ja tuletôrjujad ja nii poole pâeva paiku oli rahu taas maa peal, aga meil olid nârvid nii pûsti, et leebest peomeeleolust olid jârel vaid riismed. Pâeva lôpuks olime lihtsalt kurnatud ja meid pââstis vaid sôprade kûlaskâik, kes tôid tâidetud vutimune koriandriga! Mmm! Ja mina tegin kirsikooki lagritsaga. Jah, tôesti, siit ûhest poest leidsin pulbrivormis lagritsat ja pâris mônus on seda toidu sisse udjada.
Tâna kâisime kûlas minu endisel ja R. praegusel bossil, kes kutsus meid nö. jôuluaperitiivile. Üksik vanem naisterahvas, kes on haige, pole oma mehe surmast ûle saanud, poputab oma ainsat poega ja kes on hâsti ebastabiilsete meeleoludega, samas ka vâga tark, humoorikas, haritud ja huvitav. Ega keegi teda eriti salli, aga me R.-ga jagame vist seda iseloomuomadust, et inimestele tuleb vôimalus anda ega tule kuulata kuulujutte ja me ei pettunud. Jôime shampanjat, sôime ta enda tehtud hanemaksapasteeti ja shokolaadikaramellikomme, lapsed kâitusid tublilt ja viisakalt, kûll môningate variatsioonidega.
Kui saaks vaid iga pâev shampanjat juua....

Üks apelsin mossitab, sest ta teab, mis meid hommikul ees ootab?

Lapsed, mängima!

Yeah! Mundris mees oli redeliga akna taga.

Salgu-Leenu loeb vennale luuletust trollibussist.