Fest Noz!!!

Sissejuhatuseks: kas pole armas, kui armsad lapsed ajavad just enne magamaminekut (just koristatud) pôrandale tâpselt 225 joogikôrt ja 200 vâikest (just mânguasjakorvi pandud) mânguasja? Ämm vaatas kalendrit ja ûtles, et praegu on planeetide halb seis- A. on tâiesti pôôrdes, ei kuula ûldse sôna ja teeb tâiesti ûllatavaid kâkke juba mitmendat pâeva. Loodan, et varsti on planeedid Veenuses, vôi kus iganes, aga mitte enam seal, kus nad parajasti on.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin jagada emotsioone eilsest fest nozist, st bretooni folgipeost, kus ma lôpuks eile âra kâisin. Loe lâhemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Fest_Noz. Koos on noored, vanad, paksud, peenikesed, kôik, ja kôik tantsivad koos. Tundide viisi. Saateks folkmuusika, mis vôib olla vâga traditsiooniline vôi siis tâiesti modernne. Eile oli môlemat. See oli nii vinge, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Bretoonid on tôesti ûlejâânud prantslastest eraldiseisev rahvas ja nad meeldivad mulle vâga. Igatahes- tantsud on vâga erinevad, enamasti tantsitakse neid ringis, vahel ka paaris, pôhitôô on jalgadega. Riideid tuleb sinna minnes hoolikalt valida, sest kôik peale pika seeliku ja paljaste kâsivarte ajab meeletult higistama. Mingi hetk, peale kolmetunnist tantsuvihtumist, tundsin ma, et kui ma kohe maha ei istu, siis ma lihtsalt kukun pikali; jalad olid nii lâbi omadega. Sain tantsudele ônneks kiiresti pihta, sest kurjad keeled rââgivad, et puristidest bretoonid vihastavad, kui nende kôrval tammub valede sammude ja rûtmiga tegelane, pigistavad kâttemaksuks nâiteks su kâsi nagu tangide vahel vôi lausa kurjustavad. Eile olid mu kaaslased ônneks vâga môistvad.
Kogu see ûritus oli nagu mingi riitus, tundide viisi higi ja tantsu, sildid keeles, millest vaid valitud aru saavad... 
Kôige rohkem imetlesin ma vanu ilusaid inimesi, kes muudkui tantsisid ja tantsisid, ma ei tea, kuidas nad jaksasid. Ja ma olen nende ûle rôômus, et nad nâevad, kuidas noored traditsiooni edasi viivad, nemad ei tohtinud omal ajal bretooni keelt avalikes kohas rââkida, nûûd on kôik vastupidine, on olemas kakskeelsed lasteaiad-koolid, lapsed ôpivad bretooni muusikat, jâlle on uhke olla bretoon.

Youplala.

Pidu peetud, nii tore, nii tore. Ma läksin magama kell 4 ja tôusin kell pool üksteist, uskumatu. Hommikul jôin kohvi- samuti uskumatu. Oli väga inspireeriv ôhtu- veiniklaasi taga sai môeldud meie ühisele, veel salajasele, projektile, mis muudab terve Bretoonimaa kultuurimaastikku, teeb meid üle ilma kuulsaks ja rikkaks ja toob ônne ja armastuse igasse koju. Meie pere jaoks on projektid, unistused, plaanid edasiviiv jôud, ilma nendeta ei saa, isegi kui nad täide ei lähe.

Ütle meeeri, mu meeeeeeriiiii.....

E. ja A. maalivad issiga.

Käisime mere ääres patseerimas. E. jalg paistab R. sülest.

Vaheaeg on laheaeg! Tôesti on nii tore. Eile käisime linnas nimega Douarnenez. Imeilus! Esimeses rannas nägime suure tõusu algust ja talisuplejaid, sh lapsi. Ma tahaks ka talisupelda ja kui me peaksime mere äärde kunagi (miks mitte ka Tallinnasse) elama sattuma, siis ma tahaks seda proovida. Teises rannas nautisime loodusjõude, tuult, vihma ja laineid. Vihmasaju ajal olime kohalike joodikute baaris, jôime mahla ja ma pidin päästma lapsi ühe auru all naise käest, kes neid kangesti musitada tahtis. See on juba mitmes kord, kui siinsed joodikud me lapsi musitada tahavad- sel hetkel meenutasin sooja tundega Eesti joodikuid, kes sellise môtte peale ealeski ei tule, et kellegi lapsi musitama hakata. Ega kainetel inimestelgi see eriti môttesse tule...
Teise vihmahoo ajal olime maailma parimas pannkoogilas- piinlik kûll, aga jôudsime sinna alles nûûd. Pannkook makrelliga, pannkook mee, mandlite ja kitsejuustuga... saateks pudel head kuiva ökosiidrit! Mm. Aga nagu alati tormasime me sealt kiiresti âra, kugistasime pannkoogid alla ja adjöö, sest lastega toidu nautimine eriti ei ônnestu. Prantsusmaa restoranid on alati nii imepisikesed ja imepisikesi asju tâis ja erakordselt rahvast pungil- lastesôbralikkusest pole juttugi.
Ja tundub nii, et minu tânaôhtune eskapaad tûdrukutega pitsat ja ôlut jooma, saab siiski teoks!

Puhkus, puhkus.

Siin on vaheaeg, mis tâhendab, et ma veedan peaaegu et kuu aega tôôtamata. Haiguse tôttu kâisin vahepeal kaks pâeva tôôl ja nûûd on poolteist nâdalat puhkust ja siis jâlle ainult kaks puhkepâeva.
Puhkus on nii tore, lapsed on rahul ja rahulikud, meie ka. Me ainult jalutame, sôôme ja kâime kûlas. Hoolimata ilgest ilmast- eile sadas nii palju, et puud murdusid. Eile oli ka vâike tâhtpâev- kaheksa aastat koosolemist R.-ga. Kuna vanaema siin ei ole, kellele oleks saanud lapsed jâtta, sôime lihtsalt hiina toitu ja jôime veini peale. Avastasime, et meil on ikka päälinna refleksid: imestasime, et ûkski restoran pole lahti, et neil lâheb kaks tundi aega, kui tahad midagi kaasa osta, et valikut ûldse pole... Prantslased on muidugi meistrid selle peale, et nende toidukohad on x-aegadel avatud ja ega nemad siis ometi end kiiremini liiguta (ja ega nad ôigel ajal oma restorani ka kunagi lahti ei tee), kui klient ûtleb, et tal on kiire.
Pûhapâeval oli ûks tore ûritus. Sealsamas kuuris, kus me ûkskord juba peol kâisime, toimus suur riietevahetamine. St et vôeti enda kappi seismajâânud riideid kaasa ja igaûks vôttis, mis talle meeldis. Ülejâânud riided, mida keegi ei tahtnud, viidi Punasesse Risti. Tore ja keskkonnasââstlik initsiatiiv, mu meelest. Mehed ei julgenud sisse tullagi ja valvasid ôues lapsi, sest naised tuulasid kiljudes riietes, meestele poleks seal lihtsalt ruumi jagunud. Pealegi avaldub sellistes olukordades naiste tumedam pool, sain isegi ûhe kleidi pârast veidi kakelda (olgugi, et ma avastasin kodus, et lukk ei lâhe pâris hâsti kinni- sellele teisele naisele ma poleks seda kleiti sellegipoolest jâtnud!). Sôin ja jôin seal minagi, st tulin tulema kotitâie riietega, ûks ilusam kui teine.
Sel nâdalal on uus katse saada tûdrukutega kokku, juua veini, sûûa ja mitte ôhtul koju sôita. Ma loodan, et ma saan seekord minna, eelmine ûritus olevat olnud hullumeelselt naljakas.
Mul on nende tûdrukutega siin vedanud. Önneks on nad sedamoodi prantslannad, kellega ma sobin. Sest on mingi tûûp prantslannasid, kellega ma ûldse ei haaku. Nad on sellised malbed, leebed, pea pilvedes, uimased, ûlinaiselikud, neil puudub huumorimeel, nad on nii korralikud, nad ûmmardavad oma mehi ning kâituvad nende seltskonnas tâiesti mahasurutult... uhh. R.-l on paar sellist uinamuina sôbrannat, ma olen neid tundnud juba 8 aastat, aga no kuku pikali, kui igav. Inimesed, kelle kohta ôeldakse "gentil" (kena inimene). Nad on nagu labradorid- jube ilusad, sôbralikud, aga ûhegi ûllatusmomendita. Ma saan aru, et tegelikult on viga minus, ja ega ma halvustagi selliseid inimesi, see on lihtsalt huvitav, kuidas mingi tûûbiga lihtsalt pole vôimalik lâbi saada.

A. vanaisaga

Käisime môôna ajal mingi saare peal

Minu armas Poseidon

Maailma parimad klotsid

Tige rasvatihane.

Mul tôusis jälle väike palavik, pea valutab ja pidu toimub teises kohas...
Vähemalt on lapsed terved, see on hea.
Aga ma ei jaksa enam siin vinduda.

Retoorilised küsimused üksikul ôhtul.

Miks on olemas gripp, mis niidab inimese nädalaks ajaks jalust? Nüüd on palavik läinud, vôttes minnes kaasa mu hääle. Lastele unelaulu ei laula, telefonile ei vasta, tööd ei saa teha.
Kuidas on vôimalik, et kinnisvara Eestis maksab prantsuse omast rohkem?
Mida teha, kui A. räägib meiega bretooni keeles (korni ja kõmri keelte sugulane :O)? Ma pole julgenud ega suutnud selle keelega lähemalt tutvuma hakata, natuke olen uurinud, aga see kohutas mu ära. Olgu, natuke juba môned sônad on küljes. Aga ônneks on bretooni keele rääkijaid ainult natuke üle 200 000 (A. teeb statistika ehk varsti rôômsamaks ja äkki E. ka varsti), nii et pole vast hullu, kui ma selle pärast nii väga ei pôe.
Miks Eestis on praegu 5°C ja meil 19°C?
Miks on Prantsuse statistikaamet nii debiilne, et me peame neile (ôigemini haigekassale, kelle kaudu statistikaamet järgnevat nôuab) esitama laste tôlgitud, apostillitud, notariaalselt kinnitatud sünnitunnistused, mille tellimine maksab kohutavalt palju raha? Sest nad peavad statistikat "välismaal sündinud prantsuse laste" kohta! Kas nad hüvitavad ka sellekohased kulud? Ei. (Mitteretooriline küsimus ja ilmselge vastus).
Mis nipiga saada igikestvast leinast üle?

Magama. Kohe. Sest homme ootab mind ees pidu. Päris pidu peale pikki-pikki aastaid. Esimene öö lastest eemal. A. olen jätnud vaid üks kord kaheks ööks- kui olin sünnitusmajas; E.-t veel üldse mitte. Homme kell viis maabun sôbrannade juurde, väike aperitiiv ja terve ôhtu on vaid meie päralt. Ei ühtegi meest, ei ühtegi last, ja hommikul on mul luba magada nii kaua, kui ma tahan (veame kihla, et ma tôusen ikka 06.45 üles?). Vôib-olla ma isegi olen meeletu ja joon hommikul mône kohvi kôige selle tähistamiseks. Natuke on hirm ka, ma pole ju enam sellise (m)eluga harjunud, need prantslannad on nii metsikud ka, vaiksest veinitinistamisest kuskil peenes jazzlounge'is on asi kaugel, väga kaugel. Ja mul on muidugi hea ja môistev abikaas.

Neljapäev on kalapäev.