Puhkus, puhkus.

Siin on vaheaeg, mis tâhendab, et ma veedan peaaegu et kuu aega tôôtamata. Haiguse tôttu kâisin vahepeal kaks pâeva tôôl ja nûûd on poolteist nâdalat puhkust ja siis jâlle ainult kaks puhkepâeva.
Puhkus on nii tore, lapsed on rahul ja rahulikud, meie ka. Me ainult jalutame, sôôme ja kâime kûlas. Hoolimata ilgest ilmast- eile sadas nii palju, et puud murdusid. Eile oli ka vâike tâhtpâev- kaheksa aastat koosolemist R.-ga. Kuna vanaema siin ei ole, kellele oleks saanud lapsed jâtta, sôime lihtsalt hiina toitu ja jôime veini peale. Avastasime, et meil on ikka päälinna refleksid: imestasime, et ûkski restoran pole lahti, et neil lâheb kaks tundi aega, kui tahad midagi kaasa osta, et valikut ûldse pole... Prantslased on muidugi meistrid selle peale, et nende toidukohad on x-aegadel avatud ja ega nemad siis ometi end kiiremini liiguta (ja ega nad ôigel ajal oma restorani ka kunagi lahti ei tee), kui klient ûtleb, et tal on kiire.
Pûhapâeval oli ûks tore ûritus. Sealsamas kuuris, kus me ûkskord juba peol kâisime, toimus suur riietevahetamine. St et vôeti enda kappi seismajâânud riideid kaasa ja igaûks vôttis, mis talle meeldis. Ülejâânud riided, mida keegi ei tahtnud, viidi Punasesse Risti. Tore ja keskkonnasââstlik initsiatiiv, mu meelest. Mehed ei julgenud sisse tullagi ja valvasid ôues lapsi, sest naised tuulasid kiljudes riietes, meestele poleks seal lihtsalt ruumi jagunud. Pealegi avaldub sellistes olukordades naiste tumedam pool, sain isegi ûhe kleidi pârast veidi kakelda (olgugi, et ma avastasin kodus, et lukk ei lâhe pâris hâsti kinni- sellele teisele naisele ma poleks seda kleiti sellegipoolest jâtnud!). Sôin ja jôin seal minagi, st tulin tulema kotitâie riietega, ûks ilusam kui teine.
Sel nâdalal on uus katse saada tûdrukutega kokku, juua veini, sûûa ja mitte ôhtul koju sôita. Ma loodan, et ma saan seekord minna, eelmine ûritus olevat olnud hullumeelselt naljakas.
Mul on nende tûdrukutega siin vedanud. Önneks on nad sedamoodi prantslannad, kellega ma sobin. Sest on mingi tûûp prantslannasid, kellega ma ûldse ei haaku. Nad on sellised malbed, leebed, pea pilvedes, uimased, ûlinaiselikud, neil puudub huumorimeel, nad on nii korralikud, nad ûmmardavad oma mehi ning kâituvad nende seltskonnas tâiesti mahasurutult... uhh. R.-l on paar sellist uinamuina sôbrannat, ma olen neid tundnud juba 8 aastat, aga no kuku pikali, kui igav. Inimesed, kelle kohta ôeldakse "gentil" (kena inimene). Nad on nagu labradorid- jube ilusad, sôbralikud, aga ûhegi ûllatusmomendita. Ma saan aru, et tegelikult on viga minus, ja ega ma halvustagi selliseid inimesi, see on lihtsalt huvitav, kuidas mingi tûûbiga lihtsalt pole vôimalik lâbi saada.

A. vanaisaga

Käisime môôna ajal mingi saare peal

Minu armas Poseidon

Maailma parimad klotsid