Astronoomia ja armastus.

Suur Peeter ja väike Peeter.


Psychobilly dad.


Päikesekreemist kahvatu pipsik.







Mida teevad vanemad, siis kui lapsed magavad? Käivad naabri juures tähti vaatlemas. Naabril on parajasti külas sõber arst-astronoom, selline pedantne ja peen härrasmees, keda haarab oma ultratehnoloogilise teleskoobiga tegeledes tõeline kirg ja vaimustus. Mingis mõttes võiks, liialdamata, öelda, et maailm omandab teise mõõtme, kui oled korra tähti ja planeete nii lähedalt näinud. Meil on ka teleskoop, aga me pole kunagi viitsinud seda kolakat lähemalt uurima hakata, aga nüüd vôtame asja ikkagi käsile. Siin on seda nii hea teha ka, taevalaotus on nii avar ja me oleme nii kõrgel...
A.-ga on nii lôbus kogu aeg. Ma salamisi kartsin varem, et äkki tuleb laps ja tal pole huumorimeelt. Viimane nali, mis teda kohutavalt lôkerdama ajab, on hiina keele imiteerimine R. poolt. Ei mingit tôsist kasvatust. Ilmselt sellepärast on ka A. paras kloun.

Ma armastan joodikuid.

Mina joon jälle alkoholi. Esialgu küll homöopaatilistes kogustes.
A. avastab maailma: kuidas käituda, kui laps jääb lummatult seisma mustanahalise mehe nina ees ja jääb teda üksisilmi vaatama? See veenab mind üha enam, et lapsi tuleb solgutada ja kasvatada vôimalikult multikultuurses keskkonnas. Kui vôimalik. Et lastel poleks silmaklappe peas ja eelarvamusi. Et nad suhtuks kôigisse ühtemoodi. Ka joodik on inimene.
Siin mäe otsas on taas suvi, meil on viimased külalised, ôues on kohutavalt roheline, ôu on lehmi, kärbseid ja lätlasi täis.
Täna tekkis ühega neist peaaegu kaklus: kinkis mulle, kurivaim, Läti laulu- ja tantsupeo DVD ja ütles, et see on palju parem kui Eesti oma.

Üks imelik putukas.

Tobedad onud Nancyst käisid oma tobedate ideede, prillide ja veinipudelitega meil külas ja käskisid sellise pildi teha.

Öhöö, öhöö, tõestisündinud õudusjutt.

Meest pole, autot pole, õues äike, taevas kollakassinine ja keset taevast pilvesilm nagu Sauroni silm. Ainult lamp põleb, kõik muu on seinast väljas. Laps magab. Naine joob teed ja lehitseb närviliselt vanu Keskuseid. Ilm vastab meeleolule. Ukse taga on raske püss. Igaks juhuks. Kuskil naksub midagi. Naine võpatab. Saagu see õhtu ja öö juba ükskord mööda. Ahi ei põle, öö tõotab tulla külm.
Lamp tuleb ära kustutada, süüdata maja ainus küünal ja otsida üles taskulamp. Äike kumiseb mäenõlvade vahel justkui ta oleks orus lõksus. Maja ragiseb iga kord, kui äike lööb.
Korraga vaikus. Vihm lakkab, äike kaugeneb. Või hoopis läheneb veelgi?

Mida me siin päevad läbi teeme.

Ma ôpin praegu zhongleerima ja diabolot mängima. Ei tule välja. Kohe üldse mitte. Marja, appi! Diabolo läheb keerdu ja pallid kukuvad maha. Kolme pallini ma pole veel jôudnudki.
Samuti maalin lapsele väikest saladusekapikest triibuliseks ja lihvisin ta väikse laua ära, mille me prügimäelt koju tarisime.
R. otsib maja ja kuuri pealt rauda kokku, me loodame, et saame "rauda rikkaks". Aga naaber ütles, et me saame ehk ainult pool prügilasse minekuks kuluvast bensiinirahast tagasi. Pessimist selline.
A. kasvatab hambaid.
Praegu oleme tsüklis. Nädal tagasi alanud ja kuu aega kestev tsükkel hôlmab endas vahepausita külaskäike meie juurde. R. ema, isa, sôber perega, ôpilane perega, neli sôpra Nancyst, sôber Toulouse'ist, tädi ja onu. Tsükkel lôppeb pohmelliga juuni alguses.

Meie igapäevane leib...

Täna hommikul käisime vaatamas dokfilmi "Notre pain quotidien" ehk "Our Daily Bread". Filmi sisu ei olnud uudiseks, aga kui seda reaalselt ekraanil näha, siis jôuab kôik see kuidagi eriti eredalt kohale. Nagu ikka.
Soovitan seda vaadata kôigil "ökonduse" suhtes iroonilistel eestlastel.
Treiler: http://www.youtube.com/watch?v=cHVGYnryYtw
Lôik filmist: http://www.youtube.com/watch?v=KL2HZBJ37m0

Road trip.

Seiklemast tagasi. Käisime päris-päris lôunas. Kôigepealt külas ühel naisel, kes elas koos R. vanemate ja paarikuise R-ga hipikommuunis ja kes elab seal ikka veel. Jeanne'il on kaks pikka punutud patsi ja lillelised riided ja vaba maailmavaade. Ôhtuks jôudsime sôprade juurde, kellel on 4 vahvat last ja samuti väga vabameelne suhtumine. Nendega käisime peol, kus olid mustlased, hispaanlased ja prantslased, seal sai tantsida, laulda ja süüa. Vanaema tantsis flamencot ja laulis oma suitset häälega nukrameelseid laule. Mul on kohe mingi asi nende mustlastega. Kui ma poleks eestlane, siis ma oleks tahtnud olla kas venelane vôi mustlane.
Palav oli.
Prantsuse lapsukesed lôhkusid meie värvitud munad ära, arvates, et seal sees on shokolaad. Kui ma seletasin neile, et need on päris munad, siis küsiti mult, et milleks küll, misasja, ei saa aru, mis môttes päris munad.
Prantsuse täiskasvanud arvasid, et Eesti on kuskil Etioopia lähistel. L'Estonie'st sai La Lestonie nende järgi.
Aga kohtusin ka noormehega, kes tegeleb tuumaenergia vastase sabotaazhi ja gmo-maisipôldude hävitamisega, tôeliselt alternatiivne tüüp, kes küsis niivôrd intelligentseid ja kursis küsimusi, et ma peaaegu et ei osanud kôigele vastatagi. Sellistest inimestest tunnen ma Eestis-olles puudust. Pôhimôttekindlad, maailma üle muretsevad, natuke hullud ja dekadentse huumorimeelega tüübid. Ônneks on mul üks selline kodustatud :). Kui ma poleks välismaalane ja kui mul poleks last ja kui mul oleks sutsuke rohkem julgust, siis ma liituks hea meelega mingi anarhistlik-destruktiivse organisatsiooniga. Parem olla vangis, kui niisama istuda ja pensioniks koguda. Onju.