Naise meel on muutlik...

Igatahes. Eile oli mul siis esimene bretooni torupilli tund. Aga hakkan hoopis ôppima seda teist pilli, la bombarde'i, millel on nii kôva hääl, et A. pôgeneb kôrvu kinni hoides ja nuttes teise tuppa. Nüüd on vaja vaid lotoga vôita, et endale isiklik pill muretseda. Ma pean hakkama tôsiselt harjutama, sest ôpetaja on kuri ja professionaalne. Klônks. Keegi ei môista minu ôpiindu (noh, et kas poleks vôinud mingit normaalsemat pilli valida), aga mul on huvitav.
Eelmisel nâdalal juhtus ime ja kâisime R.-ga kahekesi, tânu vanaemast hoidjale, restoranis. Viimasest kahekesikâigust oli môôdas VAID kaks aastat... Restoran ise asus u 50 m kaugusel kodust ning oli ainult meie pâralt, sest kedagi teist lihtsalt polnud. Toidud olid ilusad ja head, aga muusikaks oli Céline Dion ja Eric Clapton ja seda kohe kôvasti. Laulud olid inspireerivad: "The Power of Love", "Titanic"... Aga nii hea ja lôbus oli, jôime aperitiivi, veini ja digestiivi (asi, mida me tavaliselt kunagi ei tee) ja vitsutasime nii, mis jaksasime. Ja me ei rââkinudki lastest ega praktilisest elust, kuigi ma olin ette valmistanud teemad nagu (aitâh, vennake) "Naftakriis maailmas" ja "Elu môte".
Otsustasime ka, et kolime ikkagi jârgmiseks aastaks teise linna, et olla sôpradele lâhemal ja et elu oleks suts lihtsam ja odavam. Uus linn on kole-kole, aga kôik see muu kaalub koleduse ûles.

Ja meil on kevad! Krookused ôitsevad ja koerakaka lôhnab jâlle! Oleme juba mitu pâeva lastega mânguvâljakul saanud lustida ja lâheme ûlehomme ookeani âârde. Kevad on lihtsalt fantastiline, mul on siis alati meeletu energia ja seletamatu, ja minu kohta ebanormaalne, positiivsus.

PS. Teatan kurbusega, et minu kirg Dr House'i vastu on jahenenud: ta rââgib mu arvutis ja prantsuse telekanalis ainult prantsuse keeles ja hââlega, mis ei lâhe ta nâoga kokku. Nii on lôppenud ûks etapp mu elust. Adieu, House.

Meie hea autoparandaja auto on tagaplaanil: kûla on ârevil! Need pagana rostbiifid, ehk siis inglased, ei oska sôita! Mehhaanik sai muhu, sest inglane sôitis valel teepoolel!



Disconnected.

Praegu on jälle selline tunne, et mingid imelikud vônked on me elus, kôik on kuidagi liimist lahti.
E.-l puudub nûûd ûks esihammas- kukkus ja hammast enam pole. Mind ei olnud seda nâgemas, aga R.-l oli paar pâeva ikka pâris kehv enesetunne. Lastega juhtub ikka ônnetusi ja E. ei saanud isegi haiget, oleks vôinud ju veelgi hullemini minna (nagu meie sôbranna lapsel, kes kukkus kaks esihammas igeme SISSE), aga ikkagi on sant môelda, et ta nûûd kuni jââvhammaste tulekuni ûhe esihambata on... Uus vâlimus sobib muidugi ta marulise iseloomuga.
Samal ajal, kui E. kukkus, sôidutasin ma oma kûllatulnud peret meie linna. Teel vâltisin napilt vastassuunas liginevaid ebanormaalset môôdasôitu teinud autosid ning kaks minutit hiljem teele tormanud kassi.
Vahel on parem koju jââda ja uks kinni keerata ja teki alla pugeda.
Aga mu pere on siin hâdas: meie kodus valitseb kindel rezhiim ja tervislik toit!
Muidugi olen ma vâga ônnelik, et nad siin on!
Ja maikuus tuleme juba ise Eestisse.

Gremlinid!

Ma ei tea, vôib-olla ma olen juhm ja piiratud inimene, aga ma ei saa ikkagi aru, miks Prantsusmaa Haridusministeerium valis lastele (10-12 a) näitamiseks välja filmi Gremlinid. Olin üks laste saatjaist ja kell 9 hommikul saime siis näha seda vapustavat Spielbergi 1984. aasta filmi. Mul oli vahel tahtmine saalist välja joosta, aga ei saanud, sest pidin laste peale sisisema.
*
Käisin eile üle pika-pika aja kontserdil. R. valvas lapsi ja mina tantsisin, koju jôudsin alles hommikul. Siin on palju selliseid pisikesi kontserdipaiku-baare, mis asuvad kuskil täielikus pärapôrgus, aga vôôrustavaid tihti üle Prantsusmaa tuntud bände. Mulle see meeldib, sest inimlik kontakt on neis paigus jube hea. Ma polnud tükk aega nii palju naernud ja tantsinud kui eile. Aga ma pean end veel harjutama siinse suure füüsilise lähedusega.... Me sôbrad siin on hirmsad kallistajad-embajad-musitajad ja ma ise ei ole eriti. Ja siis nad tulevad meelega ja kallistavad mind, ja ma tômban pulgaks ja külm higi tuleb laubale ja kannatan vaikselt selle hetke ära. :)

Binioù-koz oh yeah

Lugesin mingit uudist, et Tln Tehnikaûlikool tahab sûlearvutite kasutamise âra keelata. Ja siis tuli mulle meelde, kuidas ûks noor inimene kûsis mult, et kas mul on prantsuse 20. sajandi kirjanduse loengu konspekti talle anda. Ma hakkasin môtlema ja ûtlesin, et oh, ma viskasin kôik vihikud âra vôi nad on mul Tallinnas ema juures keldris... ja siis nâgin, et ta ei usu mind, arvab, et ma lihtsalt valetan talle ja kûsib siis, et kuidas sul siis arvutis faili alles ei ole, kas sa kustutasid sealt ka kôik âra. Eeeeeee... minu ajal ei kâidud arvutitega ûlikoolis! Kohe oli jâlle 10 a rohkem turjal. Nii et noored, kirjutage, kirjutage, varsti ei oskagi keegi nii pastakat kâes hoida.
***
Märtsi keskel alustab siin tegevust uus raamatuklubi, samal pôhimôttel nagu Eesti omagi. Aint et siin loeme prantsuse klassikalist (enne 20. sajandit) kirjandust. Alustame "Madame Bovaryga", hahahaa. Aga minu rantsuse sôbrannad on eesti omadest palju vâhem organiseeritumad, vaatame, kas me ûldse selle esimese kohtumisenigi jôuame...
***
Ja veebruari keskel alustan ma binioù-kozi ehk siis bretooni torupilli ôpinguid. Sain kontaktid siinsest muusikakoolist, kust hoiatati, et tegu on ûhe parima "sonneur'iga" (bretooni torupillimângijaga), kes on kûll hea inimene, aga jube halva iseloomuga. Heh, siis on meid kaks. Olen pônevil. Esimene telefonikône oli tore, onule meeldis kuuldavasti mu otsekohesus. R. lubas, et ma vôin ainult garaazhis harjutada, sest selllel pillil on eesti torupillistki hâirivam hââl.
http://www.youtube.com/watch?v=rDwfBx2MzYc&feature=related

Môtlesime just, et praegu teeme me R.-ga just neid asju, mida me aastaid oleme tahtnud teha. R. teeb bândi (sellist tôsiselt head rokki) ja saab maalida, mina vôtan jâlle muusikategemise ette ja saan lugeda, lapsed on ilusti vanematega koos.

Jah, ja sellest otsekohesusest vôi "eesti moodi ûtlemisest" veel: see on tegelikult vahel isegi ôudne, no ei tule mul vâlja see prantslaslik diplomaatia ja ilusti ûtlemine. Ikka kukub kuidagi saksa sôjafilmide Helga moodi vâlja!

Kevad!

Ei ole kevad, tüng.
Meil on siin tegelikult täitsa jahe, viis kraadi vôi nii. Aga tâna kâisime metsas, ühe järve ääres jalutamas laste ja R. isaga ja istusime maas, kuiva rohu peal, pâike paistis peale ja hea oli. Ma tahan kevadet, ma armastan kevadet, ma vajan kevadet.
Nagu ikka sattusime kokku paari kûlaelanikuga, kes kohe sinatasid ja kellega oli hea juttu rââkida.
Nagu ikka sattusime kokku paari kûlakoeraga, kes pole kunagi ketis ja kes tunduvad alati nii hirmuâratavad, kui nad me poole haukudes ja mitmekesi jooksevad, aga kes on tegelikult vâga armsad lontud.
Aga ûhe koera vastu siin linnas pean ma vimma ja jârgmine kord, kui ta mind jâlitab vôi auto peale hûppab, siis lâhen rââgin tema peremeestega paar sôna ja âhvardan neile sandarmid kaela saata, kui nad seda koerarajakat kinni ei pane.
Tâna oli tore, sest ma sain sôbra ôlal nutta.

Somnabuul!

Ma elan ôôsel mingit paralleelelu ja see hirmutab mind. Paar ôôd tagasi ârkasin karjudes (no ja muidugi âratasin nii lapsed ûles) ja tormasin toas ringi, otsides vâljapââsu, mida seal minu meelest polnud. R. sônul ta isegi ei rââgi mulle enam, mida ma ôôsiti teen, sest neid kordi on nii palju. Aga siis ârkasid lapsed ja tulid me kaissu (nagu viimased kuu aega juba, absoluutselt iga ôô, kas pole armas, kui sul on 140 cm voodi?) ja ma jâin jâlle magama.
A. kujutab ka asju ette: ûhel pâeval kontrollis ta pidevalt oma kôhtu: "ma ei taha, et sinna auk tuleb" ja et "millal see tita sealt vâlja tuleb", "ma ei taha sûsti, et tita vâlja tuleks". Tema kasvataja lâks emapuhkusele, eks see jutt sellest sai alguse. Mina muidugi ôpetasin oma tûtart, et tûtar, sina tulid sûstita, ehk tulevad sinu lapsed ka sûstita!
Tôôl on palju erinevaid uusi asju ja totakaid Euroopa projekte, sorri, aga vahel tehakse ikka asju lihtsalt nende tegemise, mitte kasuliku idee pârast. Aga siin on vôib-olla see kûsimus hoopis, et mônel on tendents olla esmalt kriitiline ja irooniline, asjasse pâriselt sûûvimata... Samamoodi: siin on praegu ûks tôsielu sûndmustel pôhinev film, "Intouchables", mis rââgib sellest, kuidas ûks ratastoolis ja vâga rikas mees vajab hooldajat ja lôpuks saab ta hooldajaks ûks âârelinnast pârit tûûp, kellega nad saavad sôpradeks. Inimesed (ilmselt saab see film vaatajarekordi) kâivad seda filmi 3, 4, 5 korda vaatamas, rââgivad ainult sellest ja nutavad ja plaksutavad. Meedias on sadu analûûse, sôna saavad ratastoolis olevad inimesed ja spetsialistid jne jne. Hull massipsûhhoos. Kâisin minagi lôpuks seda vaatamas, proovides mitte vâlja teha juhuslikult minu kôrvale istuma sattunud naabrimehe kôôksumisest, plaksutamisest ja ohetest. Eks ma olin juba ette irooniline, sest ûldiselt ei tôota selline masside liikumine midagi head (nt Da Vinci koodi raamat oli igavene saast). Film oli tôesti vâga armas, aga no halllllooooooo. Inimesed naeravad imelike kohtade peal (kui on vaja varjata oma ebamugavustunnet seoses puuetega inimestega) ja kas see muudab tôesti midagi nende môtlemises vôi kâitumises?
Aga ei ole muidugi hea olla pidevalt irooniline, eks see hoiak vajaks ka tôsisemalt iroonilist analûûsi.

Ja siis ma tegin siin sôpradele borshi ja rosoljet. Borshiga lâks midagi nihu, puljong oli vâga hea (ikka see pâris puljong kontidest), aga kuna peet jôudis kohale viimasena, siis vist sai liiga vâhe ââdikat sinna sisse pandud.
Aga jârgmisel pâeval sôime teiste sôprade juures maailma parimat pajarooga, nimeks oli "Carbonade à la flamande" ehk siis flaami karbonaad (aga see karbonaad pole nagu Eestis): veiseliha pehme piparkoogi ja sinepisaiaga! Raske kirjeldada, aga jummel, kui hea see oli. Me oleme sellest nûûd kolm pâeva juba rââkinud, sest mâlestus ei unune.

Kreisi kahene ja ninakas neljane.

Täna oli selline päev, mil meile môlemale R-ga tundus, et lapsed ainult karjusid ja vingusid päev läbi. Vahel on detsibelle ikka ülemäära vôi siis ei meeldi neile miski vôi siis tuleb asju üledramatiseerida vôi midagi nôuda häälitsuste saatel, mis meenutavad tuletôrjehäiresignaali, mis on mingi elektroonilise errori tôttu 12 tunniks sisse jäänud. Sellisel ôhtul môjub klaas veini ja vaikust nagu tai massaazh.
Minu muusikatund läks imeliselt: mängisime kaks tundi bretooni, iiri, klezmeri, vene ja türgi muusikat, keskaegset ja barokkmuusikat. Vinge oli ja kui nâpud soojaks sain, lâks asi ludinal. Olgugi, et ma pole eriti andekas, oskan ma ônneks noodist mängida. Ära tulles oli emotsioone terveks ôhtuks ja ma sain aru, kui väga ma sellisest koosmängust puudust olen kôik need viimased aastad tundnud (siinkohal tahaks emmata kôiki Meerokaid...).
Ja homme tuleb meie juures vingeimast vingeim gruusia ôhtusöök. Jätkan prantslaste peal kulinaarsete katsete korraldamist, st et teen neile süüa asju, mis ei kuulu peene ja ainulaadse ja maailma parima prantsuse köögi alla: seljankat ja borshi on nad juba saanud, käes on hinkalite (vôi hinkaalide) kord! Kôrvale vâike salat, mis, oh hirmu ja ôudust, ei olegi klassikalise vinegretiga, vaid millegi veelgi tundmatumaga maitsestatud. Gruusia muusikat on arvutis terve laadung ja kui ma olen ûlemââra veini joonud, siis ma vôin liigutusest nutma ka hakata, kui need 12 sirge selja ja metsiku pilguga meest oma polüfooniaga minu kôrvu paitavad...